Читать книгу Kellassepa tütar - Kate Morton - Страница 7

Too kummaline heitlik tunne püsis veel järgmiselgi päeval ning rongiga tööle sõites pani Elodie kirja kõik, mis talle ema unejutust meelde tuli. London rongiakna taga hägustus, punt koolipoisse vaguni teises otsas vahtis itsitades telefoniekraani, tema aga seadis märkmiku põlve najale ja laskis reaalsel maailmal kaduda. Pastakas tuiskas mööda lehekülge, kuid mida lähemale Waterloo jaam jõudis, seda kiiremini rauges innukus, kuni käsi jäi aeglaseks. Elodie vaatas üle, mida ta oli muinasjutu kohta välja kirjutanud, sellest taevakehade-tuulelipuga majast ja elavhõbedakäänulisest jõest ja neist imelistest hirmsatest asjadest, mis metsas öösiti juhtuvad, ja tundis veidi piinlikkust. Lõppude lõpuks oli tegu laste muinaslooga, aga tema on täiskasvanud naine.

Rong peatus perrooni ääres ja Elodie võttis jalgade juurest põrandalt koti. Ta silmitses joonistusplokki – mis oli nüüd puhtasse riidest köögirätikusse mähitud – ja temast uhkas üle ebakindlusesööst, kui meenusid eileõhtune rahutus, äkiline tung plokk kaasa võtta, kasvav veendumus, et see visand on müstilise mõistatuse ettekuulutus. Tal oli koguni tekkinud kahtlus – jumal tänatud, et tal jätkus mõistust seda isale mitte välja pahvatada! –, et see visand oli kõik need aastad oodanud just nimelt teda.

Kui Elodie möödus St Mary le Strandist, hakkas telefon helisema ja ekraanile ilmus Penelope nimi. Kui seepeale lõi kõhus laperdama ärevuseliblikas, turgatas Elodiele pähe, et äkki oligi isa jutus iva. Et võib-olla keerutavad neid kummalisi tundeid üles hoopis pulmad, mitte majapilt. Elodie jättis Penelope kõnele vastamata, pistis telefoni tasku. Kohe pärast lõunat, kui ta on juba jõudnud Pippaga kokku saada, võtab ta ühendust oma hirmuäratava tulevase ämmaga, siis on vähemalt midagi konkreetset öelda, kui tuleb aru anda.

Elodie soovis juba mitmetuhandendat korda, et ema oleks ikka veel elus ja aitaks jõudude vahekorda pisutki tasakaalustada. Autoriteetsetest allikatest – ja mitte ainult omaenda isalt – uuris ta välja, et Lauren Adler oli ebatavaline isik. Seitsmeteistaastaselt tabas Elo-diet uurimistuhin, esmalt tuhnis ta internetis, seejärel taotles British Library raamatukogu lugejakaardi ning kogus kokku viimse kui artikli ja intervjuu, mida Lauren Adleri särava karjääri kohta võis leida. Õhtuti luges ta oma toas kõik need artiklid läbi, nii et moodustus ettekujutus ülevoolavalt elujõulisest ja rabavalt andekast noorest naisest, tšellovirtuoosist, kes valdas oma instrumenti täiusliku meisterlikkusega. Eriti suurt rõõmu tundis Elodie aga intervjuude lugemisest, sest jutumärkide vahelt avastas ta ema enda sõnad. Ema mõtted, hääle, ainuomase väljenduslaadi.

Kord Kreekas leidis Elodie hotellitoa voodi alt raamatu ja sattus lugema, seal kirjutas üks surev naine terve rea kirju elust ja sellest, kuidas tuleks elada, ta tahtis veel mullapõuestki oma lastele juhatust jagada.

Elodie ema aga ei saanud peatse surma kohta vähimatki hoiatust ega teadnud oma ainsale tütrele selliseid tarkuseteri jätta. Ent intervjuud olid peaaegu sama head, ja seitsmeteistaastane Elodie uuris kõik üksipulgi läbi, õppis pähe ja kandis valitud katkendeid tualettlaua taga istudes ovaalsele peeglile ette, nii et neist said otsekui hardalt austatud luuleread, Elodie üliisiklikud käsulauad.

Sest vastupidi Elodiele, keda vaevasid vistrikud ja teismeea kohutav ebakindlus, säras Lauren Adler seitsmeteistaastaselt eredalt: andekas ja samavõrd tagasihoidlik, oli ta kuulsatel Royal Albert Halli klassikalise muusika kontsertidel juba sooloesinemisteni jõudnud ja kindlalt rahva lemmikmuusikuks saanud.

Koguni Penelope, kelle enesekindlus oli sama põline ja vankumatu nagu veatu pärlikee tema kaela ümber, rääkis Elodie emast närvilise aupaklikkusega. Ilmaski ei öelnud ta lihtsalt „sinu ema”, ikka ja alati „Lauren Adler”: „Kas Lauren Adleril oli kontserdipalade hulgas mõni lemmikteos?”, „Kas oli mõni kontserdisaal, mida Lauren Adler eelistas kõikidele teistele?”. Sellistele küsimustele vastates võttis Elodie oma võimed kokku. Ta ei hakanud ütlema, et suur osa tema teadmistest pärineb intervjuudest, millele kõik, kes teavad, kust otsida, vabalt juurde pääsevad. Penelope huvi oli meelitav ja Elodie haaras sellest innukalt kinni.

Alastairi suurejoonelise suguvõsahäärberi, esivanemate portreesid täis riputatud seinte, tviidi ja tvilli riietatud vanemate ning kogu perekondlike traditsioonide taagaga silmitsi seistes oli igasugune edumaa Elodie silmis teretulnud.

Juba nende suhte alguses mainis Alastair, et tema ema on klassikalise muusika fänn. Tüdrukupõlves oli emagi pilli mänginud, ent debütandieas loobus. Alastair jutustas lugusid, mis tegid ta Elodiele armsaks, rääkis kontsertidest, kuhu ema ta viis, kui Alastair oli alles poisike, kui põnev oli Londoni Sümfooniaorkestri õhtune avakontsert Barbicanis või dirigendi lavaletulek Royal Albert Hallis. Kontserdil käisid Alastair ja ema alati kahekesi, see oli nende eriline omavaheline aeg. („Kahjuks leiab mu isa, et see on veidi ülemäärane, tema kultuurialane lemmikharrastus on ragbi.”) Nende traditsiooniline igakuine „kohtinguõhtu” oli siiani vastu pidanud, kontserdile järgnes alati õhtueine.

Pippa oli sellest kuuldes kulme kergitanud, eriti Elodie tunnistuse peale, et teda pole veel kordagi kaasa kutsutud, aga Elodie ei teinud kulmukergitust märkamagi. Ta oli kindel, et on kusagilt lugenud, et meestest, kes oma ema kenasti kohtlevad, saavad kõige paremad elukaaslased. Pealegi oli vahelduseks tore, et ei peeta endastmõistetavaks, et temagi peaks tingimata olema klassikalise muusika aficionado. Muidu kippus üks ja sama vestlus pidevalt korduma: võhivõõraste inimeste küsimused, mis pilli ta mängib, hämmeldunud näod, kui tema vastab, et ei mängi ühtki pilli. „Isegi mitte natuke?”

Alastair aga mõistis. „Mina sind ei süüdista,” oli ta öelnud, „pole ju mõtet võistelda täiuslikkuse etaloniga.” Ja ehkki Pippa oli sellest kuuldes pea pahaselt selga heitnud („Sina oled omal kombel täpselt sama täiuslik!”), oli Elodie taibanud, et mitte seda polnud Alastair silmas pidanud – Alastair polnud ju mõelnud teda kritiseerida.

Mõte näidata pulmatseremoonia ajal Lauren Adleri esinemiste videosalvestisi oli just Penelope idee. Kui Elodie rääkis, et isal on Lauren Adleri esinemistest terve komplekt videoid, nii et kui Penelope soovib, palub ta isal need välja otsida, oli vanem naine vaadanud teda ei millegi vähema kui eheda kiindumusega.

Penelope oli käe välja sirutanud, et Elodie kätt puudutada – see oli üldse esimene kord, kui ta midagi sellist tegi –, ja öelnud: „Ühel kontserdil nägin ma teda mängimas. Ta oli rabav, nii keskendunud. Tehniline täiuslikkus oli klass omaette, aga lisaks veel see eriline hingestatus, tänu millele tema muusika kaalus kõik teised esitused üles. Hirmus, et selline asi juhtus, lihtsalt hirmus. Leinasin teda kogu südamest.”

Elodie oli väga üllatunud. Alastairi perekond polnud südamest südamesse rääkijat sorti ega arutanud lihtsalt vestluse käigus selliseid teemasid nagu lein või kaotus. Loomulikult möödus harras viiv õige kähku, juba pööras Penelope jutu varakult saabuvale kevadele ja selle mõjule Chelsea lillenäitusele. Elodie, kes polnud nii vilunud vilkalt ja ettearvamatult teemat vahetama, tundis teise naise puudutust oma käel veel tükk aega hiljemgi ning mälestus ema surmast varjutas terve ülejäänud nädalavahetust.

Lauren Adler oli olnud kõrvalistmel, rooli taga oli ameeriklasest külalisviiuldaja, nad olid Bathis esinenud ja sõitsid kahekesi tagasi Londonisse. Ülejäänud orkester oli naasnud juba päev varem, kohe pärast esinemist, aga Elodie ema jäi kauemaks, et osaleda kohalike muusikute töötoas. „Ta oli väga suuremeelne,” oli Elodie isa palju kordi öelnud, need olid kätteõpitud laused, osa leinatava imetlemise litaaniast. „Inimesed poleks osanud seda oodatagi, ta oli ju nii muljetavaldav, aga ta armastas muusikat ja tahtis iga hinna eest olla koos nendega, kes seda samuti armastavad. Tema silmis polnud tähtsust, olid nad asjatundjad või amatöörid.”

Koroneri aruandes, mille juurde Elodie oma uurimissuvel kohalikus arhiivis pääses, oli öeldud, et õnnetusjuhtumi põhjuseks oli külavahetee lahtise kruusa ja valearvestuse kombinatsioon. Elodie oli omaette juurelnud, miks nad ometi mööda asfaltteed ei sõitnud, aga transpordikorralduse kohta koronerid oletusi ei tee. Niisiis, autojuht oli liiga kiiresti kurvi võtnud, mispeale auto kaotas juhitavuse ja viskus põiki teele; löök paiskas Lauren Adleri läbi tuuleklaasi, purustades tema keha nii paljudest kohtadest, et neid oli raske loendadagi. Jäänuks ta ellu, poleks ta enam iial saanud tšellot mängida – tõsiasi, mida Elodie teadis tänu paarile ema muusikust sõbrale, kelle juttu ta peiete ajal diivani tagant peidukohast pealt kuulas. Jutust jäi selline mulje, et surm oli kahest halvast võimalusest see parem.

Elodie ei näinud asja selle pilguga, nii ei näinud seda ka isa, kes elas kiiresti toimunud matused üle vapustusest tekkinud jäiga enesevalitsusega, mis tegi Elodie mõnes mõttes palju murelikumaks kui isa langemine halli meeleheitesügavikku, mis järgnes veidi hiljem. Isa arvas, et magamistoa suletud ukse taga püsides läheb tal korda oma kurvastust varjata, aga vanad telliskiviseinad polnud sugugi nii paksud. Naabrinaine, proua Smith, naeratas teadvalt ja nukralt, tuli appi, seadis igal õhtul lauale röstsaiad ja pehmed keedumunad ning jutustas Elodiele värvikaid lugusid sõjaaegsest Londonist: oma tüdrukupõlve pommitamisöödest ja välksõjast ja sellest päevast, kui saabus musta randiga telegramm, kus seisis kirjas, et isa jäi teadmata kadunuks.

Nii seostus ema surm Elodie mälestustes lahutamatult plahvatuste kõmina ja põlengulõhnaga ning alateadvuses ka lapse meeletu igatsusega, et talle lugusid vestetaks.

„Hommikust.” Margotil kann juba kees, kui Elodie tööle jõudis. Ta võttis riiulilt Elodie lemmikkruusi, asetas enda oma kõrvale ja poetas kruusi sisse teekotikese. „Kel kõrvad on, see kuulgu: täna hommikul ta lausa märatseb. See ajajuhtijast mehike üllitas terve nimekirjatäie „soovitusi”.”

„Armas aeg.”

„Täpselt.”

Elodie viis teekruusi oma kirjutuslauale, möödudes härra Pendletoni kabinetist õige ettevaatlikult, et mitte talle silma jääda. Ta tundis oma vana pahuravõitu bossi vastu küll kollegiaalset kiindumust, aga kord juba üles ärritatud, võis too vahel päris kiuslik olla; Elodiel olid käed niigi tööd täis, puuduks veel, et ta saaks kaela sellise lisaülesande nagu tasustamata registrikorrektuur.

Poleks tarvitsenud muretseda: härra Pendletoni tähelepanu oli sootuks mujal, ta põrnitses süngelt arvutiekraani.

Elodie seadis end kirjutuslaua taga sisse, võttis joonistusploki hetkegi viivitamata kotist välja, vabastas surilina rollis köögirätikust ja pani ploki kasutamata seisvast riidehoiuruumist pärit kasti tagasi. See oli vaid ajutine arukaotus ja õnneks läbi. Nüüd tuleb võtta käsile kataloogimine, panna kõik esemed kirja ja määrata neile arhiivis püsiv koht, kuhu nad jäägugi.

Sõrmkindad korralikult kätte tõmmanud, võttis ta kastist auguraua, tindipoti, puidust kirjutuslauagarnituuri ja prillitoosi. Pealiskaudnegi pilk kinnitas, et tegu on kahekümnenda sajandi keskpaigast pärit kontoritarvetega; nimetähed prillitoosil tähendasid, et võib rahumeeli kirja panna, et need kuulusid Lesley Stratton-Woodile; ja Elodie oli rõõmus, et vaja on sooritada selline lõõgastav toiming nagu kõikide arhiveeritavate esemete ülevaatliku nimekirja koostamine. Ta tõi kohale vastse arhiivikasti, pakkis esemed sisse ja kinnitas sisunimestiku hoolikalt kasti küljele.

Ranits oli huvitavam. Elodie hakkas üksipulgi uurima, täheldas, et nahk on servade juurest kulunud ja parempoolse külje lähedal on tagaküljel mitu kriimustust; õmbluste nõelapisted olid väga kvaliteetsed ning ühel pandlal oli kvaliteedimärgiks viieosaline hõbedaproovitempel, mis andis alust arvata, et pannal on ehtsast hõbedast ja valmistatud Inglismaal. Elodie seadis vasaku silma ette luupmonokli ja silmitses lähemalt: jah, oli lõvi kui hõbeda normaalpuhtuse tunnusmärk; Londonit tähistav leopard – kroonita, mis tähendas, et ese on valmistatud pärast 1822. aastat; vanas inglise kirjaviisis väike „g” kui aastaarvu tähis (kiire pilguheit Londoni daatumite kirjatähtede tabelisse andis vasteks aastaarvu 1862); kuninganna Victoria pea kujutisega tollilõivumärk; ja viimaks valmistaja märk: nimetähed „W. S.”.

Elodie vaatas järjekordsest kataloogist järele, vedas näpuga ridu mööda, kuni jõudis William Simmsini. Tundis nime ära ja naeratas. Ranits oli valmistatud ettevõttes W. Simms & Poeg, kus tehti eriti hinnalisi hõbedast ja nahast tooteid, firmal oli kuninglik volikiri, ja kui Elodie õigesti mäletas, kauplus lausa Bond Streetil.

Rahuldav teave, ent mitte veel kogu lugu, sest ranitsa elukäigu kindlakstegemise seisukohalt olid samavõrd olulised ka teised märgid: kriimustused ja kulumiskohad. Näitasid ju need, et ranits, olgu siis päritolult nii eksklusiivne kui tahes, polnud sugugi ainult ehteasi. Teda oli kasutatud, ja mitte vähe, enamjaolt oli ta heidetud üle omaniku õla – parema õla, täheldas Elodie, libistades sõrmi ettevaatlikult üle ebaühtlaselt kulunud ranitsarihma – ja kopsis sammude taktis pidevalt vastu omaniku vasakut reit. Elodie matkis ranitsa õlaleseadmist ja tajus, et tema ise paigutanuks koti vaistlikult hoopis teisele küljele. Küllaltki tõenäoline, et ranitsaomanik oli vasakukäeline.

See välistas James Strattoni, olgugi et ranitsas oli olnud tema dokumendimapp; ranitsa nahkklapi külge kuumutatud kuldsed nimetähed tegid seda niigi.

„E. J. R.” Elodie vedas kinnastatud sõrmeotsaga kergelt üle kaldkirjas E. Needsamad nimetähed olid ka visandiplokil. Sel juhul oli alust eeldada, et isik, kes tegi visandid, on sama inimene, kellele kuulusid nimetähed, ja et ranitski oli tema oma. Seega siis keegi kunstnikest? James Stratton suhtles oma elupäevil päris mitme tuntud kunstnikuga, aga need nimetähed ei tulnud esmapilgul tuttavad ette. Alati võis abiks võtta Google’i, aga kunstiteabe jaoks oli Elodiel varuks veelgi kiirem infoliin. Ta võttis mobiiltelefoni välja, vaigistas puperdama hakanud südant, kui märkas, et Penelopelt oli tulnud juba teinegi sõnum, ja läkitas Pippale sõnumi:

Hommikust! Tuleb sul pähe mõni kunstnik, tõenäoliselt Vic aja keskpaigast, kelle nimetähed on EJR??

Vastus tuli silmapilk:

Edward Radcliffe. Tänane kokkusaamine endiselt jõus?

Äkki saaks 12 asemel juba kell 11? Sõnumeerin aadressi.

Edward Radcliffe. Nimi oli ebamääraselt tuttav, ehkki tegu polnud ühegagi neist kunstnikest, kellega James Stratton korrapäraselt kirju vahetas. Elodie trükkis nime Google’isse ja klõpsas Wikipedia leheküljel. Artikkel oli napivõitu ja ta libistas pilgu esimesest poolest kiiresti üle, märgates, et Edward Radcliffe’i sünniaasta – 1840 – tegi ta James Strattoni suhteliselt lähedaseks eakaaslaseks ning et Radcliffe sündis küll Londonis, kuid veetis mingi aja lapsepõlvest Wiltshire’is. Ta oli olnud kolmest lapsest vanim, seejuures ainuke poeg; ta isa paistis kunstiarmastaja ja ka emal oli kunstialaseid ambitsioone, ja mitu aastat kasvatasid Edwardit vanavanemad lord ja leedi Radcliffe, sel ajal kui poisi enda vanemad viibisid Kaug-Idas, kus kogusid Jaapani keraamikat.

Järgmine lõik kirjeldas ägeda temperamendi ja varakult avaldunud andega metsikuvõitu noorukit, kelle taiesed avastas puhtjuhuslikult keegi juba aastates (Elodiele tundmatu, tollal ilmselt siiski omajagu tuntud) kunstnik, kes võttis noormehe seepeale oma tiiva alla. Toimusid mõned paljutõotavad varajased näitused, lipi-lapi suhted kuningliku akadeemiaga, kriitilisele arvustusele järgnenud põgus, kuid tuline avalik nägelus Dickensiga; ja viimaks revanš, kui suur John Ruskin ise ühe tema maalidest üles ostis. Nii või teisiti paistis Edward Radcliffe’i olevat oodanud silmapaistev karjäär ning Elodie jõudis juba imestama hakata, miks ta tema loominguga tuttav pole, ent luges siis ka viimast lõiku:

Edward Radcliffe kavatses abielluda ja oli kihlatud Sheffieldi tehaseomaniku tütre preili Frances Browniga, kes õrnas eas, kõigest kahekümneaastaselt, röövimise käigus hukkus, mispeale Radcliffe tõmbus avalikust elust tagasi. Kuuldavasti maalinud ta neil päevil tõelist meistriteost; ent kui see nii oligi, pole eales päevavalgele ilmunud ei maali ennast ega ainsatki autentset visandit.

Radcliffe uppus 1881. aastal Portugali lõunaranniku lähedal, kuid surnukeha toimetati matmiseks Inglismaale.

Kuigi tema kunstilooming jäi, vaatamata paljulubavale algusele, napiks, on Radcliffe kui Magenta1 Vennaskonna asutajaliige üheksateistkümnenda sajandi keskpaiga kunstimaailmas oluline figuur.

Magenta Vennaskond. Nimi tuli töövaldkonnaga seoses kuidagi tuttav ette ja Elodie jättis meelde, et seda peaks Strattoni kirjavahetuse andmebaasist ristviidete abil kontrollima. Ta luges lõigu veel kord läbi, peatudes pikemalt Frances Browni vägivaldsel ja enneaegsel surmal, Radcliffe’i tagasitõmbumisel avalikust elust ja tema üksildasel surmal Portugalis. Mõtted traageldasid nende põhjuste ja tagajärgede vahele seoseid ja said tulemuseks pildi mehest, kelle paljutõotav karjäär katkes purunenud südame tõttu ja füüsis nõrgenes viimaks lausa kehalise kurnatuseni.

Elodie võttis joonistusploki ja pööras lehti, kuni leidis viimaks lahtisele paberitükile kritseldatud armuavalduse. Ma armastan seda tüdrukut, ma armastan teda, ma armastan teda ja lähen kindla peale hulluks, kui teda endale ei saa, sest kui ma temaga koos pole, siis kardan, et …

On siis tõsi, et armastus võib olla nii võimas, et selle kaotamine võib inimese hulluks ajada? Kas inimesed tõepoolest tunnevad midagi sellist?

Elodie mõte kandus Alastairile ja ta punastas, sest muidugi oleks hirmus kurb temast ilma jääda. Ent hulluks minna? Ausalt – kas ta suudab end kujutleda pöördumatult meeleheitesse langemas?

Ja kui Elodie sureks enne Alastairi? Elodie manas vaimusilma ette oma peigmehe – seljas eritellimusel valmistatud laitmatu ülikond, valmistajaks seesama rätsep, kes õmbleb ülikondi ka ta isale; veatult kauni näoga, mis pälvib kõikjal imetlevaid pilke; häälega, mida soojendab pärilik autoriteet. Alastair oli nii enesekindel, nii selgepiiriline ja suurepärase enesevalitsusega, et Elodie ei suutnud kujutleda, et miski võiks ta hulluks ajada. Oli tõepoolest kainestav mõelda, kui kiiresti ja vaikselt Elodie puudumisest tekkinud tühik täituks. Nagu sileneb tiigivee pind, kuhu pillati kivike.

Üldse mitte nagu see mäslev tundetorm, mis järgnes ema surmale, pulbitsevad emotsioonid ja rahvalik lein, ajalehed täis Lauren Adleri kauneid mustvalgeid fotosid ja sõnu „tragöödia” ja „sädelev” ja „langenud taevatäht”.

Võib-olla oli Frances Browngi sädelev neiu?

Elodiele tuli üks mõte. James Strattonile kuulunud dokumendimapp oli endiselt ranitsas ja nüüd võttis ta raamitud foto sealt välja.

On sel pildil ehk Frances Brown? Vanus jääb küll sinna kanti, naine fotol ei saa olla eriti palju vanem kui kakskümmend.

Elodie jäi üksisilmi vaatama, lummatud selle noore naise pilgust, otsekohesest ilmest. Enesekindlus, vaat mis. Inimene, kes tunneb iseennast, teab oma väärtust. Igatahes naine, kelle kohta kirglik noor kunstnik võiks kirjutada: … lähen kindla peale hulluks, kui teda endale ei saa …

Ta trükkis Google’isse „Frances Brown” ja pildiotsing andis vastuseks neiu portree arvukaid eksemplare: rohelise kleidiga noor naine, küll ilus, kuid etteaimatavalt ilus – mitte see inimene, kelle olemus oli mustvalgele fotole jäädvustatud.

Elodie tundis tuima pettumusesööstu. See tunne polnud tundmatu. Arhiivitöötajale sai see tihti osaks, olid arhivaarid ju mingis mõttes aardekütid, sõelusid vaadeldava subjekti kilde, sorteerisid neid metoodiliselt läbi, konstrueerisid ürikuid, lootes ikka ja alati, et ette satub mõni haruldane ja väärtuslik leid.

Oletus oli tehtud huupi: joonistusplokk ja kirjake olid leitud samast ranitsast, kus oli dokumendimappi pandud foto, aga ühtki teist ilmset seost ei olnud. Ranits ja joonistusplokk olid kuulunud Edward Radcliffe’ile, dokumendimapp James Strattonile. Veel polnud ühtki tõendit, et need kaks meest üldse omavahel tuttavad oleksid olnud.

Elodie võttis foto veel kord näppu. Juba üksi raam oli ülimalt kvaliteetne: puhtast hõbedast, keeruka mustriga. James Strattoni dokumendimapp kandis aastaarvu 1861 ning tundus üpris mõistlik oletada, et selles olnud foto kuulus temale ja et see oli soetatud pärast nimetatud daatumit. Nii nagu sedagi, et naine oli talle küllalt tähtis, et foto alles hoida. Ent kes oli see naine? Salakallike? Elodiele ei meenunud Strattoni päevaraamatutest ega kirjadest küll ainsatki reetlikku viidet.

Taas vaatas ta ilusat nägu ja otsis vihjeid. Mida kauem ta kujutist silmitses, seda tugevamini see teda tõmbas. Fotol oli vanust rohkem kui sada aastat, tõenäoliselt pigem sada viiskümmend, ja ometi polnud aeg seda naist märgistanud; tema nägu oli kummaliselt tänapäevane, vabalt võinuks ta olla üks neist tüdrukutest, kes sõprade seltsis praegu suvise Londoni tänavatel naeravad, nautides päikese soojust paljal ihul. Ta oli enesekindel ja lõbus, vaatas fotograafile vastu nagu heale tuttavale, nii et seda oli peaaegu ebamugav vaadata. Just nagu oleks Elodie nende omavahelises hetkes sissetungija.

„Kes sa oled?” küsis ta hääletult. „Ja kes olid sa temale?”

Midagi oli veel, kuid seda oli raske sõnadega väljendada. Naisest fotol kiirgas valgust: eeskätt muidugi sellest ilusate joontega näost ja erksast ilmest, aga oma osa oli ka pildi ülesehitusel.

Pikad siledad juuksed, romantiline kleit, avar ja maalähedane, ent samas peibutav, kus kleit pihale liibus, kus varrukas oli üles lükatud, paljastades päikesest valgustatud ihu. Elodie peaaegu tundis, kuidas jõelt uhkav soe tuul naise nägu riivab, juukseid kergitab ja kleidi valget puuvillkangast soojendab. Ent küllap mängis kujutlus vingerpussi, sest jõge pildil polnud. See oli fotolt vastu vaatav vabadus, mis Elodies sellise vastukaja tekitas, kogu õhustik. Ülepea oli see just selline kleit, mida Elodie kannaks oma pulmapäeval …

Tema pulmapäev!

Elodie kiikas seinakella ja nägi, et kell on juba veerand üksteist. Ta ei vastanudki Pippa sõnumile, aga nüüd tuleb küll kähku teha, kui ta tahab kella üheteistkümneks King’s Crossi jõuda. Korjanud kokku telefoni ja märkmiku, päeviku ja päikeseprillid, toppis Elodie kogu kraami kotti.

Vaatas kirjutuslaua veel selle pilguga üle, ega midagi maha ununenud, ja haaras hetkeuiu ajel kaasa ka raamitud foto, selle, kus oli imelise kleidiga naine. Kiirpilk kaustakapi kohal küürutavale Margotile, ja juba oli foto köögirätikusse mähitud ja kotti susatud.

Uksest välja ja trepist üles sooja suvepäeva paistele astudes asus Elodie käigupealt vastust toksima.

11 sobib kenasti, trükkis ta, hakkasin tulema, saada aadress, varsti näeme.