Читать книгу Kellassepa tütar - Kate Morton - Страница 8

Pippa töötas sel päeval New Wharf Roadil ühe kirjastuse hoones, seadis vestibüülis installatsiooni üles.

Kui Elodie kell veerand kaksteist kohale jõudis, kõõlus sõbratar keset tänapäevaselt valget ruumi väga pika redeli ülemisel astmel. Ta sidus pikki kleite ja teisi hõrgutavalt vanamoelisi riideesemeid – seelikuid, pika varrega aluspükse ja korsette – nööriga kõrge lae alla, ja tulemus oli lummav, otsekui oleks tuulehooga sisse kandunud terve tantsupõranda jagu vandlikarva viirastusi.

Elodiele turgatas pähe lemmikluuletus Wilde’i loomingust:

Pippa märkas Elodiet ja hüüatas puust joonlaua kiuste, mida ta horisontaalselt hambus hoidis.

Elodie lehvitas vastuseks ja pidas hinge kinni, kui sõbratar küünitus aluskleiti õlapaelast laealuse õngetamiili külge kinnitama.

Piinava ajahetke järel jõudis Pippa siiski ühes tükis maa peale tagasi. „Mul ei lähe kaua,” ütles ta kirjutuslaua taga istuvale mehele ja kehitas seljakoti selga. „Käin korraks kohvi joomas.”

Suure klaasukse lahti tõuganud ja välja astunud, hakkasid sõbratarid teineteisega ühte sammu käima. Pippal olid seljas sõjaajast pärit tumedad tunked ja jalas sellised justkui puhevil tossud, mida fännavad reedeõhtuti kala-krõbekartulipoodides kõõluvad teismelised poisid. Eraldi võetuna polnud need esemed kuigi pilkupüüdvad, aga Pippa seljas mõjusid miskipärast väga efektselt, nii et Elodie tundis end oma teksaste ja baleriinadega nagu mingi ilmetu kilu.

Pippa tõmbas sigaretti, nad läksid kõrgest lukus väravast (mille koodi Pippa miskipärast teadis) välja ja jalutasid piki kanaliäärt. „Aitäh, et varem tulid,” ütles ta suitsu välja hingates. „Pean ilma lõunavaheajata rabama, muidu ei jõua valmis. Täna õhtul tuleb autor raamatut esitlema. Kas ma jõudsin sulle juba näidata? Superlahe – räägib sellest, kuidas üks ameeriklanna avastab korraga, et tema inglise tädi, kes elab vanadekodus ja keda ta pole iial näinud teistsuguse kui iidvanana, oli kunagi ammu kuninga armuke ja sellest ajast on tal alles erakordselt palju kleite, kõik ühes New Jersey laoruumis kenasti koos naftaliinikuulikestega sisse pakitud. Kujutad ette? Minu tädi ei pärandanud mulle midagi peale ninajuraka, millega oleks paras paati tüürida.” Nad läksid üle tänava ja üle silla ning jõudsid klaasfassaadiga restorani ette, mis oli otse metroojaama kõrval.

Sees paigutas sõbralik ettekandja nad tagumisse nurka ühe ümmarguse laua taha. „Macchiato?” küsis ta, mispeale Pippa vastas: „Suurepärane. Ja … ?”

„Lihtsalt piimaga kohv palun,” kostis Elodie.

Aega raiskamata sikutas Pippa kotist välja ja lõi valla pungil väljalõigete albumi, kust tuli lagedale kõikmõeldavaid lahtisi paberilehti ja kanganäidiseid. „No nii, mina mõtlesin umbes midagi sihukest,” ütles ta hakatuseks ja sukeldus innukasse kirjeldusse – varrukad, seelikuosa, peploste poolt- ja vastuargumendid, naturaalsete kangaste eelised –, näidates jutu kõrvale kiiresti kord üht, siis teist illustratsiooni, maldamata vahepeal hingegi tõmmata, kuni laud oli ajakirjalehekülgede, kangatükikeste ja moejoonistega üleni kaetud. Viimaks küsis ta: „Noh, mida sa ise arvad?”

„Jumalikud. Viimne kui üks.”

Pippa naeris. „Ma saan aru, et see oli üksjagu segane; korraga tuleb lihtsalt nii palju mõtteid segiläbi pähe. Aga sa ise – sul on ehk endal mõni idee?”

„Mul on loor.”

„Ollallaa!”

„Isa otsis välja.” Elodie ulatas Pippale telefoni hommikul tehtud fotoga.

„Su ema oma? Veab sul, uhke asi. Kindla peale moekunstniku tehtud.”

„Vist küll. Kelle just, seda ei tea.”

„Vahet pole, see on ilus. Nüüd jääb meil üle ainult hoolt kanda, et kleit oleks seda väärt.”

„Ma leidsin ühe foto, kus on kleit, mis mulle meeldib.”

„Too lagedale, vaatame.”

Elodie võttis kotist köögirätikukompsu ja tõmbas hõbedase raami lagedale.

Pippa kergitas lõbusalt kulmu. „Tunnistan üles, ma ootasin Vogue’ist välja rebitud lehekülge.”

Elodie ulatas raamitud foto üle laua ja ootas, kõhusopis mingid määratlematud närvilised tõmblused.

„Vau, ta on ilus.”

„Leidsin töö juurest. Viimased viiskümmend aastat on ta pidanud olema trepialuses konkus ühe kasti põhjas, kardinate all nahkkotis.”

„Pole siis ime, et ta paistab nii rahul, et välja pääses.” Pippa tõstis foto lähemale. „See kleit on tal ebamaiselt ilus. Ja kõik kokku on ebamaiselt ilus. See pilt on rohkem kunstiteos kui portree, Julia Margaret Cameron teeb sedalaadi asju.” Ta tõstis pilgu. „Äkki on sellel mingit pistmist sinu tänahommikuse sõnumiga? Edward Radcliffe’ist?”

„Ma alles üritan selgusele jõuda.”

„Mind ei üllataks. See foto on puhas klassikaline estetism. See kütkestav näoilme, avara joonega kleit ja pingevaba kehahoiak. Ütleksin, et pärit kusagilt 1860. aastate algusest kuni keskpaigani.”

„See meenutas mulle prerafaeliite.”

„Seos on olemas, seda kindlasti, ja muidugi said kõik kunstnikud tol ajal üksteise töödest inspiratsiooni. Erilisteks kinnismõteteks olid neil loodus ja tõde, värv, kompositsioon ja ilu sügavam tähendus. Ainult et kui prerafaeliitide püüdlusteks olid realism ja detailitäpsus, siis Magenta Vennaskonna maalikunstnikud ja fotograafid olid pühendunud meelelisusele ja liikumisele.”

„Eks ole, see valgus läheb justkui eriliselt hinge?”

„Fotograafil oleks seda kuuldes väga hea meel. Valgus oli Magenta Vennaskonna jaoks kõige olulisem: nime valimiselgi olid neile eeskujuks Goethe värvusringi teooriad, heleduse ja tumeduse vastastikune mõju, idee, et punase ja violetse vahel on värvusspektris veel üks varjatud värvus, mis sulgeb ringi. Tuleb meeles pidada, et kõik see oli ajajärgul, kui loodusteadus ja kunst hakkasid plahvatuslikult igas suunas arenema. Tehnoloogia areng andis fotograafidele enneolematuid võimalusi, korraga sai valgusega manipuleerida ja säriaegu katsetada ja sedasi hoopis uut laadi efekte luua.” Pippa pidas natuke vahet, ettekandja tõi kohvid lauda.

„Edward Radcliffe oli väga hinnatud, ent ei saanud siiski nii kuulsaks nagu edaspidi mõned Magenta Vennaskonna teised liikmed.”

„Nagu kes?”

„Thurston Holmes, Felix ja Adele Bernard – kõik nad said omavahel tuttavaks kuninglikus akadeemias ja neid sidusid kehtiva ühiskondliku korra vastased ideed; nad olid lähedastes sõprussuhetes, aga sealt ei puudunud ka valed, iharus ja korraga mitme isanda teenimine, nii nagu võibki oodata üheksateistkümnenda sajandi kunstimaailmalt, kus oldi valmis üksteisel kõri läbi lõikama. Radcliffe oli ürgselt andekas imelaps, aga suri noorelt.” Pippa tähelepanu pöördus taas fotole. „Miks sa arvad, et sel kunstnikul võiks fotonaisega midagi ühist olla?”

Elodie jutustas arhiivikastist ja ranitsast, millel on Edward Radcliffe’i nimetähed. „Seal sees oli dokumendimapp, mis kuulus James Strattonile; mapi sees polnud midagi peale selle raamitud foto.”

„Ja Radcliffe oli su sõbrakese sõber?”

„See seos pole varem kordagi ette juhtunud,” möönis Elodie. „Kogu loo juures on see üks neid kummalisi asju.” Ta rüüpas lonksu piimakohvi ja vaagis, kas rääkida edasi või mitte. Teda sikutasid kaks vastandlikku tungi: kihk Pippale kõik viimseni ära rääkida ja ammutada oma parimalt sõbratarilt kunstiajalooteadmisi, ja kummaline aisting, mis tabas teda fotot Pippale ulatades – peaaegu armukade impulss foto endale pidada, visand samuti, hoida kõik vaid enda teada. Seletamatu ja mitte just iseäranis kena impulss, niisiis ärgitas ta end edasi rääkima: „See foto polnud seal ranitsas ainuke asi. Oli ka joonistusplokk.”

„Mis sorti joonistusplokk?”

„Nahkkaaned, ligikaudu nii suur,” – ta näitas kätega ette – „lehekülg lehekülje järel tušiga tehtud visandeid, käsitsi kirjutatud märkmeid. Minu arust kuulus see Edward Radcliffe’ile.”

Pippa, keda polnud muidu üldse lihtne millegagi üllatada, tõmbas jahmatusest kuuldavalt hinge.

Ta kogus end kähku. „Oli seal sees ka midagi sellist, mille järgi saaks töid dateerida?”

„Mul pole veel kõik läbi vaadatud, see tähendab, hoolega pole jõudnud vaadata, aga Strattoni dokumendimapp valmistati aastal 1861. Muidugi pole mul kuskilt otsast kinni võtta, kas neil omavahel üldse mingit muud seost on,” tuletas ta Pippale meelde, „kui see, et saja viiekümne aasta järel ühte ja samasse ranitsasse kokku sattusid.”

„Missugused need joonistused on? Millest?”

„Figuurid, profiilid, maastikud, maja. Miks sa küsid?”

„Käisid kuulujutud pooleli jäetud töödest, mingist hüljatud maalist. Pärast seda, kui ta kihlatu surma sai, jätkas Radcliffe maalimist, aga mitte enam endise särtsuga, teemad olid ka hoopis teistsugused, ja siis uppus ta välismaal ära. Kogu see lugu oli väga traagiline. Tollest „hüljatud maali” ideest, et ta töötas enne oma kihlatu surma ühe maali kallal, sai kunstiajaloolaste ringkondades nagu mingi müüt: inimesed aina loodavad ja oletavad ja esitavad teooriaid. Aeg-ajalt võtabki mõni akadeemik asja piisavalt tõsiselt, et väitekiri kokku panna, olgugi et eriti mingeid tõendusmaterjale selle idee toetamiseks senimaani ei leidu. Lihtsalt sosinad, mis on liiga ahvatlevad, et vaibuda.”

„Arvad, et joonistusplokil võiks sellega mingit pistmist olla?”

„Raske öelda, kui pole oma silmaga näinud. Ega sul seal kotis veel mõnd köögirätikusse mähitud üllatust ole?”

Elodie põsed lõid kuumama. „Mitte mingil juhul ei saaks ma joonistusplokki arhiivist välja toimetada.”

„Noh, äkki astun siis järgmine nädal läbi ja viskan pilgu peale?”

Elodie kõhukoopas tõmbus miski ebameeldivalt krampi.

„Helista igaks juhuks ette: härra Pendleton on sõjakas meeleolus.”

Pippa rehmas häirimatult käega. „Muidugist.” Ta naaldus toolikorjule. „Vahepeal hakkan sinu kleidi juures tööga pihta. See kleit seisab mul juba silme ees: romantiline, uhke. Väga trendikas – 1860. aastate mõttes.”

„Ma pole kunagi eriline moemimm olnud.”

„Kuule, tead, nostalgia läheb praegu eriti hästi peale.”

Pippa oli lihtsalt hell ja sõbralik, aga täna mõjus ta kommentaar häirivalt. Elodie oli nostalgiline, aga teatud tähendusvarjundit ta ei kannatanud. Seda sõna tarvitati väga halvustavas tähenduses. Tihtipeale mõeldi selle asemel hoopis sentimentaalsust, ent seda polnud see kohe kindlasti. Sentimentaalsus oli iiveldamiseni läila, nostalgia aga erk ja valulev.

Nostalgia kirjeldas kõige sügavamat liiki igatsust: teadvustamist, et aja kulgu pole võimalik peatada ega ümber pöörata, ühtki hetke või inimest ei saa tagasi tuua ega juba tehtut ümber teha.

Loomulikult oli Pippa soovinud öelda vaid kerge ja humoorika kommentaari ja tal polnud oma väljalõigete albumi sisu kokku korjates aimugi, et Elodie midagi sellist mõtleb. Miks on ta täna nii tundlik? Sestsaadik kui ta ranitsasse kiikas, oli ta rahutu. Ta tundis end hajevil olevat, justnagu oleks pidanud midagi tegema, aga mida nimelt, oli meelest läinud. Eile öösel nägi ta koguni uuesti seda und: ta oli plokki joonistatud majas, millest sai äkitselt kirik, ja taipas, et jääb pulma hiljaks – omaenda pulma – ja hakkas jooksma, aga jalad ei liikunud nagu kord ja kohus – vajusid kogu aeg alt ära, nagu oleksid nöörist tehtud – ja viimaks kohale jõudes nägi ta, et see polegi enam pulm, hilja, juba käib kontsert, ja ema – ikka ainult kolmekümneaastane – on laval ja mängib tšellot.

„Kuidas ülejäänud pulmaplaanid edenevad?”

„Kenasti. Kenasti edenevad.” See kostis natuke järsult ja Pippal ei jäänud see märkamata. Pikem jutt oleks kergesti võinud rappa viia, aga Elodie ei tahtnud mitte mingi hinna eest seda närivat tunnet välja paista lasta, seega lisas ta muretult: „Kui sa tahad üksikasjalikumalt teada, siis küsi muidugi Penelopelt. Mulle räägitakse, et tuleb ilus pidu.”

„Vaata, et tal oleks ikka meeles sulle öelda, kuhu ja millal ilmuda.”

Nad naeratasid teineteisele, taas liitlased, ja Pippa jätkas suisa põrmustava viisakusega: „Ja kuidas elab peigmees?”

Pippa ja Alastairi tutvus polnud alanud kuigi hästi, mis polnudki teab kui üllatav, sest Pippal olid vankumatud arvamused ja terav keel ning lolle ei talunud ta kuigi hästi. Mitte et Alastair olnuks loll – Elodie võpatas selle mõttes toimunud keelevääratuse peale –, lihtsalt Alastair ja Pippa polnud põrmugi sarnased. Kahetsedes oma ennistist teravust, otsustas Elodie ilmutada kröömikese ebalojaalsust, et sõbratar võidupunkti kirja saaks. „Tal paistab olevat hea meel, et ema vägesid juhatab.”

Pippa naeratas laialt. „Ja su isa?”

„Oh, mu isa sa ju tead. Tema on õnnelik, juhul kui mina olen õnnelik.”

„Ja kas oled?”

Elodie vaatas talle kindla pilguga otsa.

„Okei-okei. Oled õnnelik.”

„Isa andis mulle videokassetid.”

„Tal polnud selle vastu siis midagi?”

„Ei paistnud olevat. Ta ei öelnud kuigi palju. Ma arvan, et ta mõtleb sama moodi nagu Penelope – et tänu videotele oleks ema nagu ise seal.”

„Kas sul endal on sama tunne?”

Elodie ei tahtnud seda arutelu jätkata. „Mingi muusika peab ju nii või naa olema,” kostis ta ennastõigustavalt. „Sama hästi võib seda ju esitada keegi oma perest.”

Pippa oli seda nägu, just nagu tahaks veel midagi öelda, ent Elodie jõudis ette. „Olen ma sulle üldse rääkinud, et mu vanemad olid sunnitud kiiremas korras abielluma? Juulis abiellusid, ja mina sündisin novembris.”

„Vaat milline piletita reisija siis!”

„Tead hästi, mis tunne mul pidudel on. Alati otsin, kuhu saaks peitu pugeda.”

Pippa naeratas. „Saad ikka aru, et sellele peole sa pead tulema? Sinu külalised tahavad sind näha.”

„Kui jutt juba külalistele läks – kuule, ole nii kena, äkki saad kutsele vastuse saata?”

„Misasja? Postiga? Mark peal ja puha?”

„Nähtavasti on see tähtis. Sellest tehti suur number.”

„Noh, kui see just suur number on …”

„On küll, ja mulle tehti selgeks, et mu sõbrad ja perekond saboteerivad süsteemi. Tip on mu nimekirjas kohe järgmine.”

„Tip! Kuidas temal läheb?”

„Lähen talle homme külla. Sa ei taha kaasa tulla?”

Pippa kirtsutas pettunult nina. „Mul on galeriiüritus. Ja kui juba jutuks tuli …” Ta andis ettekandjale märku, et toodaks arve, ja tõmbas rahakotist kümnenaelase.

Oodates osutas ta raamitud fotole Elodie tühja kohvitassi kõrval. „Mul oleks sellest paljundust tarvis, et saaksin hakata su kleiti kavandama.”

Taas tabas Elodiet too kummaline omandivaistukihvatus. „Ma ei saa seda sulle laenuks anda.”

„Seda muidugi. Ma teen sellest moblaga pildi.” Pippa kergitas raami, seadis foto sedasi, et tema enda vari ei langeks peale.

Elodie hoidis käsi väevõimuga paigal, soovis, et sõbratar juba rutem valmis jõuaks, ja mähkis foto siis uuesti puuvillasesse surilinasse.

„Tead mis,” ütles Pippa, uurides telefoniekraanilt fotot. „Ma küsin õige Caroline’ilt. Ta kirjutas Julia Margaret Cameroni ja Adele Bernardi teemal magistritöö. Vean kihla, et tema oskab meile selle modelli kohta midagi rääkida, vahest ehk sedagi, kes selle foto tegi.”

Caroline oli kunstikooli ajal Pippa mentor, filmitegija ja fotograaf, pälvinud tunnustust oskuse eest leida ilukübemeid sealt, kust seda võinuks kõige vähem oodata. Tema kujutised olid metsikud ja peibutavad, puha hõredad puud ja majad ja hõllanduslikud maastikud. Ta oli kuuekümne ringis, ent ta nõtked liigutused ja ammendamatu energia võinuksid kuuluda palju nooremale naisele; lapsi tal polnud ning näis, et Pippasse suhtub ta teataval määral nagu tütresse. Elodie oli temaga paar korda seltskondlikel üritustel kokku puutunud. Caroline’il olid abaluuni ulatuvad vapustavad hõbedased juuksed, alt sirgeks lõigatud ja tihedad, ja ta oli naine, kelle enesekindlus ja ehedus panid Elodie tundma end veidi küündimatult.

„Ei,” ruttas ta ütlema. „Ära küsi.”

„Miks mitte?”

„Lihtsalt ma …” Mitte mingi valemiga poleks saanud seletada, et algul oli foto nagu ainuüksi tema oma ja nüüd korraga enam polnud, ilma et sihuke jutt kõlanuks isekalt ja ausalt öeldes koguni pisut napakalt. „Lihtsalt ma mõtlen, et … ei maksaks Caroline’i tülitada. Tal on kogu aeg nii palju tegemist …”

„Nalja teed? Tal oleks täiega hea meel seda näha.”

Elodiel õnnestus jõuetu naeratus näole manada ja endale sisendada, et Caroline’i panus on ju suureks abiks. Kui isiklikud ebameeldivad tunded kõrvale jätta, siis oligi tema töö foto ja joonistusploki kohta võimalikult palju välja uurida. Ja firma Stratton, Cadwell & Co. arhiivi meeskonnale tuleks vägagi kasuks, kui ehe seos Radcliffe’iga tooks James Strattoni kohta kaasa mingit uut informatsiooni. Victoria ajastu tuntud inimeste kohta ei avastata uut informatsiooni kuigi sageli.