Читать книгу Kellassepa tütar - Kate Morton - Страница 13

Kohe hakkab koitma ja praegu istun ma oma külalise voodijalutsis. Intiimne on vaadata, kuidas teine inimene magab; ükskord ammu ütlesin vist, et inimene on just magades kõige kaitsetum, nüüd aga tean omast käest, et see pole tõsi.

Mäletan toda esimest korda, kui jäin Edwardi ateljeesse ööbima. Ta muudkui maalis, kuni kesköö oli ammu möödas, rohelistesse klaaspudelitesse torgatud küünlad põlesid üksteise järel lõpuni ja valgusid tardunud säbarlainetuses sulavahalombikesteks, kuni viimaks oli liiga pime, et edasi töötada. Uinusime kahekesi koos diivanipatjadel, mis olid raudahjule kõige lähemas nurgas põrandal laiali. Ärkasin enne teda, kui koiduhahetus kaldus klaaslaele hiilis, lesisin külili, peopesa põse all toeks, ja vaatasin, kuidas unenäod ta silmalaugude all ringi uisutavad.

Kes teab, mida see noormees unes võiks näha. Eile õhtul jõudis ta napilt enne pimedat tagasi ja sedamaid tundsin, kuidas maja täitub energiaga. Ta läks otsemat teed linnasemajja, kus ta on end ühes toas sisse seadnud, ja ma olin tal kannul kui välk. Üheainsa sujuva liigutusega kooris ta särgi seljast ning ma avastasin, et ei suuda pilku ära pöörata.

Ta on sedamoodi nägus nagu mehed, kes oma nägususe peale ei mõtle. Tal on sellised käsivarred ja lai rind, mis tulevad kõvast tööst ja raskete asjade vinnamisest. Selline keha oli meestel, kes Thamesi kaidel tööd rügasid.

Olid ajad, mil oleksin toast välja läinud või pilgu kõrvale pööranud, kui võõras mees lahti riietub; kord omandatud privaatsustarve on üllatavalt sügavale juurdunud. Ent ega vaatamine tükki küljest võta, sestap jäin paigale ja vaatasin.

Ju oli tal kael natuke kangeks jäänud, sest toa juurde ehitatud vannituppa suundudes hõõrus ta kaela peopesaga ning kallutas siis pead sinna-tänna. Tänanegi öö oli soe ja märg ning mu tähelepanu köitis ta kukal, millest käsi oli üle käinud, see koht, kus juukseotsad lokki tõmbuvad.

Ma igatsen puudutust.

Igatsen, et mind puudutataks.

Edwardil polnud küll kaitöölise keha, aga mehe kohta, kes tõstab päev otsa vaid pilku maalitavale ja pintslit lõuendi juurde, oli ta tugevam, kui oleks osanud arvata. Mäletan teda küünlavalgel, nii Londoniateljees kui ka selles majas siin, tol ammusel tormiööl.

Mu külaline laulab duši all. Mitte teab kui hästi, aga ta ju ei tea, et tal praegu publikut on. Lapsena Covent Gardenis jäin mõnikord seisma ja kuulasin teatrites harjutavaid ooperilauljaid. Kuni tuli juhataja, vehkis kätega ja ähvardas, ja ma jooksin varjude hulka tagasi.

Mu külaline jättis magamistoa ukse küll lahti, aga duširuum on nii väike, et läheb üleni auru täis, nii et duši alt tulles hakkas ta peeglit keskelt puhtamaks pühkima. Mina püsisin distantsi hoides ta selja taga, ja oleks mul hing, oleksin seda kinni hoidnud. Korra või paar, õige valgusega, olen end peeglist näinud. Kõige parem on see söögitoa ümmargune peegel – ilmselt on asi lihvitud servas. Haruharva, kui mul õnnestub end teistele nähtavaks teha. Ei, mitte teha, sest teadlikult pole ma ju midagi teisiti teinud.

Ent mu külaline mind ei näinud. Ta tõmbas käega üle habemetüükas lõua ja läks riidesse panema.

Oleks mul ometi nägu. Ja hääl. Tõeline hääl, mida kuuleb kes tahes.

Taju piiril võib olemine olla õige üksildane.

Proua Macki juures elas mees, kelle kohta öeldi ainult „Kapten”; esialgu pidasin teda proua abikaasaks, kuid tema osutus hoopis vennaks. Mees oli samavõrd kõhn, nagu proua oli ümmargune, ja lonkas kõndides, sest oli Fleet Streetil tõllaga kokku põrganud ja nüüd oli tal puujalg.

„Jäi teine ratta vahele kinni, noh,” rääkis mulle väljas üks tänavalastest. „Lohises oma miil maad tõlla järel ja siis murdus tal jalg otsast.”

Too puujalg oli käsitsi valmistatud kaadervärk, mis kinnitus põlve alla arvukate nahkrihmade ja hõbedaste pannalde abil. Üks sadamatöölisest sõber oli selle välja mõelnud ja teoks teinud, ja Kapten oli väga uhke, külvas oma kunstjäseme üle hella tähelepanuga, poleeris pandlaid ja vahatas rihmu, nühkis liivapaberiga maha viimse kui pinnu. Tõepoolest, puit oli nii sile ja rihmad nii hästi vahatatud, et rohkem kui kord libises jalg kohalt ära, põhjustades neile, kes Kapteni ihuhäda ei teadnud, suurt ehmatust. Kuuldavasti tulnud ette sedagi, et Kapten võttis puujala alt ja vehkis sellega nende inimeste nina all, kelle tegevusega ta rahul polnud.

Mina polnud ainuke laps, kelle eest hoolitsemine oli proua Macki õlule langenud. Lisaks proua mitmetele teistele tegevusaladele, mida arutati üksnes tasandatud häälel ja looritatud väljenditega, oli ta pisikeseks kõrval äriks laste kasvatada võtmine. Igal nädalal pani ta ajalehte järgmise kuulutuse:

OTSITAKSE

Auväärne lesknaine,

kellel endal ei ole enam väikesi lapsi,

võtab hooldada või lapsendab

ükskõik kummast soost lapse

*

Kuulutaja pakub

hubast kodu ja vanemlikku hoolitsust

Tasu väike, vanus alla kümne aasta

*

TINGIMUSED

5 šillingit nädalas

või alla kolmekuuste laste

täielik lapsendamine 13 naela eest

Esialgu ei saanud ma aru, mis mõtet on alla kolme kuu vanuseid lapsi eraldi välja tuua, aga proua juures oli üks tüdruk, minust vanem, kellel oli kõige kohta üht-teist teada, ja temalt kuulsin, et proua Mack oli mitu imikut lapsendanud.

Lily Millington oli selle tüdruku nimi, ja tema rääkis mulle titadest, poisist nimega David, Bessie-nimelisest tüdrukust ja kaksikutest, kelle nime enam keegi ei mäletanud. Kahjuks olid kõik need titad kehvapoolse tervisega ja surid. Mulle näis, et neil oli kohutavalt vähe õnne, aga kui ma sedasi ütlesin, kergitas Lily Millington veidi kulme ja ütles, et õnnega, olgu hea või halvaga, polnud seal vähimatki pistmist.

Proua Mack selgitas, et mind enda juurde võttes tahtis ta vastu tulla mu isale ja ühtlasi ka Jeremiah’le, keda ta, nagu välja tuli, väga hästi tundis; proual olid minu suhtes erilised plaanid ja ta oli kindel, et ma ei valmista talle pettumust. Tegelikult, sõnas ta ja vaatas mulle eriti karmilt otsa, kinnitanud mu isa talle, et ma olen tubli tüdruk ja teen kõik sedasi, nagu kästakse, nii et isa võib minu üle uhke olla. „Kas oled tubli tüdruk?” küsis ta. „Kas su isal oli õigus?”

Vastasin, et oli küll.

Asjad käivad sedasi, jätkas proua, et igaühel tuleb oma ülalpidamise nimel üht-teist teha. Kui midagi üle jääb, siis saadab ta selle mu isale, et tal oleks kergem end uues kohas sisse seada.

„Ja siis saab ta lasta mind järele saata?”

„Jah,” kinnitas proua käega vehkides. „Jah, jah. Siis saab ta lasta sind järele saata.”

Lily Millington naeris, kui talle rääkisin, et proua Mackil on minu suhtes erilised plaanid. „Oh, küll tema sulle juba tegevust leiab, selles ära sa mitte kahtlegi. Nupp tal nokib ja naelajao liha nõuab ta igaühelt välja.”

„Ja siis lähen ma isa juurde Ameerikasse.”

Iga kord, kui ma seda ütlesin, sasis Lily mu juukseid; isa tegi ka alati niiviisi, seetõttu hakkas Lily mulle veel rohkem meeldima. „Et lähed, musirull?” ütles ta. „Vaat see on alles midagi,” ja eriti heas tujus olles küsis ta: „Mis sa arvad, äkki jätkub su kohvris siis ruumi ka minule?”

Ta rääkis, et tema enda isa oli olnud „tühine kehkenpüks” ja ilma isata on tal parem. Lily ema aga oli olnud näitlejanna („Vaat kui peenelt mõne asja kohta annab ikka öelda,” turtsatas proua Mack iga kord, kui seda kuulma juhtus), ja kui Lily oli päris pisike, siis sai temagi jõulude ajal laval esineda. „Gaasilambihaldjad, sedasi meid kutsuti. Sellepärast, et me kumasime seal laval esireas nii kollaselt.”

Kujutasin vägagi hästi ette, kuidas Lily on haldjas või siis näitleja, kelleks ta kavatses hakata. „Näitleja ja lavastaja nagu Eliza Vestris või Sara Lane,” rääkis ta, lenneldes köögis uhkelt ringi, lõug püsti ja käsivarred laiali. Võis kindel olla, et peaks proua Mack sellist juttu kuulma, viskaks ta sulle märja lapi ja puhiseks: „Kasi parem need mustad nõud puhtaks ja lavasta nad riiulile tagasi, vaat sedasi!”

Lily Millingtonil olid terav keel, äge iseloom ja eriline oskus proua Macki vihale ajada, samas aga oli ta lõbus ja tark ning neil esimestel nädalatel pärast seda, kui ärkasin ja leidsin, et olen Seven Dialsi korteris, mille all asub kauplus, kus müüakse linde ja linnupuure, oli ta mu päästja. Lily Millington tegi kõik säravamaks. Ta tegi mu vapramaks. Ei usu, et temata oleksin suutnud isast lahus olekut üle elada, olin ma ju nii harjunud olema kellassepa tütar, et ei teadnud ilma isata sedagi, kes ma õigupoolest olen.

Aga inimese ellujäämistahe on ikka kummaline asi küll. Selles majas elutsedes on mul olnud palju võimalusi lähedalt pealt näha, kuidas inimesed suudavad täiesti talumatuid asju välja kannatada. Ja nii oli ka minuga. Lily Millington võttis mu oma tiiva alla ja päevad üha läksid.

Proua Mack rääkis tõtt, kui ütles, et selles majas peab igaüks oma ülalpidamise välja teenima, aga ta „eriliste plaanide” olemuse tõttu anti mulle algul veidi hingetõmbeaega. „Saad harjumiseks pisut aega,” ütles ta ja noogutas Kaptenile tähendusrikkalt. „Kuni ma asjad käima saan.”

Vahepealsel ajal andsin endast parima, et tema teelt kõrvale hoiduda. Inimese kohta, kes lapsi kasvatada võttis, paistis proua Mack nende vastu üpris sallimatu, röökides ühtepuhku, et saame silmapilk rihma, kui peaksime talle „jalgu jääma”. Päevad olid pikad ja majas ei jätkunud kuigi palju nurgataguseid, kuhu peitu pugeda, niisiis haakisin end hommikuti Lily Millingtonile sappa, kui ta tööle läks. Esialgu ajas ta vastu, muretses, et „võetakse” minu pärast „vahele”, siis aga ohkas ja ütles, et olengi alles roheline mis roheline ja ongi juba aeg näidata, kuidas asjad käivad, vastasel korral tõmban endale veel häda kaela.

Tänavatel valitses tollal tõeline kaos: hobutrammid ja värvikirevad tõllad; pardid ja sead, keda Leadenhalli turule veeti; müügil olid kõikmõeldavad toidud, mida võib ette kujutada – seajalad, soolatud rannakarbid, angerjapirukas –, ja müüjad hõikusid oma kaupa kõva häälega välja. Kui mööda Covent Gardeni varjulisi munakivikattega teid lõuna poole hiilida, jõudsid turuplatsile, kus oli tosinate kaupa tänavakauplejaid, kelle marjavankrilt sai parimaid maasikaid valida, turu pakikandjad tassisid peas puuja köögivilju kuhjaga täis laotud korve ning rahvasummas sõelusid rändkaubitsejad, müües käigupealt linde ja madusid, harju ja luudasid, piibleid ja lauluraamatuid, penniseid ananassiviilukaid, portselankujukesi, sibulavanikuid, jalutuskeppe ja elusaid hanesid.

Põhilised olijad jäid mulle pikapeale juba meelde ja Lily Millington kandis hoolt, et nemad mindki teaksid. Mu lemmikuks oli prantslasest mustkunstnik, kes esines ülepäeviti turu lõunapoolses nurgas, mis asus Strandile kõige lähemal. Otse tema selja taha jäi lett, mille ääres üks talumees müüs kõige paremaid kanamune, seega polnud seal kunagi ostjatest puudust ja ka mustkunstniku ümber kogunes alati paras rahvasumm. Algul köitis mu tähelepanu mehe elegantne välimus: mustkunstnik oli pikk ja kõhn, mida veelgi rõhutasid ta toruja säärega püksid ja must silinderkübar; seljas olid tal sabakuub ja vest ning ta vurrud tumeda kikkhabeme kohal läksid otstest peenemaks ja keerdusid ülespoole.

Ta ei öelnud eriti midagi, vaid kasutas suhtlemiseks rohkem oma suuri söerandilisi silmi, kui laskis müntidel enda eest laualt kaduda, et tuua need siis lagedale publiku hulgas seisjate kübaratest ja rättidest. Ka suutis ta rahva rahakotte ja ehteasju minema võluda, nii et inimesed olid samavõrd hämmeldunud kui ka vihased, nähes oma väärtasju ühtäkki tolle eksootilise võõra valduses.

„Nägid, Lily?” hüüatasin valjusti, kui olin esimest korda tunnistajaks, kuidas mustkunstnik võlub mündi välja ühe lapse kõrva tagant. „Võlukunst!”

Lily Millington hammustas vaid ei tea kust välja võetud porgandit ja käskis mul järgmine kord tähelepanelikumalt vaadata.

„Silmapete,” ütles ta üht pikka palmikut üle õla seljale heites. „Võlukunst jäägu neile, kes seda endale lubada saavad, mitte meiesugustele.”

Veel ei oimanud ma kuigi täpselt, kes need „meiesugused” on ja millega Lily Millington ja teised endale õigupoolest ülalpidamist teenivad. Arvasin, et küllap oskavad nad oma ametit hästi, ja asi sellega. Teadsin vaid niipaljukest, et vahel käib sellega kaasas tundidepikkune ringiuitamine, aeg-ajalt andis Lily mulle käsu oodata ja kadus korraks rahvasumma, mõnikord aga tuli meil kiiremas korras tänavarägastikku kaduda – kelle eest, ei saanud arugi.

Siiski tuli ette ka teistsuguseid päevi. Sellest hetkest peale, kui me proua Macki majast väljusime, oli Lily Millington harilikust märksa närvilisem, otsekui kõhn kassiroju, kes ei kannata silitamist. Sellistel puhkudel otsis ta mulle turul välja paiga, kus ma pidin seisma, ja võttis mult lubaduse, et ootan ta ära.

„Ära sa mitte kuhugi mine, kuuled! Ja vaata, et sa mitte kellegagi ei räägi. Lily tuleb sulle varsti järele.” Kus ta käis, seda ma ei teadnud, sain vaid niipalju aru, et siis oli ta alati kauem ära kui muidu ning naastes oli ta sageli üsna sünge, salatseva näoga.

Just sellisel päeval kõnetas mind too musta mantliga mees. Mulle tundus, et ootan Lilyt juba terve igaviku, ja puhtast tülpimusest liikusin natuke edasi ning kükitasin telliskivimüüri äärde, selle asemel et püsida täpselt samas kohas, kuhu Lily mu ootele jättis. Vaatasin hajameelselt, kuidas poetüdruk roose müüb, ega pannud seda musta mantliga meest enne tähelegi, kui ta juba mu kohal kõrgus. Ta hääl sundis mind võpatama: „Noh, nõndaks, mis meil siin on?” Ta küünitas kätt, haaras mu lõua jõhkralt pihku, pööras mu näo enda poole ja vidutas mind tähelepanelikult üle vaadates silmi. „Noh, tüdruk, mis su nimi on? Kes su isa on?”

Oleksin äärepealt juba vastanudki, ent korraga ilmus välgukiirusel Lily ja seadis end meie vahele seisma.

„Siin sa mul oledki,” ütles ta ja kahmas oma kondiste ja tugevate sõrmedega mu käsivarrest kinni, „otsisin sind juba igalt poolt. Ema ootab pikisilmi kanamune. Kähku koju!”

Veel enne, kui oleksin jõudnud kas või aevastada, sikutas Lily mu kättpidi minema ja me siksakitasime läbi põiktänavate.

Alles enne Seven Dialsit jäi ta viimaks seisma.

Ta keeras mu näoga enda poole, põsed punaselaigulised. „Ütlesid sa talle midagi?” küsis ta. „Sellele mehele?”

Raputasin pead.

„Oled ikka kindel?”

„Ta küsis mu nime.”

„Kas sa ütlesid?”

Raputasin jälle pead.

Lily Millington pani mõlemad käed mu õlgadele, mis alles liikusid suurest jõupingutusest, sest joosta oli tulnud nii kaugele ja nii kiiresti. „Mitte kunagi ära ütle kellelegi oma tõelist nime, kuuled, Birdie? Mitte kunagi. Ja kohe kindlasti mitte temale.”

„Miks mitte?”

„Sest see ei ole ohutu. Mitte siin. Ainuke võimalus olla väljaspool ohtu on olla keegi teine, kui sa oled tänaval.”

„Nagu silmapete?”

„Täpipealt.”

Ja siis rääkis ta mulle parandusmajast, sest just sealt oli too musta mantliga mees tulnud. „Kui nemad seal tõe välja uurivad, siis pannakse sind luku taha, Birdie, ega lasta enam kunagi välja. Sind sunnitakse töötama, kuni sõrmed verel, ja antakse iga väiksemagi asja eest piitsa. Proua Mack satub ka vahel marutama, aga meiesugustel võib minna veel palju halvemini. Ma kuulsin ühest tüdrukust, kes pandi põrandaid pühkima. Põrandale jäi kübeke mustust, ja tüdruk kisti riidest lahti ja nüpeldati luuaga üleni siniseks nagu pajapõhi. Ja üks väike poiss topiti kotti ja tõmmati sarika külge rippuma, sest ta oli voodisse pissinud.”

Mu silmad hakkasid pisaratest kipitama ja Lily nägu muutus lahkemaks. „Nonoh. Ära vesista, muidu annan sulle ise kolki. Aga sa pead mulle pühalikult tõotama, et ei ütle ilma pealgi kellelegi oma tõelist ja õiget nime.”

Tõotasin, et ei ütle, ja viimaks jäi ta enam-vähem rahule.

„Olgu.” Ta noogutas. „Lähme siis koju.”

Pöörasime ümber nurga Little White Lion Streetile ning kui nähtavale ilmus kauplus, kus müüdi linde ja linnupuure, ütles Lily: „Üks asi veel, kui siin juba lubaduste jagamiseks läks. Sa ei lähe ju proua Mackile keelt kandma, et ma su omapead jätsin, mis?”

Lubasin, et ei lähe.

„Tal on sinu suhtes „erilised plaanid”, nii et ta kaksaks mul pea otsast, kui teada saaks, millega ma tegelesin.”

„Millega sa siis tegelesid, Lily?”

Ta vaatas mind mitu hetke päris pineva pilguga ja kummardus siis päris mu kõrva ligi, nii et tundsin kirbet higilõhna. „Ma panen raha kõrvale,” sosistas ta. „Väga kena ju proua Macki heaks rabada, aga kui sa teenistusest natuke enda jaoks kõrvale ei pane, ei saagi iial vabaks.”

„Lily, kas sa käid asju müümas?” Ma küll kahtlesin selles, sest ilmaski ei tassinud ta kaasa puuvilju, kala ega lilli nagu teised kaubitsejad.

„Teatud mõttes tõesti.”

Rohkem ta mulle selle kohta ei öelnud, ja mul ei tulnud enam pähe küsida ka. Proua Mack tavatses öelda, et on sel Lily Millingtonil alles „suuvärk”, aga kui vaja, seisis Lily suu kõvasti kinni.

Ega mul tulnudki enam võimalust temalt midagi küsida. Jõudsin Lily Millingtoniga tuttav olla kõigest kuus nädalat, siis sai ta surma ühe viskist purupurjus madruse käe läbi, kes polnud nõus seda hinda maksma, mida Lily oma teenete eest saada tahtis. Sain aru, et see on saatuse iroonia, et ma tean nii vähe sellest tüdrukust, kellega sidusin end terveks igavikuks. Ometi on tema, Lily Millington, mulle väga väärtuslik, sest ta kinkis mulle oma nime, kõige väärtuslikuma vara, mis tal oli anda.

Kuigi proua Mackil polnud pennigi ülearust raha, võiks öelda, et pretensioonid olid tal suured. Majaliste hulgas liikus visalt ringi jutt, et kunagi oli sellele perekonnale ette nähtud Parem Elu, ent paar inimpõlve tagasi aset leidnud Julm Saatuselöök tõukas nad õigusjärgselt kohalt alamale.

Ja nagu sobilik nii hiilgava sugupuuga naisterahvale, pidas proua oma maja esiküljel üht ruumi, mida nimetas oma „salongiks”, ja sinna suunas ta viimsegi vaba raha, mis tal üldse kunagi oli. Kirevad diivanipadjad ja mahagonmööbel, sametalusel nõelte otsa aetud liblikad, uhkeldavate oravatopistega klaasnõud, autogrammiga pildid kuninglikust perekonnast ja kollektsioon kristallvigureid, mõni õige väheke mõranenud.

See oli püha koht, kuhu lapsi kohe kindlasti ei lubatud, välja arvatud spetsiaalse kutse puhul, mida aga iial ei väljastatud. Tõepoolest, peale proua Macki enda oli ainult kahel inimesel luba sellesse pühamusse siseneda – Kaptenil ja Martinil. Ja otse loomulikult ka proua Macki koeral, laevalt pärit elajaloomal, kellele proua pani nimeks Grendel, sest kuulis seda sõna kord mingis luuletuses ja see hakkas talle meeldima. Proua Mack armastas oma koera suisa narruseni ja ma ei mäleta, et oleksin kuulnud teda kunagi mõne inimolevusega nii lahkelt rääkimas.

Kohe Grendeli järel kuulus proua Macki soosing oma pojale Martinile, kes oli siis, kui ma seitsmeaastaselt nende juurde Little White Lion Streetile elama asusin, kümme aastat vana.

Martin oli oma vanuse kohta suur poiss – mitte üksnes pikk, vaid ka kogult aukartust äratav, ta näis tegelikust märksa rohkem ruumi võtvat. Intelligentsi oli tal vähe ja lahkust veelgi vähem, küll aga oli talle antud rohkesti loomupärast riuklikku kavalust, ja julgeksin öelda, et seal ja siis osutus selline atribuut samasuguseks õnnistuseks nagu siin ja praegu.

Aastate jooksul on mul olnud palju võimalusi juurelda, kas Martin võinuks teistsuguseks kujuneda, kui ta oleks teise olukorda sattunud. Kas siis, kui ta oleks sündinud näiteks Kahvatu Joe vennaks, oleks temast saanud peen ja aulik härrasmees?

Vastus on kindla peale „jah”, sest Martin oleks ellujäämiseks vajalikud kombed ja maskid kätte õppinud ja tõepoolest edasi arenenud just ühiskonna poolt määratud suunda. See oli Martini peamine oskus: kaasasündinud võime ära näha, kust suunast tuul puhub, ja siis vastavalt sellele purjesid seada.

Nähtavasti oli Martin sündinud pühast vaimust, sest ta isa ei võetud kunagi jutuks. Proua Mack ütles poja kohta alati uhkelt „minu poiss, Martin”. See, et proua on ta ema, paistis juba ninade sarnasusest ja ühesugusest näoplaanist, ent kui proua Mack oli tulvil optimismi, siis Martin suhtus kõigesse pigem vimmakalt. Kõikjal nägi ta vaid kaotusi ja kinki saades hakkas silmapilk mõtlema neile asjadele, mida ta seekord ei saanud. Peab ütlema, et paraku tuli seegi iseloomujoon talle meie toonases Londoni-elus pigem kasuks.

Elasin seal linnukaupluse peal nende juures juba teist kuud ja Lily Millington oli juba teist nädalat surnud, kui äkitselt kutsuti mind ükskord pärast õhtusööki salongi.

Salongile liginedes olin väga mures, sest nüüdseks olin juba näinud, mis juhtub nende lastega, kellega proua Mack rahul pole. Uks oli irvakil ja ma piilusin läbi prao, nii nagu olin näinud Martinit tegevat, kui proua Mack oma „kundesid” võõrustas.

Tänavapoolse akna juures seisis Kapten ja heietas ühel oma lemmikteemadest, milleks olid 1840. aasta talve kohutavad udud: „Kõik üleni valge, justament; laevad põrkasid jüsku viirastused keset Thamesi omavahel kokku.” Grendel oli diivanil sirakil, Martin kössitas küüsi närides kolmejalgsel järil ja proua Mack, keda ma nägin kõige viimasena, oli end kamina kõrval niinimetatud tiibadega tugitoolis mugavalt sisse seadnud. Juba mõnda aega oli proual õhtuti käsil mingi saladuslik õmblustöö, ja igaühel, kes selle kohta midagi küsis, käskis ta tegeleda oma asjadega, „või muidu ma sulle alles näitan”. See õmblustöö oli tal nüüd süles.

Ilmselt surusin ma ust kogemata liiga tugevalt, sest see vajus läbitungiva kriiksatusega valla.

„Seal sa mul oledki,” sõnas proua Mack, heites Martini ja Kapteni poole tähendusrikka pilgu. „Väikestel tassidel on suured kõrvad.” Nõela võidukalt viimast korda läbi kanga sikutanud, kinnitas ta piste sõlmega ja naksas niidi hammastega katki. „Noh, tule siia, vaatame su üle.”

Ruttasin tema juurde ja proua Mack saputas süles lebava eseme lahti, tuues nähtavale kleidi, palju ilusama kui kõik muu, mida olin sellest ajast saadik kandnud, kui neist kleitidest välja kasvasin, mida ema oma eluajal nii hoolega parandas ja kohendas.

„Keera aga ringi, tüdruk, kergita käsi. Vaatame siis, kuidas istub.”

Proua Mack avas mu ülemise kleidinööbi ja tõmbas siis kleidi üle mu käsivarte ja pea mul seljast. Toas polnud külm, aga minust käis judin läbi, kui peen kleit oma kohale libises.

Ma ei saanud aru, mis toimub – miks mulle eraldati selline erakordne ja ilus kingitus –, aga nii tark olin ma selleks ajaks juba küll, et suu kinni hoida ja mitte midagi pärima hakata. Kleidiseljal lookles kuni kuklani rida tibatillukesi pärlikujulisi nööpe ja vöökohale seoti hele-helesinisest atlasspaelast lai särp.

Tajusin iga ihukarvaga proua Macki oma selja taga, ta puhkis mulle oma sooja hingeõhku peale, hingas raskelt sisse ja välja, nähes vaeva, et kõik õigesti kokku sobitada. Valmis saanud, keeras ta mu näoga uuesti enda poole ja küsis toalt: „Noh?”

„Noojah, õige kena plika,” köhis Kapten oma piibu tagant. „Ja häälekegi teisel magus kui koorevenis – siukest põle meil ennemalt oldki. Vaat see on sul pesueht väike daame.”

„No veel ei ole, ei veel,” kostis proua Mack rahulolevalt vastu. „Aga kui teda hoolega poleerida, kombeid õpetada ja juustesse paar lokki keerata, siis võiks ta küll daami pähe läbi minna. Mis sa arvad, Martin – piltilus, mis?”

Kohtasin Martini pilku, aga mulle ei meeldinud, kuidas ta mind vahtis.

„Aga taskud?” küsis proua Mack. „Leidsid taskud juba üles?”

Libistasin käsi mööda seelikuosa külgi allapoole ja sõrmeotsad sattusid avaustesse. Need olid õige sügavad – põhjani ulatusin ma tegelikult alles siis, kui käsivarred appi võtsin. Tundus, nagu oleks aluskleidi sisse õmmeldud suured turukotid.

Hämmeldusin, kuid nähtavasti oli kõik siiski sedasi, nagu olema pidi, sest proua Mack kõkutas kähedalt naerda ja vahetas teistega pilke. „Vaat nii,” ütles ta ja limpsis rahulolevalt huuli nagu koore kallal käinud kass.

„Näete, mis? Näete?”

„No tõepoolest,” sõnas Kapten. „Tubli töö, proua Mack. Tubli töö. Plika kui ponks, ei siin hakka keegi miskitki kahtlustama. Jah, siit peaks kõvasti sisse tulema. Kes ei tahaks aidata pisikest plikat, kui ta ära eksib?”

Mu külaline hakkab end tasapisi viimaks liigutama.

Mul pole vist olnud ühtki teist külalist, kel oleks olnud nii vastumeelt üles tõusta ja päeva alustada kui sellel siin. Tema kõrval kahvatub koguni Juliet, kes lausa klammerdus viimaste uneminutite külge, kui lapsed olid juba üleval, tormasid mööda maja ringi, jooksid viimaks sisse ja sikutasid ta jalule.

Liigun nüüd voodipeatsile lähemale, vaatame, kas sellest nipist on abi. Miks mitte välja uurida. Mõni külaline on nii tundetu, et võin teda möödaminnes kas või riivata, ilma et see tekitaks väiksematki judinat. Teised seevastu märkavad mind vähimagi põhjuseta, just nagu see väike sõbrake pommide ja lennukite ajastust, kes meenutas mulle nii väga Kahvatut Joed.

Niisiis kontrollkatse. Kergitan nüüd pisut voodit, kenasti ja aeglaselt, vaatame, mis juhtub.

Näe, mis juhtub: ta väriseb ja kortsutab kulmu ja koperdab voodist välja, ja pilgud, mis lahtise akna poole lendavad, on teravad kui pistoda, justkui sooviks ta tuuleiilikest karistada.

Tundlik. Hea teada, sel juhul pean lihtsalt ettevaatlikumalt tegutsema.

See teeb mu ülesande raskemaks, aga mingis mõttes olen rahul.

Minus on veel edevust. Ikka kena, kui sind märgatakse.

Ta eemaldab kõrvatropid, mis tal magades kõrvas on, ja suundub vannituppa.

Foto kahest tüdrukukesest on endale pisikese kraanikausi kohal riiulil uue kodu leidnud, ja kui habe saab aetud, peab ta natuke vahet ja võtab pildi kätte. Selle ilme eest, mis tal fotot vaadates näole sugeneb, tuleks talle kõik viimseni andeks anda.

Eile õhtul kuulsin teda jälle tolle Sarah’ga rääkimas. Enam polnud mees nii kannatlik nagu varem, ütles: „See oli kaua aega tagasi, sellest ajast saadik on palju vett merre voolanud,” ja tasandas siis hääle aeglaseks ja rahulikuks, nii et see oli miskipärast isegi hullem kui karjumine: „Sar, aga tüdrukud ei teagi, kes ma olen.”

Nähtavasti läks tal korda seda Sarah’t milleski veenda, sest nad leppisid kokku, et lähevad neljapäeval õhtust sööma.

Pärast seda telefonikõnet paistis ta häiritud, justkui poleks osanud sellist võitu oodata. Läks ühe õllepudeliga välja ja istus puidust piknikulaua äärde, mille kunstiajaloolaste ühing sinna Hafodstedi oja äärsele rohtukasvanud raiesmikule metsõunapuu kõrvale üles oli seadnud.

Laupäeviti on kogu see plats täis külastajaid, kes püüavad hoolega tasakaalus hoida kandikuid, millel on tee ja lusikakoogid ja võileivad, ostetud kohvikust, mis tegutseb nüüd vanas küünis, kus koolitüdrukud varem kontserte andsid. Nädala sees aga on vaikne ja seetõttu paistab ta praegu õige üksildane kuju, õlad ühtaegu pingul ja kühmus, kui ta seal õlut rüüpab ja kaugusse terashalli jõe poole vaatab.

Ta meenutas mulle Leonardit ühel suvel päris kaua aega tagasi, kui Lucy oli sealmaal, et tahtis maja haldamise ajalooühingule üle anda. Leonardil oli kombeks istuda just samas kohas, müts ühele silmale veetud ja alaline sigaret huule küljes. Kohvri asemel oli tal reisikott, korralikult pakitud, kaasas kõik, mida tal enda arvates vaja võis minna. Leonard oli olnud sõdur, mis seletas paljutki.

Minu noormees siirdub nüüd kööki, et hommikuse teetassi tarvis vesi keema panna. Ta liigub liiga rutakalt, komistab ühele pikale pingile ja kirub endamisi, aga mitte eriti kurjalt, rüüpab siis lurinal paar suurt sõõmu ning unustab ülejäänu aknalauale kruusi sisse seisma ja jahtuma, kuni ta duši all käib.

Ma tahan teada, miks ta siin on, mida ta selle labidaga teeb ja kas fotodel on tema ülesandega mingi seos. Kui ta uuesti välja läheb, labidas ja pruun fotoaparaadikott kaasas, siis olen ootel. Aga ma pole viimasel ajal enam nii kannatlik, ei lepi üksnes jälgimisega.

Kusagil on midagi muutunud. Ma tunnen seda, nii nagu ma varemalt olin võimeline ennustama, millal ilm muutub. Tunnen seda otsekui õhurõhu muutumist.

Tunnen, et olen ühenduses.

Just nagu oleks keegi või miski kusagil lülitile vajutanud, ja ehkki ma ei tea, mis tulemas on, jõuab see omasoodu kätte.