Читать книгу Kellassepa tütar - Kate Morton - Страница 14

Ema loor peas, istus Elodie oma korteri aknalaual ja vaatas, kuidas jõgi tasakesi mere poole voogab. Oli üks neid harvu täiuslikult ilusaid pärastlõunaid, kui õhus heljub puhta puuvillkanga ja niidetud muru lõhna ja laisklevas valguses vilgub tuhat lapsepõlvemälestust. Ent Elodie ei mõelnud praegu lapsepõlvest.

Pippat polnud High Streetil veel näha. Tema telefonikõnest oli juba tund aega möödas ja sestsaadik ei leidnud Elodie enam kusagil asu. Sõbratar oli keeldunud telefonis lähemalt rääkimast, ütles vaid niipalju, et asi on tähtis ja et tal on Elodiele midagi üle anda. Pippa toon oli tungiv ja ta oli peaaegu hingetu, ja see oli enam-vähem sama ebaharilik nagu ettepanek laupäeva õhtul Barnesi tulla.

Teisalt aga näis, et sel nädalavahetusel pole ükski asi normaalne. Mitte miski polnud enam normaalne, sestsaadik kui Elodie tööl selle arhiivikasti oli leidnud ning joonistusplokk ja foto lagedale ilmusid.

Valge kleidiga naine. Hommikul eitas Tip järjekindlalt, et ta sellest naisest midagi teab, ja sulgus endasse, kui Elodie edasi uuris. Tip ajas Elodie esimesel võimalusel ateljeest välja, pomisedes, et jääb poe avamisega hilja peale ja et jajah, muidugi tuleb ta pulma.

Ent Tipi reaktsiooni ei saanud kaheti mõista. Ta tundis fotol oleva naise ära. Ja ülioluliselt, ehkki Elodie polnud kindel, kuidas, sidus see äratundmine need kaks eset omavahel kokku, sest teadis Tip ju ka visandil kujutatud maja. Kogu nende pere oli seal elanud, kui Tip oli alles poisike.

Pärast ateljeest väljakihutamist oli Elodie otsejoones Strandile tagasi läinud ja töökohast läbi astunud. Vajutas nädalavahetuse koodi nuppudele ja läks uksest sisse. Keldris oli pime ja veel külmem kui tavaliselt, aga Elodie ei jäänud kauaks. Võttis oma laua alt kastist selle raamitud foto ja arhiivist joonistusploki ning lahkus. Sedapuhku ei tundnud ta end üldse süüdi. Mingil moel, mida ta ei osanud veel seletada, kuulusid foto ja joonistusplokk temaga kokku. Ju oli talle siis määratud need leida.

Nüüd võttis ta foto pihku ja naine vaatas talle silma sisse, trotslik pilk, peaaegu et väljakutse. Otsi mind üles, näis see käskivat. Tee kindlaks, kes ma olen. Elodie pööritas raami pihus, vedas sõrmeotsaga piki hõbedase pinna ämblikuvõrguna peeni kriime. Neid oli mõlemal pool, üsna sarnased, just nagu sihilikult kas nööpnõela või muu sama terava esemega sisse kraabitud.

Elodie seadis raami enda ette aknalauale püsti, nii nagu kujutles James Strattonit kord teinud olevat.

Stratton, Radcliffe, naine valges … kõik olid omavahel seotud, aga kuidas?

Elodie ema, Tipi lapsepõlveaegne evakuatsioon, sõber, kes jutustas talle sellest majast Thamesi ääres …

Elodie pilk uitas aknast välja jõekäärule. Ajusopis tuikas ebamäärane teadmine, et sama oli ta teinud mitmeid kordi varemgi. Vaikides ja kindlalt kandis jõgi kõiki soove ja lootusi, vanu saapaid, nuge-kahvleid ja mälestusi. Äkitselt tuligi üks: meenus soe suvepäev, kui ta oli alles väike tüdruk, tuuleke nahka paitamas, ema ja isa ja piknik jõekaldal …

Ta puudutas sõrmeotstega loori vandlikarva lainelist serva, see tundus katsudes nii sile. Võimalik, et ema tegi kolmekümne aasta eest täpselt samuti. Võib-olla siis, kui ta seisis väljas kiriku ukse taga ja valmistus Elodie isa juurde kõndima. Mis laul siis kõlas, kui Lauren Adler pidulikult vahekäiku mööda astus? Elodie ei teadnud, polnud pähe tulnud isalt küsida.

Terve pärastlõuna oli ta vaadanud videoid, pidades korraks vahet vaid Pippa helistamise ajal, ja nüüd ujusid mõtted tšellomeloodiate taktis. „Kukub välja sedasi, nagu oleks emagi kohal,” oli Penelope öelnud.

„Paremuselt teine võimalus, kui ema ise ei saa kohal olla.” Aga ei olnud, üldse ei olnud. Elodie nägi seda alles praegu.

Kui ema elaks, oleks ta praegu juba ligemale kuuekümneaastane naine. Enam poleks ta noor ja kastevärske, tütarlapseliku naeratuse ja naeruga. Juuksed hakkasid hõbehalliks minema, nahk lõtvuma. Elu oleks jõudnud ta kehale ja hinge oma märgid jätta ning videotest hoovav ülekeevus ja emotsionaalsus oleksid taltunud. Inimesed sosistaksid teda nähes endiselt sõnu „geenius” ja „ebatavaline”, ent ei tasandaks häält, et tuua mängu suur tundevõimendaja: „tragöödia”.

Seda siis oligi Pippa silmas pidanud, kui küsis, kas Elodie nõustub pulmas Lauren Adleri videote näitamisega. Pippa polnud ei armukade ega lahkusetu. Ta mõtles vaid sõbratarile ja mõistis märksa varem kui Elodie ise, et selmet luua mulje Elodie kõrval vahekäiku mööda astuvast emast, tekitaks videomuusika tunde, otsekui astuks Lauren Adler, tšello käes, esimesena lavale, heites õige pika ja suure halli varju, mille peidus Elodie talle järgneb.

Uksetelefon sumises ja Elodie kargas püsti, et vastata.

„Halloo?” ütles ta.

„Hei, mina olen.”

Ta surus nuppu, et avada nii alumine turvauks kui ka enda korteri uks. Tuul kandis välisuksest sisse laupäevase pärastlõuna tuttavlikke tänavahääli ning õrna kala ja krõbekartulite hõngu, kui Elodie ootas Pippat, kes juba jooksiski trepist üles tema poole.

Üles jõudes oli Pippa üsna hingetu. „Issand, see trepp ajab kõhu tühjaks. Uhke loor!”

„Aitäh. Püüan alles otsusele jõuda. Tassike seda või teist?”

„Klaasike, palun.” Pippa torkas Elodiele pihku veinipudeli.

Elodie võttis loori peast ja lappas diivaniotsale kokku. Ta valas kahte suurde pokaali Pinot Noiri ja kandis aknalauale, kuhu Pippa oli end sisse seadnud. Ta oli raamitud foto kätte võtnud ja uuris seda üksisilmi. Elodie ulatas talle veini. „Niisiis?” Ootusärevus lämmatas tühjast-tähjast lobisemise juba eos.

„Niisiis …” Pippa pani foto käest ja vaatas Elodiele otsa, „eile õhtul nägin ma peol Caroline’i. Näitasin talle oma telefonist fotot ja see naine tuli talle kuidagi tuttav ette. Paugupealt ei osanud ta midagi täpsemat öelda, aga kinnitas, et foto stiil lubab üsna kindlalt oletada 1860. aastaid; neid, keda meiegi mõtlesime, prerafaeliitide ja Magenta Vennaskonnaga seotud fotograafe. Caroline ütles, et kui pisutki täpsemat dateeringut tahta, on tarvis originaali näha, aga ka fotopaber võib pildistaja isiku kohta mingi vihje anda. Siis mainisin Radcliffe’i – olin jõudnud mõttega joonistusplokini, mille sa koos fotoga leidsid, tuli pähe, et see võiks kaotsiläinud maalile vihjata – ja Caroline ütles, et tal on Magenta Vennaskonna teemal mitmeid raamatuid; võin igal ajal tulla ja neid laenuks küsida.”

„Ja …?”

Pippa kaevus seljakotti ja tõmbas välja räbaldunud paberümbrisega vana raamatu. Elodie surus maha võpatuse, kui sõbratar raamatu hoogsalt tagurpidi kokku murdis ja kiiresti justkui puudriseid koltunud lehekülgi lappas. „Elodie, vaata,” kutsus ta, jõudes illustreeritud tahvlini raamatu keskpaigas, ja torkas seda sõrmeotsaga. „See on tema. Naine fotolt.”

Tahvli servad olid pruunilaigulised, aga keskpaigas olev maal siiski puutumata. Annotatsioon tahvli all ütles, et maal on „Uinuv kaunitar” ja kunstniku nimi Edward Radcliffe. Naine maalil lebas fantastilises puulatva ehitatud lehtmajas, ümberringi lehed ja pungad, kõik iga hetk õide puhkemas. Looklevate puuokste vahele oli maalitud linde ja putukaid; pikad punased juuksed voogasid lainetena ümber rahuliku näo, mis oli magades hunnitult kaunis. Naise silmad olid suletud, aga näojooned – elegantsed põsesarnad ja vibujas huulekaar – olid eksimatult äratuntavad.

„Ta oli Radcliffe’i modell,” sosistas Elodie.

„Modell, muusa, ja selle raamatu sõnutsi …” keeras Pippa agaralt lehekülgi, et mõne peatüki võrra edasi jõuda, „… ka armuke.”

„Radcliffe’i armuke? Mis ta nimi oli?”

„Selle järgi, mida mul õnnestus tänase hommikuga välja selgitada, näikse ta nimega olevat seotud mingi müstiline mõistatus. Modellina kasutas ta valenime. Siin on öeldud, et teda tunti Lily Millingtoni nime all.”

„Miks ta pidi valenime kasutama?”

Pippa kehitas õlgu. „Ehk oli ta pärit mõnest lugupeetud perekonnast, kus seda heaks ei kiidetud; aga võib-olla oli ta näitlejanna ja tal oli lavanimi. Paljud näitlejannad tegid ühtlasi ka modellitööd.”

„Mis temast sai? On siin öeldud?”

„Polnud aega lugeda, aga sirvisin hoolega. Hakatuseks ütleb autor, et raske on midagi kindlalt väita, kui isegi selle naise tõeline nimi on mõistatus, ent siis tuleb ta lagedale uue teooriaga, et naine purustas Radcliffe’i südame, sest varastas mingi ehte – suguvõsa pärandeseme – ja põgenes ühe teise mehega Ameerikasse.”

Elodie mõtles ennist loetud Wikipedia-artiklis mainitud röövile, mille käigus tapeti Edward Radcliffe’i kihlatu. Ta andis loetust Pip-pale kiirülevaate ja küsis: „Mis sa arvad, kas see võis olla seesama rööv? Kas sel naisel, ta modellil, võis sellega mingit seost olla?”

„Pole aimugi. Võimalik; ehkki oleksin ettevaatlik, teooriaid ei tohiks täht-tähelt võtta. Tegin täna hommikul digiraamatukogus kiire otsingu ja leidsin kriitikat, et autor toetub uut informatsiooni hankides paljuski üheleainsale tundmatule allikale. Oluline on maal, mis kujutab naist valges; nüüd võime kindlalt väita, et tema ja Radcliffe tundsid teineteist.”

Elodie noogutas, ent mõtles lahtisele leheküljele joonistusploki vahel, korratu käekirjaga kritseldatud ridu armastusest, hirmust ja hullumisest. Kas need meeleheitlikud read kirjutas Radcliffe pärast seda, kui naine valges, modell „Lily Millington”, tema elust kadus? Ehk murdis just naine valges ja mitte armsanäoline kihlatu Radcliffe’i südame, kui mehe suguvõsa pärandehtega Ameerikasse pages? Ja mis osa oli siin Strattonil?

Mis suhted temal selle naisega olid? Sest hoidis ju nimelt Stratton naise raamitud fotot tallel, pakkides pildi Edward Radcliffe’ile kuulunud ranitsasse.

Pippa käis vahepeal köögis Pinot’ pudeli järel ja kallas klaasid uuesti täis.

„Elodie, mul on veel midagi, mida ma tahan sulle näidata.”

„Veel üks raamat?”

„Mitte raamat, ei.” Pippa võttis istet ning käitus ühtäkki teistmoodi ja ebaloomulikult kõhklevalt, nii et Elodie muutus valvsaks. „Mainisin Caroline’ile, et uurin seda kõike sinu pärast, nende asjade pärast, mis sa arhiivist leidsid. Sa meeldisid talle kohe alguses.”

Pippa ütles seda puhtast lahkusest. Caroline vaevu tundis Elodiet.

„Rääkisin talle, et teen praegu sulle pulmakleiti, ja siis läks meil jutt pulmapeole, videotele, muusikale ja sellele, mis tunne sul võib olla kõiki ema kontserte vaadata, ja siis jäi Caroline kuidagi vaikseks. Algul muretsesin, et äkki ütlesin talle jutu sees kogemata midagi solvavat, aga siis palus ta vabandust, et peab korraks ära käima, ja tõi ateljeest ühe asja.”

„Mis asja siis?”

Pippa kaevus taas seljakotti ja tõmbas välja õhukese plastkausta, milles oli papitükk. „Ühe tema tehtud foto. Elodie – see foto on sinu emast.”

„Caroline tundis mu ema?”

Pippa raputas pead. „Ta tegi selle täitsa juhuslikult. Tal polnud siis aimugi, kes nad on, ta ütles, et sai alles hiljem teada.”

„Nad?”

Pippa avas suu otsekui selgituseks, ent mõtles siis ümber ja andis kausta lihtsalt Elodiele üle.

Kausta vahel olev foto oli harilikust suurem, ebaühtlaste servade ja nurgaristikestega, mis näitasid, et see on pärit negatiivilt. Foto kujutas kaht vestlusse süvenenud inimest, meest ja naist. Nad istusid väljas mingis kaunis kohas, taustaks palju luuderohtu ja kitsuke ribake kivihoonet. Pildil oli piknikutekk ja -korv ning ilmselt lõunaeinest jäänud prahti. Naine kandis pikka seelikut ja rihmikuid ning istus ristijalu, ettepoole kummargil, küünarnukk toetus põlvele ja nägu oli pooleldi kõrvalistuva mehe poole pööratud. Naise lõug oli püsti ja suunurkades mängles peatselt ilmuda tõotava naeratuse alge. Kogu stseen kümbles päikesevalguses, mille killuke oli lehestikust läbi tunginud. Foto oli ilus.