Читать книгу Kellassepa tütar - Kate Morton - Страница 3

Birchwoodi häärberisse läksime, sest Edward väitis, et seal kummitab. Ei kummitanud, vähemalt mitte tollal, aga ainult igav inimene laseks tõearmastusel hüva loo ära rikkuda, ja igav polnud Edward küll iial. Kirglikkus, pime usk kõigesse, mida ta iganes ette võttis, oli üks neid asju, millesse tema puhul armusin. Edwardil olid jutlustaja hingestatus ja väljenduslaad, mis müntis ta arvamusavaldused sädelevaks valuutaks. Omadus ligi tõmmata, sütitada inimestes innukaid mõtteid, mille olemasolust neil seni aimugi polnud, nii et haihtus kõik muu peale Edwardi ja tema veendumuste.

Ent Edward polnud mingi jutlustaja.

Ta on mul meeles. Mul on kõik meeles.

Klaaskatusega ateljee Londonis tema ema aiasopis, värskelt valmis segatud värvi lõhn, pintslikarvakeste sahin lõuendil, kui tema pilk üle mu naha libises. Tol päeval olid mul närvid püsti. Tahtsin iga hinna eest muljet avaldada, panna ta arvama, et olen midagi muud, kui tegelikult olin, kui tema pilk minul edasi-tagasi liikus ning mu peas tiirles proua Macki härdameelne manitsus: „Su ema oli tõeline daam, ja vaata, et sa ei unusta, et teie peres olid puha suurtsugu inimesed. Käi oma kaardid õiges järjekorras välja, ja kes teab, ehk tulevad su linnud õhtuks koju õrrele.”

Ja nii ma siis kehitasin end roosipuidust toolil sirgemalt istuma, tol esimesel päeval seal valgeks krohvitud seintega toas õhetavate õitega lillhernesasi taga.

Edwardi kõige pisem õde tõi teed ja kooki, kui mul kõht tühjaks läks. Emagi tuli mööda kitsast jalgteed vaatama, kuidas poeg tööd teeb. Ta jumaldas oma poega. Edwardis nägi ta perekonna lootuste täitumist. Kuningliku akadeemia silmapaistev liige, kihlatud vägagi varaka daamiga, peatselt terve pesakonna pruunisilmsete pärijate isa.

Minusugusega poleks tal tohtinud asja olla.

Järgnevas süüdistas Edwardi ema ennast, ent kergem olnuks tal lahus hoida eha ja koitu kui meid. Edward ütles, et mina olen tema muusa, tema saatus. Ütles, et sai sellest otsekohe aru, niipea kui mind Drury Lane’i teatrifuajee ähmases gaasivalguses nägi.

Olin tema muusa, tema saatus. Ja tema omakorda minu.

See oli nii kaua aega tagasi; see oli alles eile.

Oh, mul on meeles armastus.

See nurgake peatrepi mademel on mu lemmik.

Maja on imelik, nimme selleks ehitatud, et segadusse ajada. Trepid, mille käänakud on ebahariliku nurga all, puha terav- ja nürinurgad ning ebaühtlase vahega astmed; aknad, mis pole ealeski ühel joonel, ükskõik mis pidi neid ka ei vaataks; nutikalt peidetud vahekohtadega põrandalauad ja seinatahveldise paneelid.

Selles nurgas on imelik soojus, peaaegu ebaloomulik. Me kõik panime seda juba tulles tähele ja püüdsime suve esimeste nädalate jooksul kordamööda mõistatada, millest see võiks tulla.

Põhjuse avastamine võttis mul omajagu aega, ent viimaks sain tõe jälile. Tean seda paika nagu oma nime.

Asi polnud majas endas, vaid valguses, mida Edward teiste ahvatlemiseks kasutas. Selge ilmaga näeb pööninguakendest üle Thamesi jõe lausa kuni Walesi mägedeni välja. Kahvatulillad ja rohelised ribad ning taeva poole vankuvad sakilised kriidijooned; soe õhk, mis paneb kõik küütlema.

Edwardi ettepanek oli selline: terve suvekuu jagu maalimist ja luulet ja piknikke, lugusid ja loodusteadust ja leiutisi. Valgust, taevalikku valgust. Eemal Londonist, eemal piiluvatest silmadest. Pole ime, et teised kohusetundlikult nõustusid. Edward oleks võinud saatanagi palvetama sundida, oleks ta vaid tahtnud.

Ainult minule tunnistas ta üles siiatuleku teisegi põhjuse.

Valgus oli muidugi suur ahvatlus, ent Edwardil oli ka saladus.

Raudteejaamast tulime kohale jalgsi.

Juuli, ja päev oli imeilus. Tuuleke kippus mu seelikuserva kergitama. Kellelgi olid võileivad kaasas ja me sõime neid käigupealt. Küllap olime paras vaatepilt – lõdvaks lastud lipsuga mehed, naistel pikad juuksed valla. Naer, õrritamine, lustimine.

Selline suurejooneline algus! Mul on meeles lähedal vuliseva oja hääl ja kaelustuvi hüüd pea kohal. Hobusemees, poisike vankris heinapallide virna otsas, värskelt niidetud heina lõhn … Oh kuidas ma seda lõhna taga igatsen! Salk rammusaid maahanesid uuris meid helmessilmadega, kui jõe äärde välja jõudsime, vapralt prääksuma hakkasid haned aga alles siis, kui olime neist möödas.

Kõik oli valge, hele ja kerge, ent see ei kestnud kuigi kaua.

Ent seda sa juba teadsid, sest oleks see soojus kestma jäänud, polekski millestki lugu vesta. Keda huvitaksid vaiksed rõõmuküllased suved, mis lõpevad täpselt sama kenasti, nagu on alanud. Selle tegi mulle selgeks Edward.

Eraldatus mängis oma osa; maja paistis jõekaldale kinni jäänud otsekui karile sõitnud suur laev. Ilm ka; need tulipalavad päevad, aina üksteise järel, ja ühel õhtul korraga see suvine torm, mis sundis kõiki tuppa.

Tuul puhus ja puud oigasid, ja jõge mööda kõmises äike, valmis maja oma küünte vahele haarama; tuppa jõudnud, võtsime peagi jutuks vaimud ja nõidused. Kaminavõre taga praksus tuli, küünlaleegid võbelesid ning pimeduses, selles hõrgu hirmutunde ja pihtimuste atmosfääris, manati esile midagi kurja.

Mitte viirastus, oh ei, mitte lummutis – tegu, kui see toime pandi, oli läbi ja lõhki inimeste moodi.

Kaks ootamatut külalist.

Kaks kaua hoitud saladust.

Püssilask pimeduses.

Valgus kustus ja kõik oli must.

Suvi läks hapuks kätte. Juba hakkasidki esimesed rutakad lehed langema ja jäid üha hõreneva heki alla lombivette kõdunema, ja Edward, kes armastas seda maja, uitas mööda koridore ringi, just nagu oleks lõksu jäänud.

Viimaks ei jaksanud ta seda enam välja kannatada. Pakkis asjad kokku, et lahkuda, ja mina ei suutnud teda peatada.

Teised järgnesid nagu alati.

Ja mina? Valikut polnud; mina jäin maha.