Читать книгу Kellassepa tütar - Kate Morton - Страница 5

Elodie läks bussile nr 24, mis sõidab põhja suunas, Charing Crossist Hampsteadi. Metrooga saanuks kiiremini, ent metrood ta ei kasutanud. Rahvast liiga palju, õhku liiga vähe, ja Elodie ei tundnud end kitsastes kohtades kuigi hästi. Too vastumeelsus oli tal paraku juba lapsest saadik ja ta oli sellega harjunud, kuid praegu valdas teda kahetsus; ta armastas metrood kui ideed, armastas teda kui üheksateistkümnenda sajandi ettevõtlikkuse musternäidet, tema ajastutruid kahhelkive ja kirjatähti, tema ajalugu ja tolmu.

Liiklus oli tüütult aeglane, eriti Tottenham Court Roadi lähedal, kus raudtee kaevetööd olid jätnud Victoria ajastu telliskivist ridaelamute taguse kõikidele näha. See oli Elodie lemmikvaateid – pilguheit ehedasse minevikku, nii lähedalt, et katsu või käega. Nii nagu ikka, kujutles ta nende inimeste elukäiku, kes asustasid neid maju kaua aega tagasi, kui St Gilesi lõunaosas asus Rookery – kihav, räige agul täis kõverikke kujasid ja ubrikuid, kõrtse ja mängureid, prostituute ja uulitsapoisse; kui Seven Dialsi rentslitega palistatud tänavatel ajasid usinasti äri alkeemikud ja tegi oma igapäevaseid jalutuskäike Charles Dickens.

James Stratton nooremast, kes ilmutas nagu väga paljud teisedki Victoria ajastu inimesed elavat esoteerikahuvi, oli maha jäänud arvukalt päevaraamatusse tehtud sissekandeid külastustest Covent Gardeni ühe üsna iseäraliku spiritualisti ja selgeltnägija manu, kellega tal oli pikaajaline sõbralik läbisaamine. Pankuri kohta oli James Stratton andekas kirjamees, tema päevikud võimaldasid elavaid, osavõtlikke ja ajuti väga lustakaid pilguheite Victoria ajastu Londoni igapäevaellu.

Oma eluajal oli ta lahke tubli inimene, pühendunud vaeste ja varatute elujärje parandamisele. Nagu ta sõpradele oma filantroopilisi vaateid põhjendada püüdes kirjutas, uskus ta, et „kindlasti saab inimolevuse eluolu ja tulevikuväljavaateid parandada, kui leida talle korralik ulualune, kus ta saab end öösel välja puhata”.

Ametialaselt peeti temast lugu, kaasinimestele ta lausa meeldis: tark, populaarne õhtusöögikülaline, palju reisinud ja jõukas, edukas mis tahes mõõdupuu kohaselt, mida Victoria ajastul silmas peeti; seevastu eraelus paistis ta üsnagi üksildane. Abiellunud oli ta võrdlemisi hilja, pärast mitut-setut lühiajalist sobimatut armulugu. Oli üks näitlejanna, kes pani itaallasest leiutajaga plehku, oli ühe kunstniku modell, kes jäi teisest mehest rasedaks, ja neljakümnendates eluaastates tekkis Strattonil sügav ja püsiv kiindumus ühte oma teenijatest, Molly-nimelisse vaiksesse tüdrukusse, kelle suhtes ta sageli ja väikestviisi lahkust üles näitas, ilma et oleks oma tundeist iial kõnelnud. Elodiele näis peaaegu, nagu oleks Stratton sihilikult valinud välja just sellised naised, kes ei tahtnud – või ei saanud – teda õnnelikuks teha.

„Mis hea pärast?” oli Pippa kulmu kortsutades küsinud, kui Elodie selle mõtteuiuga ühel õhtul tapade ja sangria taga välja tuli.

Elodie poleks osanud kindlalt öelda; asi oli lihtsalt selles, et kuigi Strattoni kirjavahetuses polnud selle kohta midagi ilmset – mees ei kuulutanud vastamata jäänud armastust ega pihtinud sügavale hingesoppi settinud kurvastust –, tajus ta Strattoni erakirjades meeldiva pinna all paratamatult varitsemas midagi melanhoolset; tajus, et Stratton oli otsija, kellele see, mida ta otsis, jäigi kättesaamatuks.

Elodie oli harjunud tolle skeptilise ilmega, mis Pippa näole ilmus, kui ta sellised mõtted välja ütles. Eales ei suudaks ta kirjeldada intiimsust, mida teise inimese ellu kuulunud esemetega päev päeva järel töötamine endas kätkeb. Elodie ei suutnud mõista seda moodsat tungi, mis sunnib enda kõige isiklikumaid tundeid avalikult ja jäädavalt kõikidega jagama; omaenda privaatsust valvas ta hoolega ja pooldas Prantsuse arusaama le droit à l’oubli – õigust olla unustatud. Ja ometi oli tema töö – enamgi veel, kirg – säilitada ja koguni reanimeerida teiste inimeste elusid, kellel endal pole selle kohta mingit sõnaõigust.

Elodie oli lugenud James Strattoni kõige privaatsemaid mõtteid, päevikusissekandeid, mida kirjutades polnud mõeldud järeltulevatele põlvedele, ja ometi polnud Stratton eales kuulnud Elodie nime.

„Muidugi oled sa temasse armunud,” kommenteeris Pippa iga kord, kui Elodie üritas selgitada.

Ent see polnud armastus; Elodie lihtsalt imetles James Strattonit ja tundis, et peab tema pärandit kaitsma. Mehele oli antud elu pärast elu ning Elodie töö oli hoolt kanda, et sellesse suhtutaks lugupidamisega.

Niipea kui pähe turgatas sõna „lugupidamine”, läks Elodie mõte sügavale kotti surutud joonistusplokile ja tema põsed lõid õhetama.

Mis kärbes teda ometi hammustas?

Paaniline hirm segunes ehmatava, imetabase, süüdlasliku ootusärevusega. Veel mitte kordagi firma Stratton, Cadwell & Co. arhiivis töötatud kümne aasta jooksul polnud ta härra Pendletoni kehtestatud ediktidest nii rõhutatult üle astunud. Härra Pendletoni reeglid olid absoluutsed: võtta hoiukambrist säilik – veel hullem, see endale lihtsalt kotti susata ning lasta sel osaks saada selline pühaduseteotus nagu transport kahekümne esimese sajandi Londoni bussiga – ületab kui tahes lugupidamatu käitumise piirid. See on andestamatu.

Ent kui buss number 24 Mornington Crescenti jaama läbis ja Camden High Streetile pööras, heitis Elodie kärme pilgu ümberringi, ega keegi ometi vaata, võttis kotist joonistusploki ja avas kähku selle lehekülje juurest, kus oli joonistus jõeäärsest majast.

Taas rabas teda tunne, et kõik on läbi ja lõhki tuttav. Ta teadis seda kohta. Ema paljuräägitud unejutus oli too maja ehtne värav teise maailma; sest Elodie jaoks, kui ta ema kaisus kerra tõmbus ja tema nartsissiparfüümi eksootilist hõngu sisse hingas, oli kogu see unejutt värav, loits, mis viis ta kohast nimega „siin ja praegu” ära kujutlusvõime maale.

Pärast ema surma sai unejutumaailmast Elodie salapaik. Olgu siis lõunavaheajal oma uues koolis või pikkadel vaiksetel pärastlõunatel kodus, või öösiti, kui pimedus ähvardas sootuks lämmatada – tuli vaid peitu pugeda ja silmad kinni panna, ning ta võis üle jõe minna, metsatukast vapralt läbi sammuda ja sellesse nõiutud majja astuda …

Buss jõudis South End Greeni, Elodie põikas Overgroundi jaama leti juurest läbi, ostis vajamineva kiiresti ära ja ruttas siis Willow Roadi mööda Gainsborough Gardensi poole. Ilm oli endiselt soe, lausa lämmatav, ja isa tibatillukese elamu – algselt aednikumajakese – ukse juurde jõudes oli Elodie nii roidunud, nagu oleks maratoni jooksnud.

„Tere, isa,” ütles ta isale põsemusi andes. „See on sulle.”

„Oh sa armas aeg,” ütles isa ja seiras potilille kahtleval pilgul. „Vaatamata sellele, kuidas viimati läks?”

„Mul on sinusse usku. Pealegi rääkis naine, kes neid müüs, et see tahab kastmist ainult kaks korda aastas.”

„Helde jumal, tõesti? Kaks korda aastas?”

„Sedasi ta ütles.”

„Imetabane.”

Kuumuse kiuste oli isa valmistanud oma leivanumbri, apelsinikastmes pardi, ja nad sõid kahekesi koos köögilaua ääres nagu ikka ja alati. Nad polnud eales olnud söögitoa sorti perekond, kui, siis ehk mõnel erilisel puhul, jõulude või sünnipäevade ajal või siis tookord, kui Elodie ema otsustas Ameerikast tulnud külalisviiuldaja ja tema naise tänupühaks külla kutsuda.

Süües räägiti tööst: Elodie kuraatorirollist peatsel näitusel ja isa koorist, muusikatundidest, mida ta veel hiljaaegu ühes kohalikus algkoolis andis. Isa nägu lõi särama, kui ta kirjeldas üht pisitüdrukut, kelle viiul oli peaaegu sama pikk kui tüdruku käsivars, ja särasilmset poissi, kes tuli omal käel harjutusklassi ja palus tšellotunde. „Saad aru, ta vanemad ei ole musikaalsed.”

„Las ma arvan ära: ta rääkis su pehmeks?”

„Polnud südant talle ära öelda.”

Elodie naeratas. Kui asi puutus muusikasse, oli isa südant kerge pehmitada, tema meelest ei tulnud kõne allagi keelata lapsele võimalust sellest suurest armastusest osa saada. Isa uskus, et muusika võimuses on muuta inimeste elu – „lausa nende hinge, Elodie” –, ja miski ei ajanud teda nii põnevile kui arutelu aju plastilisuse ning tomograafiauuringutega ilmsiks tulnud seoste üle muusika ja empaatia vahel. Kontserdisaalis isa kõrval istudes tõmbus Elodie süda kokku, kui ta jälgis, kuidas isa kontserti jälgib: see täielik transfiktsioon isa näol. Kunagi oli isagi elukutseline muusik. „Kõigest teine viiul,” määratles ta end alati, kui asi jutuks tuli, pööras siis jutu sinna, kuhu oli arvata, ja ta häälde sugenes aupaklikkus: „Kaugel sellest, kes oli tema.”

Tema. Elodie pilk rändas läbi esiku söögitoale. Sellelt kohalt, kus tema istus, paistis praegu kätte vaid mõne pildiraami serv, kuid Elodie ei tarvitsenudki seina näha, ta teadis niigi, mis pilt kusagil ripub. Nende asukoht püsis muutumatu. See oli tema ema sein. Just nii, see oli Lauren Adleri sein; rabavad mustvalged fotod noorest ja elavaloomulisest pikkade sirgete juustega naisest, kes embab tšellot.

Lapsest peast oli Elodie neid fotosid üksikasjalikult uurinud ja seeläbi olid pildid kustumatult mällu jäädvustunud. Ema mitmel pool esinemas, näojooned keskendumisvajadusest peenhäälestunud: need kõrged põsesarnad, keskendunud pilk, targad ja painduvad sõrmed tuledesäras hiilgavatel pillikeeltel.

„Pudingit tahad?”

Isa võttis külmikust võbeleva maasikamaiuse ning ühtäkki märkas Elodie, kui vana on isa, võrreldes kujutistega emast, kelle noorus ja ilu olid igaveseks mälestuste merevaiku tardunud.

Et ilm oli hunnitu, võtsid nad veiniklaasid ja magustoidu kaasa ning läksid trepist üles katuseterrassile, kust avanes vaade muruväljakule. Kolm venda loopisid üksteisele lendtaldrikut, trio pisim lippas suuremate vahel muudkui edasi-tagasi, sealsamas istus ja vestles täiskasvanute paar, kummargil, pead lähestikku.

Suveõhtu hämarduv valgusekuma mõjus suigutavalt ja Elo-diel polnud tahtmist meeleolu rikkuda. Ometi söandas ta pärast mõneminutilist sundimatut seltskondlikku vaikimist, mis isal ja temal alati hästi välja kukkus, küsida: „Tead, millest ma täna mõtlesin?”

„Millest siis?” Isa lõual oli vahukooresutsuke.

„Sellest unejutust, kui ma olin alles väike – jõest, ja kuu ja tähtedega tuulelipuga majast. Mäletad?”

Isa naeris veidi üllatunult. „Heldeke! Vaat mis kõik meelde tuleb. Jah muidugi, sa armastasid seda lugu. Mina pole selle peale juba väga kaua aega mõelnud. Muidu ma ikka kahtlesin, et äkki on see jutt lapsele liiga jube, aga su ema uskus, et lapsed on palju vapramad, kui arvatakse. Ütles, et lapsepõlv on hirmuäratav aeg ja koledaid lugusid kuulates tunned end vähem üksi. Paistis, et sina olid sama meelt: kui ema ringreisidel käis ja kodunt ära oli, siis polnud sa nende raamatutega, mida ma sulle ette lugesin, kunagi rahul. Mul oli päris tõrjutud tunne. Sa peitsid raamatud voodi alla, et ma neid üles ei leiaks, ja nõudsid, et ma lugemise asemel räägiksin raiesmikust keset suurt ja hämarat metsa ja nõiutud majast jõe ääres.”

Elodie naeratas.

„Eks ma siis proovinud, aga rahule ei jäädud. Trambiti jalgu, pilluti selliseid sõnu nagu „ei!” ja „mitte sedasi!”.”

„Armas aeg.”

„See polnud sinu süü. Ema oli imeline jutuvestja.”

Isa vaikis melanhoolselt, kuid Elodie, kes vaatas harilikult hoolega ette, et ta isa ammust kurbust ei häiriks, ajas tragilt oma rida edasi. „Isa, mul tuli mõte – kas see jutt võiks olla pärit mõnest raamatust?”

„Oleks vaid. Siis oleks mul palju vähem aega läinud, kui püüdsin oma lohutamatut last lohutada. Ei, see oli väljamõeldis, perekonnapärimus. Mul on meeles, et ema ütles, et talle jutustati seda siis, kui tema pisike oli.”

„Ma arvasin ka, aga võib-olla ema eksis? Võib-olla see, kes talle jutustas, oli seda lugu raamatust lugenud? Mõnest sellisest illustreeritud Victoria ajastu lasteraamatust.”

„Eks võis ju olla, miks mitte.” Isa kortsutas kulmu. „Aga milles asi?”

Ühtäkki närvi minnes võttis Elodie kotist joonistusploki, avas majapildi kohalt ja ulatas isale. „Leidsin selle täna tööl ühest kastist.”

„Ilus … ja näha on, et hea kunstniku tehtud … kaunid suletõmbed …” Ta silmitses pilti veel veidi aega ja vaatas siis Elodiele ebakindlalt otsa.

„Isa, kas sa ei näe? See on selle unejutu maja. Pildil on täpipealt sama maja.”

Isa pööras pilgu visandile tagasi. „Noh, maja ju on. Ja jõgi on ka, nagu ma näen.”

„Ja mets, ja päikese ja kuuga tuulelipp.”

„Jah, aga … kullake, ma julgeksin öelda, et on tosinaid maju, mis vastavad sellele kirjeldusele.”

„Nii täpselt kohe? Kuule nüüd, isa. See on seesama maja. Detailid on identsed. Enamgi veel, kunstnik on tabanud ka sama tunde mis unejutumaja puhul. Näed?” Äkitselt tabas Elodiet omandivaist ja ta võttis ploki isalt tagasi. Selgemini poleks ta niikuinii osanud seletada: ta ei teadnud, kuidas, või mida see peaks tähendama, või miks see visand töö juures arhiivist välja ilmus, ent ta teadis, et pildil on maja ema unejutust.

„Anna andeks, armsake.”

„Pole midagi andeks anda.” Seda öeldes tundis Elodie pisarapakitsust. Naeruväärne! Töinata nagu laps mingi unejutu päritolu pärast. Kobamisi otsis ta uut teemat, midagi – ükskõik mida –, et jutt ei katkeks. „Tipist ka oled midagi kuulnud?”

„Veel ei ole. Aga tead ju küll, milline ta on. Tema telefoni ei usu.”

„Lähen teda nädalavahetusel vaatama.”

Taas võttis maad vaikus, ent sedapuhku polnud see ei sundimatu ega seltskondlik. Elodie vaatles sooja valguse mängu puulehtedel. Ta ei saanud ise ka aru, miks ta niimoodi ärritus. Mis seal vahet, juhul kui see olekski sama maja? Üks kahest: kas tegi kunstnik visandi selle raamatu jaoks, mida ema luges, või oli selline maja kusagil päriselt olemas ning keegi juhtus seda nägema ja võttis jutu sisse. Elodie mõistis, et aitab sellest majajutust, nüüd tuleks mõelda ja öelda midagi meeldivat ja lahket …

„Kuulda on, et homme pidi ilus ilm tulema,” ütles isa täpselt samal hetkel, kui Elodie hüüatas: „Isa, sellel majal on kaheksa korstnat. Kaheksa!”

„Oh, armsake.”

„See on see maja sealt ema jutust. Vaata katuseviile …”

„Mu kallis tüdruk.”

„Isa!”

„Täiesti arusaadav.”

„Mis asi?”

„Asi on pulmades.”

„Mis pulmades?”

„Muidugi sinu.” Isa naeratus oli lahke. „Tähtsad sündmused kipuvad minevikku valusalt meelde tuletama. Ja sa tunned emast puudust. Oleksin pidanud ette nägema, et praegu tunned sa temast veel rohkem puudust kui kunagi varem.”

„Ei, isa, ma …”

„Tegelikult olen juba mõnda aega tahtnud sulle ühe asja üle anda. Oota korraks.”

Isa läks raudastmetega trepist alla ja kadus maja sisemusse ning Elodie ohkas. Oma vööle seotud põlle ja liiga magusa à l’orange’i pardiga polnud isa lihtsalt selline inimene, kelle peale saaks kaua pahane olla.

Elodie märkas musträstast, kes jälgis teda ühe paariskorstnapitsi otsast. Lind vaatas väga pinevalt, reageeris siis inimkõrvale kuulmatule käsklusele ja lendas minema. Muruväljakul hakkasid kõige pisemad lapsed ulguma, ja Elodie mõtles isa jutule, enda pirtsakusele ja isa püüdlikele unelugudele; pikkadele aastatele, kui nad olid jäänud ainult kahekesi.

Vaevalt see isale kerge oli.

„Hoidsin seda sinule,” ütles isa taas trepiotsale ilmudes. Elodie oli arvanud, et isa läks tooma neid videokassette, mis ta oli palunud kõrvale panna, ent kastike, mida isa käes hoidis, oli nende jaoks liiga väike, polnud kuigivõrd suurem kui kingakarp. „Teadsin, et ühel päeval – siis, kui on õige aeg …”

Silmad hakkasid läikima, isa raputas pead ja ulatas kasti Elodiele. „Palun vaata ise.”

Elodie kergitas kaant.

Karbis oli pahmakas heledat siidorganzat, elevandiluuvalget, kaarjate sakkidega serv peene sametpaelaga ääristatud. Ta sai otsekohe aru, mis see on. Seda kullatud raamis fotot oli ta alumisel korrusel nii palju kordi uurinud.

„Ta oli sel päeval nii ilus,” lausus isa. „Ma ei unusta elu sees seda hetke, kui ta kiriku ukseavasse ilmus. Olin juba pooleldi valmis mõtlema, et äkki ta ei tulegi. Mu vend kiusas mind mitu päeva enne laulatust ikka päris halastamatult. Tema meelest oli see nii lõbus, ja küllap ma olin talle kerge saak. Ma ei suutnud nagu uskuda, et sain jah-sõna. Olin kindel, et midagi läheb untsu – kõik kokku oli liiga hea, et olla tõsi.”

Elodie sirutus isa kätt võtma. Ema surmast oli möödas kakskümmend viis aastat, isa silmis olnuks see peaaegu nagu eile. Elodie oli tookord alles kuueaastane, aga ta mäletas siiani, millise pilguga isa ema vaatas, kuidas nad kõrvuti jalutades käest kinni hoidsid ja sõrmed vaheliti põimisid. Ta mäletas ka koputust uksele, politseinike summutatud hääli, isa õudset karjatust.

„Kell on juba palju,” ütles isa ja patsutas põgusalt Elodie rannet. „Peaksid hakkama koju minema, armsake. Tule kaasa, lähme alla – ma leidsin ka need videokassetid, mille järele sa tulid.”

Elodie pani karbile kaane peale. Peab isa koormavate mälestuste seltsi jätma, ent tal oli õigus: kojusõit on pikk. Pealegi sai Elodie juba aastaid tagasi selgeks, et isa kurvastust ravida käib talle üle jõu. „Aitäh, et sa loori minu jaoks alles hoidsid,” tänas ta, tõusis ja riivas huultega põgusalt isa põske.

„Ema oleks sinu üle uhke.”

Elodie naeratas, kuid isa kannul trepist alla minnes juurdles ta, kas see oleks ikka tõsi.

*

Elodie kodu oli väike nett korter Barnesis ühe Victoria ajastu hoone kõige ülemisel korrusel. Trepikojas püsis fritüüri õlihais, esimese korruse kalapoe panus, aga Elodie trepimademel polnud seda enam peaaegu üldse tunda. Avatud planeeringuga korter polnud õigupoolest palju enamat kui kööginurgaga elutuba ja veidra kujuga magamistuba, mille külge oli traageldatud vannituba; ent aknatagune vaade pani Elodie südame laulma.

Ühest magamistoaaknast avanes vaade teistele viktoriaanlikele ridamajadele: vanad telliskivid, valged lükandaknad ja terrakotavärvi korstnapitsidega poolkelpkatused. Vihmaveetorude vahelt piludest nägi vilksamisi Thamesi jõge. Mis veel parem – aknalaual istudes paistis jõgi kätte terves pikkuses kuni käänakuni, kus jõest viis üle raudteesild.

Teise seina aken oli tänava poole, samal joonel teisel pool asuva peegelpildis maja omaga. Kui Elodie koju jõudis, istus abielupaar, kes seal elas, alles õhtulauas. Kuuldavasti olid nad rootslased, mis näis seletavat nii nende pikka kasvu kui ka ilu, aga ka eksootiliselt põhjamaist harjumust õhtustada pärast kella kümmet. Nende köögilaua kohal rippus lamp, mille kuppel oli pealtnäha krepist ja pani kõik roosakalt kumama. Selle lambi all lõi ka õhtustajate nahk kumama.

Elodie tõmbas magamistoas kardinad ette, pani tule põlema ja võttis loori karbi seest välja. Moest ei teadnud ta, vastupidi Pippale, kuigi palju, ent sai siiski aru, et tegu on erilise esemega.

Mitte enam esimeses nooruses vintage-aksessuaar, ihaldusväärne tänu Lauren Adleri kuulsusele, Elodiele aga kallis ennekõike seetõttu, et loor oli olnud tema ema oma ning emast oli järele jäänud üllatavalt vähe. Üllatavalt vähe eraelulist.

Hetke kõhelnud, tõstis ta loori üles ja proovis seda endale ettevaatlikult pähe. Ta lükkas loorikammi paika, organzakangas rullus üle õlgade valla. Käed langesid külgedele.

Elodie oli meelitatud, kui Alastair teda endale naiseks palus. Mees tegi abieluettepaneku nende tutvuse esimesel aastapäeval (neid tutvustas teineteisele Elodie endine koolivend, kes töötas nüüd Alastairiga samas firmas). Alastair viis Elodie algul teatrisse ja seejärel ühte peenesse Soho restorani õhtust sööma, sosistades sel ajal, kui riidehoiutöötaja nende palituid ära pani, Elodiele kõrva, et enamikul inimestest kulub mitu nädalat, enne kui õnnestub siin laud kinni panna. Kui kelner tuli desserdiga, tõi Alastair pidulikult lagedale linnumunasinises karbikeses sõrmuse. See oli nagu katkend mingist filmist ja Elodie nägi neid kaht otsekui kõrvaltvaataja pilguga: valgete veatute hammaste ja ootusrikka ilusa näoga Alastairi ning kuu aega tagasi Strattoni firma 150. aastapäeva kõne pidamiseks Pippal teha lastud uue kleidiga ennast.

Kõrvallauas lausus vanaldane naine oma kaaslasele: „Kas pole armas! Näe! Tüdruk on nii armunud, et punastab.” Mispeale Elodie mõtles: ma punastasin, sest olen nii armunud; Alastair kergitas küsivalt kulme, ja siis nägi Elodie end naeratamas ning jah-sõna ütlemas.

Praegu aga tuututas üks paat väljas pimedal jõel udupasunat ja Elodie võttis loori ettevaatlikult peast.

Nähtavasti niimoodi asjad siis käivadki, mõtles ta. Nähtavasti niimoodi kõik kihluvadki. Edasi tulevad pulmad – kuue nädala pärast, nii nagu seisab kirjas kutsel, sest Alastairi ema ütles, et Gloucestershire’i aiad on sel ajal „oma hilissuvise hiilguse tipul” – ja Elodiest saab üks neid abieluinimesi, kes nädalavahetuseti omavahel kokku saavad, et majadest ja pangalaenudest ja koolidest rääkida. Sest arvata võib, et tulevad lapsed, eks ole, ja Elodiest saab nende ema. Ja Elodie ei oleks selline, nagu oli tema enda ema, andekas ja sädelev, peibutav ja raskesti tabatav; tema lapsed tulevad alati temalt nõu ja tröösti otsima, ja tema teab, mida öelda ja teha – nähtavasti niimoodi need asjad inimestel ju käivad, eks?

Elodie paigutas loorikarbi toanurka sametkattega tugitoolile.

Hetke kõhelnud, libistas ta karbi hoopis tooli alla.

Isa juurest toodud kohver seisis endiselt ukse kõrval, kuhu see sai käest pandud.

Elodie oli mõelnud, et hakkab neid videokassette kohe õhtul kuulama, ent äkitselt tundis ta, et on väsinud – rampväsinud.

Ta käis duši all, kustutas siis süüdlaslikult lambi ja vajus voodisse. Ta vaatab-kuulab neid videokassette homme; ta peab seda tegema. Alastairi ema Penelope oli hommikusöögist saadik juba kolm korda helistanud. Elodie oli lasknud neil kõnedel kõneposti minna, kuid nüüd oli iga hetk oodata, et Alastair teatab, et „emm” ootab pühapäeval lõunasöögile, miska Elodie leiaks end Roveri kõrvalistmelt ja teda transporditaks mööda puudega ääristatud sissesõidualleed tollesse hiigelsuurde majja Surreys, kus ootab ülekuulamine.

Video väljavalimine oli üks neist ainult kolmest ülesandest, mis talle oli määratud. Teine ülesanne oli külastada peopidamispaika, mille omanik oli Penelope parim sõbranna: „muidugi ainult selleks, et end tutvustada, kõik muu jäta minu mureks”. Kolmas oli kontaktivõtt Pippaga, kes oli pakkunud end kleiti disainima. Seni polnud Elodie täitnud neist mitte ainsatki.

Homme, andis ta endale lubaduse ning tõrjus kõik pulmamõtted eemale. Homme.

Ta sulges silmad, ajuti oli esimese korruse poest ähmaselt kuulda tainas küpsetatud tursatükke ja friikartuleid ostma tulnud hilisõhtuste klientide hääli, ja korraga pöördusid mõtted ilma mingi hoiatuseta selle teise kasti manu, selle, mis oli töö juures kirjutuslaua all. Otsekohese pilguga noore naise raamitud fotole. Maja tušijoonistusele.

Taas tegi teda rahutuks see imelik aisting, otsekui põgus pilguheit mälestusele, millel kuidagi sabast kinni ei saa. Silme ees püsis joonistus majast ja kõrvus kuulis ta häält, mis oli justkui ema oma ega olnud ka: mööda käänulist külateed ja üle laia aasa läksid nad jõe äärde, ja kaasas olid neil oma saladused ja mõõk …

Ja kui ta viimaks uinus, lahustus tušijoonistus just sel hetkel, kui teadvus kustus, päikesest valgustatud puudeks ja hõbedapinnaliseks Thamesiks ning soe tuul silitas ta põski ja see kõik toimus ühes tundmatus kohas, mida ta miskipärast tundis nagu oma kodu.