Читать книгу Kellassepa tütar - Kate Morton - Страница 4

Käes oli Elodie Winslow’ päevane lemmikaeg. Suvi Londonis, ja väga hilise pärastlõuna teatud hetkel näis päike taevateel korraks kõhklevat ning valgus langes läbi kõnnitees paiknevate väikeste klaasruudukeste otse tema töölauale. Mis kõige parem – Margot ja härra Pendleton olid tänaseks juba koju läinud ja see hetk niisiis ainuüksi Elodie päralt.

Firma Stratton, Cadwell & Co. keldrikorrus Strandile ehitatud majas polnud just teab kui romantiline paik, sugugi mitte nagu kinnistusdokumentide ruum New College’is, kus Elodie töötas tol suvel, kui sai magistrikraadi. Keldriruumis polnud mitte ilmaski soe ja isegi sellise kuumalaine ajal nagu praegu pidi Elodiel kirjutuslaua taga istudes kampsun seljas olema. Ent aeg-ajalt, kui tähtede seis oli juhtumisi soodne, ja seda tuli päris tihti ette, tundus see tolmulõhna ja auväärse vanuse ja nõrguva Thamesiga kontor peaaegu võluv.

Kaustakappide taga ahtakeses kööginurgas valas Elodie kruusi keevat vett ja keeras liivakella tüüpi taimeri pea peale. Margoti arvates ületas selline täpsus igasuguse piiri, kuid Elodiele meeldis just selline tee, mis on tõmmanud täpipealt kolm ja pool minutit.

Oodates, kuni liivaterakesed läbi klaastoru pudenevad, läksid Elodie mõtted taas Pippa sõnumile. Ta nägi seda telefonis, kui põikas korraks üle tänava, et lõunaks võileib osta: kutse moešõule, Elodie silmis sama vähe ahvatlev nagu järjekord arstikabineti ukse taga. Õnneks olid tal juba teised plaanid – käia ära isa juures Hampsteadis ja tuua ära videod, mille isa oli tema jaoks kõrvale pannud – ja see säästis teda vajadusest hakata keeldumiseks põhjust välja mõtlema.

Pippale polnud kerge ära öelda. Ta oli Elodie parim sõber ning seda juba Pineoaksi algkooli kolmandast klassist saadik. Mõttes tänas Elodie päris tihti preili Perryt, et õpetaja need kaks kõrvuti istuma paigutas: isa poolt kuidagi pähe munsterdatud kõverike patside ja vale vormiriietusega uue tüdruku Elodie ning avala naeratuse ja põselohukestega Pippa, kelle käed ei püsinud eales paigal, kui ta parajasti midagi rääkis.

Sestsaadik olid nad lahutamatud. Algkoolis, keskkoolis ja isegi veel pärast seda, kui Elodie läks Oxfordi ja Pippa Central Saint Martinsisse. Nüüd nägid nad teineteist harvemini, aga eks seda ju oligi arvata; kunstimaailm oli askeldusterohke ja seltskondlik paik ning Pippalt voolas Elodie telefoni pideva jõena kutseid, sedamööda kuis ta ühelt galerii või installatsiooni avaürituselt teisele kulges.

Arhiivimaailm oli seevastu kõigutamatult mittesagiv.

Tähendab, mittesagiv oli see sädeleva meelelaadiga Pippa silmis. Elodie tööpäevad olid pikad ja teiste inimestega tuli päris sageli tegeleda, ainult et need polnud sellised inimesed, kes elaksid või hingaksid. Firma Stratton ja Cadwell oli saanud alguse siis, kui maailm alles hakkas tasapisi kokku tõmbuma ja telefoni leiutamine polnud kirjavahetuse usaldusväärsust veel kahandanud. Seega astus Elodie iga päev suhtlusse ammusurnud inimeste pruunilaiguliste ja tolmuste asjadega, rääkisid erakirjad siis suareest Idaekspressis või Loodeväila otsinguile asunud Victoria ajastu seiklejate ootamatust kohtumisest.

Selline ajastuteülene suhtlemine tegi Elodie väga õnnelikuks. Tõsi, sõpru polnud tal kuigi palju, vähemalt mitte neid, kes oleksid lihast ja verest, ent see teda ei heidutanud. Nii väsitav oli kogu see naeratamine ja jutustamine, oletamine, mis ilm tulla võiks, ja igalt koosviibimiselt, olgu seltskond kui väike tahes, lahkus ta õõnsa tundega, otsekui oleks sinna kogemata maha unustanud enda elutähtsad kihid, mida ei saa enam elu seeski tagasi.

Elodie eemaldas teekotikese, pigistas kraanikaussi kuivaks ja lisas kruusi poolesekundilise piimasortsu.

Teekruusi viis ta oma kirjutuslauale, kus parajasti alustasid tasahiljukesi oma igapäevast teekonda pärastlõunapäikese valgusprismad; ning sedaaegu, kui teeaurukrussid meelalt ülespoole keerlesid ja peopesad soojenesid, võttis Elodie mõttes läbi kõik tänased tööülesanded. Registrist James Stratton juuniori aruandele 1893. aasta reisist Aafrika läänerannikule oli pool juba valmis; Stratton, Cadwell & Co. järgmisse kuukirja oli tarvis artikkel kirjutada; ja härra Pendleton oli toonud ülelugemiseks näitusekataloogi, millele oli vaja korrektuur teha, enne kui see trükki läheb.

Ent Elodie oli terve päev otsa sõnade ja sõnajärje üle otsuseid langetanud ning aju oli juba lühises. Pilk langes vahaja pinnaga pappkastile kirjutuslaua all põrandal. See kast seisis seal alates esmaspäeva pärastlõunast, kui ülakorruse kontoriruumide veeavarii tõttu oli tulnud silmapilk evakueerida vana riidehoiuruum, madala laega arhitektuuriapsakas, kuhu Elodie polnud selles majas töötatud kümne aasta jooksul enda mäletamist mööda kordagi sisse astunud. Kast oli välja ilmunud kõrge antiikkummuti põhjast tolmuste brokaateesriiete kuhila alt, kaanel käsitsi kirjutatud silt „Pööningu kirjutuslauasahtli sisu, 1966 – kirja panemata”.

Arhiivimaterjalide avastamine kasutamata riidehoiust, saati siis veel asjaolu, et ilmselgelt oli nende kohaletoimetamisest möödas aastakümneid, tegi rahutuks, ja härra Pendleton reageeris ootuspärase plahvatuslikkusega. Ta oli paras tähenärija, nii et pärastpoole arvasid Elodie ja Margot ühel meelel, et küll on õnn, et inimene, kes iganes pidi tol 1966. aastal saadetise vastuvõtmise eest hea seisma, ei tööta enam ammu tema alluvuses.

Hullemat ajastust olnuks raske leida: hiljuti oli firmasse läkitatud juhtimisnõustaja, et „ülemääraseid kulusid kärpida”, ja sellest hetkest saadik kihutas härra Pendleton ringi nagu peata kana. Halb oli juba seegi, et tungiti tema füüsilisse keskkonda, kuid selline solvang, et küsimärgi alla pannakse tema pädevus, ületas igasuguse piiri. „Sama, kui inimene tuleks teilt käekella laenama, et teile õiget aega öelda,” oli ta nõustaja ja töötajate hommikuse koosoleku järel jäiselt poetanud.

Kasti ülimalt kohatu väljailmumine tõukas ta suisa ajurabanduse äärele, seega astus Elodie – kellele meeldisid ühtviisi vähe nii ebakõlad kui ka korralagedus – vahele, kinnitas, et ajab asja korda, upitas kasti kibekähku sülle ja toimetas silma alt ära.

Sestsaadik oli ta kasti hoolega varjul hoidnud, et mitte järjekordset raevupurset valla päästa, ent nüüd, vaikses tööruumis üksi, laskus ta vaibale põlvili ja sikutas kasti peidukohast välja …

Äkki ilmunud nõelatorkesuurused valgustäpid olid tõeline vapustus, ja ranits, sügavale kasti surutud nagu ta oli, hingas välja. Selja taga oli pikk teekond, arusaadav, et ranits oli tülpinud. Servad õhukeseks kulunud, pandlad tuhmunud ja kahetsusväärselt kopitanud lehk soppidesse sööbinud. Tolmust aga moodustus kunagi nii peenele nahkpinnale püsiv ja pooleldi läbipaistev paatina, nii et praeguseks oli ranitsast saanud sedasorti märss, mille edasist saatust vaetakse väljasirutatud käes hoides ja mõtlikult pead kallutades. Liiga vana, et kasutust leida, ent samas õhkus ranitsast ajaloolist väärikust, mis ei lubanud teda mingil juhul minema visata.

Oli aeg, kui seda ranitsat armastati, kui imetleti tema elegantsi – mis veelgi olulisem, tema funktsiooni. Teatud ajal ja teatud inimesele oli see ranits olnud hädavajalik, kunagi hinnati selliseid atribuute kõrgelt. Hiljem aga oli läinud sedasi, et ranits peideti silma alt ära ja temast ei tehtud enam väljagi, võeti ehk vahepeal välja ja põlati taas ära, läks kaotsi, leiti üles ja unustati.

Nüüd aga kergitati üksteise järel kõiki asju, mis olid aastakümneid ranitsa turjal lasunud, ja viimaks ilmus selles tööruumis kesk tasaseid torustikukõlksatusi ja elektrisuminat välja ka ranits. Taustaks hajusavõitu kollane valgus, paberilõhn ja valged sõrmkindad.

Sõrmkinnaste teises otsas oli naine: noor, hirvelikult saledate jäsemete ja hapra kaelaga, mis toetas nägu, mida raamisid lühikesed mustad juuksed. Naine hoidis ranitsat endast eemal, kuid mitte jälestusest.

Tema puudutus oli õrn. Suu tõmbus huvist prunti ja kergelt vidukil hallid silmad läksid pärani, kui naine käsitsi tehtud õmblusi, peent India puuvillniiti ja täpselt ühesuurusi pisteid lähemalt uuris.

Naise pöial silitas nimetähti esiklapil, luitunud ja kurbi, ja ranitsat läbis heameelejudin. Mingil kombel vihjas selle noore naise tähelepanu võimalusele, et too ootamatult pikaks osutunud teekond võiks peagi lõppeda.

Tee mind lahti, sundis ranits. Vaata sisse.

Ükskord ammu oli ranits olnud tuliuus ja särav. Härra Simmsi töö, tehtud tellimise peale Bond Streetil kuningliku volikirjaga manufaktuuris W. Simms & Poeg. Ülimalt pompoossed kullatud nimetähed olid käsitsi valmistatud ja kinni kuumutatud; viimane kui hõbedane neet ja pannal valiti omal ajal välja, vaadati üle ja hõõruti läikima; kvaliteetsest nahast kotitükid olid hoolega juurde lõigatud ja kokku õmmeldud, uhkusega õlitatud ja särama poleeritud. Naabermajas töötavast parfümeeriavabrikust uhkasid majasiseseid lümfiteid pidi idamaised vürtsid – nelk ja sandlipuu ja safran –, vääristades ranitsat kaugete maade hõnguga.

Tee mind lahti …

Valgete kinnastega naine avas tuhmi hõbepandla ja ranits hoidis hinge kinni.

Tee mind lahti, tee mind lahti, tee mind lahti …

Naine lükkas nahkse rihma eemale, ja esimest korda üle rohkem kui saja aasta jõudis ranitsa pimedatesse soppidesse valgus.

Ühtlasi tabas teda lausa rünnakuna terve tulv mälestusi – killustatud, segamini: kellukesetilin ettevõtte W. Simms & Poeg ukse kohal; noore naisterahva seelikute kahin; hobuste kabjamüdin; värske värvi ja tärpentini lõhn; palavus, lust, sosinad. Gaasilaternad raudteejaamades, pikk ja looklev jõgi, suve nisuhõng …

Kinnastatud käed tõmbusid eemale, ja ühes nendega kadus ranitsa taak.

Ära langesid vanad aistingud, hääled, märgid ja üldse kõik, viimaks oli kõik tühi ja vaikne.

See sai läbi.

Elodie ladus ranitsa sülle tühjaks ja seadis külili. See oli ilus ese ega läinud eriti kokku teiste asjadega, mis olid kastist välja tulnud. Ühtekokku oli kastis üpris üksluine kontoritarvete kogumik – auguraud, tindipott, kirjutusvahendite ja kirjaklambrite hoidmiseks mõeldud puidust kirjutuslauagarnituur – ja krokodillinahast prillitoos, valmistaja lisatud sildi kiri „Omanik: L. S.-W.”.

Selle põhjal võis Elodie järeldada, et kirjutuslaud tükkis sahtlisisuga kuulus kunagi Lesley Stratton-Woodile, veidrikust James Strattoni vennapojatütrele. Aastaarv klappis – Lesley Stratton-Wood suri millalgi 1960. aastatel – ja andis ühtlasi aimu, miks toimetati kast just firmasse Stratton, Cadwell & Co.

Aga ikkagi – kui tegu polnud just iseäranis täpse koopiaga – oli ranits liiga vana, et võinuks kuuluda preili Stratton-Woodile; ranitsas olnud esemed näisid pärinevat varasemast ajast kui kahekümnes sajand. Põgus sirvimine tõi ilmsiks monogrammi ja marmoreeritud servaga musta märkmiku (E. J. R.); Victoria ajastu keskpaigast pärit vaskse sulepeakarbikese ja luitunudrohelise nahast dokumendimapi. Põgusa vaatluse järel ei olnud mingit võimalust kindlaks määrata, kellele ranits võis kuuluda, kuid dokumendimapi esiklapi all oli kuldne tempel kirjaga „Skvaier James W. Stratton, London, 1861”.

Dokumendimapp oli üsna lameda kujuga ning algul arvas Elodie, et see on tühi; ent kui ta haagi avas, ootas mapis siiski üks asi, üksainuke. Habras hõbedane raam, nii väike, et mahtus pihku ära, ja raamis oli naise foto. Naine oli noor, heledate, kuid mitte päris heleblondide pikkade juustega, millest pooled olid tema pealael lõdvalt sõlme keeratud; silmad vaatasid otse, lõug oli pisut kergitatud, põsesarnad kõrged. Huulte asend vihjas intellektuaalsusele, ehk ka trotsile.

Seepiapruuni pilti üksisilmi uurides tundis Elodie tuttavlikku ootusärevust, mille kutsus esile paljutõotav võimalus kellegi elu taasavastada.

Kleit oli naisel avaram, kui selle ajastu rõivalt oleks võinud oodata. Valge kangas langes voltidena õlgadelt alla ja kaelus oli V-kujuline. Varrukad olid läbipaistvad ja puhvis, ühel käsivarrel kuni küünarnukini üles lükatud. Ranne oli sale, puusale seatud käsi rõhutas pihakumerust.

Pildi kompositsioon oli sama ebaharilik nagu subjekt, sest naine ei poseerinud siseruumis, taustaks istesohva või maaliline eesriie, nii nagu Victoria ajastu portreelt võinuks oodata. Ta seisis väljas, ümberringi tihe lehestik, taust, mis kõneleb liikumisest ja elust. Valgus oli hajus, efekt vaimustav.

Elodie pani foto käest ja võttis monogrammiga märkmiku. Köide langes keskelt lahti, tuues nähtavale hinnalise kaltsupaberi paksud kreemikasvalged leheküljed; leidus ilusa käekirjaga kirjutatud ridu, ent need olid vaid täienduseks rohketele tušijoonistustele, mis kujutasid inimfiguure, maastikke ja teisi huvipakkunud objekte. Niisiis mitte päevaraamat: see siin oli joonistusplokk.

Lehekülgede vahelt libises välja mujalt välja rebitud paberitükike. Üle selle tormles üksainuke rida: ma armastan seda tüdrukut, ma armastan teda, ma armastan teda ja lähen kindla peale hulluks, kui teda endale ei saa, sest kui ma temaga koos pole, siis kardan, et …

Sõnad suisa kargasid paberilt vastu, just nagu oleks neid valjusti kuulutatud, aga kui Elodie lehte pööras, polnud kirjutaja oma hirme paljastanud, mis see siis ka iganes poleks olnud, mida ta kartis.

Elodie libistas kinnastatud sõrmeotstega üle teksti tähejäljendite. Viimse päikesevalguse kumas paljastas paber end lausa kiudhaaval, paistsid ka nõelatorkesuurused läbipaistvad täpikesed kohtades, kus täitesulepea terav ots oli paberi veidi katki rebinud.

Elodie seadis sakiliste äärtega paberitüki hellalt joonistusploki vahele tagasi.

Kuigi nüüdseks igivana, tegi sõnum oma tungivuses rahutuks: see kõneles veenvalt asjast, mis oli endiselt päevakorral ja lõpetamata.

Elodie lehitses ettevaatlikult edasi, viimset kui lehekülge täitsid kunstipärased ristviirutused, mõnele leheservale oli skitseeritud külgvaates nägusid.

Korraga ta peatus.

Üks visand oli teistest viimistletum, terviklikum. Pildike jõest, esiplaanil üksik puu ja taamal, avara heinamaa taga, kauge metsatukk. Parempoolse puudesalu tagant paistsid maja kaks katuseviilu, kus oli kaheksa korstnat ja ülikeerukas tuulelipp, mis kujutas päikest, kuud ja teisi taevakehi.

Joonistus oli meisterlik, ent mitte see polnud põhjus, miks Elodie ainitisel pilgul vaatama jäi. Teda tabas déjà vu tunne, nii tugev, et rinnakorvis hakkas pigistama.

Ta teadis seda kohta! Mälupilt oli nii ere, nagu oleks ta seal päriselt olnud, ent ometi teadis Elodie, et selles paigas on ta viibinud vaid mõttes.

Siis tulid tema juurde sõnad, selged kui linnulaul koidu ajal: mööda käänulist külateed ja üle laia aasa läksid nad jõe äärde, ja kaasas olid neil oma saladused ja mõõk.

Ja siis talle meenus. See oli ju seesama lugu, mida ema talle jutustas. Laste unejutt, romantiline ja sasipuntras, tegelasteks arvukad kangelased, kaabakad ja haldjakuninganna, tegevuspaigaks maja keset hämarat metsa, mida ümbritses usjas jõgi.

Ent lugu polnud mingis pildiraamatus. Ema jutustas peast, nad istusid kahekesi kõrvuti Elodie voodikeses seal kaldlaega toas … Korraga kajas härra Pendletoni kabinetist seinakella hääl, sügav ja hoiatav, ja Elodie heitis pilgu käekellale. Jälle jääb ta hiljaks! Taas kord oli aeg kaotanud oma kuju, ajanool hajunud ümbritsevasse tolmu. Heitnud kummaliselt tuttavlikule pildile veel viimase pilgu, asetas Elodie joonistusploki koos teiste asjadega kasti tagasi, pani kaane peale ja lükkas kasti uuesti kirjutuslaua alla peitu.

Elodie jõudis isiklikud asjad juba kokku korjata ning sooritada pooled tavapärastest lahkumiseelsetest toimetustest, mis tähendas, et ta oli kõik üle kontrollinud ja valmis osakonna ust lukustama, kui korraga tuli äärmiselt tugev soov.

Suutmata vastu panna, ruttas ta kasti juurde tagasi, kaevas joonistus -ploki välja ja poetas enda kotti.