Читать книгу Kellassepa tütar - Kate Morton - Страница 12

Elodie vanaonu elas Columbia Roadi lõpus aiaga korteris. Ta oli ekstsentriline ja mõnevõrra eraklik, ent käis, kui Elodie ema veel elas, siiski vahel nädalavahetuseti nende pool lõunat söömas. Kui Elodie oli laps, mõjus vanaonu talle pisut hirmutavalt; ta paistis juba siis vana ning lapsel ei läinud hetkekski meelest ta suured kulmupuhmad, oakaunu meenutavad sõrmed ja komme nihelema hakata, kui lõunalauavestlus võttis suuna, mis talle huvi ei pakkunud. Elodiega oleks riieldud, kui ta oleks sõrmeotsad lauaküünla sooja vahasse vajutanud ja jahtunud sõrmejäljed küünla küljest maha koorinud, vanaonu Tipile aga ei öeldud sõnakestki ning nii kuhjas ta vaikselt kokku märkimisväärse hunniku vahast sõrmejäljekettakesi ja kujundas neist linasel lauakattel keerukaid mustreid, kuni kaotas viimaks huvi ja lükkas kõik eemale.

Elodie ema oli oma onusse väga kiindunud. Lauren oli ainus laps ja nad said Tipiga headeks sõpradeks, kui too aastaks nende juurde elama kolis; Lauren oli siis alles päris noor. „Ema rääkis ikka, et Tip on hoopis teistsugune kui kõik teised täiskasvanud,” oli isa Elodiele rääkinud. „Ütles, et sinu vanaonu Tip on nagu Peeter Paan – poiss, kes ei kasvanud iial suureks.”

Ema surma järel sai Elodie seda oma silmaga näha. Kõikide nende heade soovidega ilmunud täiskasvanute seas tuli Tip, kaasas keraamiline ehtekarp, mille kaant ehtisid imelised merikarbid ja kivikesed, kahhelplaadikillukesed ja säravad klaasitükikesed – asjad, mida lapsed märkavad, aga millest täiskasvanud pimesi mööda kõnnivad.

„Mis asi on aardekarp?” küsis Elodie tookord.

„Võluasjake,” vastas Tip, ja seejuures polnud näha jälgegi liialdatult leplikust naeratusest, mille täiskasvanud selliste teemade puhul harilikult näole manavad. „Ja see siin on just nimelt sinule. On sul mõni aare?”

Elodie oli noogutanud, mõeldes emalt jõulukingiks saadud väikesele kullast pitserisõrmusele.

„Noh, nüüd on sul kindel koht, kus neid kallisasju hoida.”

Tipist oli väga lahke omalt poolt midagi ära teha, talle tähelepanu pöörata, kui kõik ülejäänud keskendusid vaid omaenda kurbusele. Sellest ajast saadik polnud nad teineteisega kuigi tihti kokku puutunud, aga Elodie ei olnud tema lahkust unustanud ja lootis, et vanaonu tuleb pulma.

Hommik oli särav ja mööda jõeäärset rada jalutades rõõmustas Elodie, et saab väljas selle valguse sees olla. Viimaks pruuni sametkattega tugitooli magama jäänud, saatis ta möödunud öö mööda katkendlike unenägude käes räheldes ning ärkas koidulindude häälte peale. Nüüd Hammersmithi sillale liginedes mõistis ta, et polnud painajast vabanenud: kael oli kange ja peas kummitas tšellomängukatkend.

Vee kohal tiirutas käputäis kajakaid ja taamal paadikuuride juures asusid sõudjad varakult teele, et ilusat ilma võimalikult hästi ära kasutada. Elodie jäi ühe hallikasrohelise sillasamba juures seisma, naaldus käsipuule ja vaatas allpool keerlevat Thamesi. Täpselt siin hüppas leitnant Charles Wood 1919. aastal jõkke, et uppuvat naist päästa. Elodie mõtles leitnant Woodile iga kord, kui üle silla läks. Naine pääses eluga, kuid Wood suri päästmise käigus saadud vigastuste põhjustatud teetanusse. Saatuse julm iroonia – inimene jääb Esimese maailmasõja ajal lennuväes teenides ellu, et surra rahuajal sangarisurma.

Selleks ajaks, kui Elodie Chelsea kaldapealsele jõudis, hakkas London ärkama. Elodie kõndis kuni Charing Crossi raudteesillani ja istus siis kuningliku kohtu ees bussile number 26. Tal õnnestus ülemisel korrusel kõige ette koht saada: lapsepõlveaegne meelelahutus, mis pakkus endistviisi rõõmu. Buss sõitis mööda Fleet Streeti pika tee Citysse, möödus Old Bailey kriminaalkohtuhoonest ja Pauluse katedraalist, sõitis Threadneedle Streetil ja pööras siis Bishopsgate’i juurest põhja poole. Nagu alati, nii kujutas Elodie praegugi tänavaid ette sellistena, nagu need pidid välja nägema üheksateistkümnendal sajandil, ajal, kui London kuulus James Strattonile.

Elodie väljus bussist Shoreditch High Streetil. Raudteesilla all oli lasterühmal hiphopitund, ümberringi seisid emad-isad, kaanega kohvitopsid pihus. Elodie läks üle tee, lõikas krunditaguste tänavate kaudu otse ja pööras ümber nurga Columbia Roadile, kus hakati poeuksi lahti tegema.

Columbia Road oli üks neid elavaid, kuid peidus tänavaid, mis on Londonile nii iseloomulikud: lühike rida poode üksteisega liitunud telliskivimajades, värvikirevad fassaadid türkiissinised, kollased, punased, rohelised ja mustad, müügil vintage-rõivad, käsitööehted, käsitsi valmistatud imeasjad ja palju maitsekalt kokku kuhjatud nipet-näpet. Pühapäeviti, kui peeti lilleturgu ja õhku täitis lillelõhn, oli eredate õite ja lillesoovijate vahel raske teed rajada; ent täna ja nii varajasel kellaajal oli tänav peaaegu tühi.

Tipi poemajakese ühel küljel oli raudvärav, kust aedkannikesi täis kasvanud jalgtee viis majatagusesse aeda. Šablooni abil tehtud mustad kirjatähed ja osutav sõrm majaesisel valgel telliskivisambal andsid teada, et siinpool asub „Aiamajakorter”. Värav polnud riivis ja Elodie läks sisse. Jalgtee lõpus oli tagumises aiasopis kuur, ukse kohal puust nikerdatud silt „Ateljee”.

Ateljee uks seisis paokil. Elodie lükkas ukse valla ning seisis nagu ikka silmitsi intrigeerivate esemete uskumatu kollektsiooniga. Vastu Victoria ajastu trükipressi oli toetatud sinine võidusõidujalgratas ning seinaääri palistas terve rida puidust töölaudu. Töölauad olid täis vanamoelisi vidinaid ja kaadervärke: lampe ja kelli, raadioid ja kirjutusmasinaid, mis nügisid metallkandikuid, kus lebasid masinal kirjutatud hõrgult vanamoodsa väljanägemisega kirjad. Lauaalused kapid olid pungil kummalise kujuga varuosi ja salapäraseid tööriistu ning seintel rippus terve armee õlivärve ja tušisulepäid, mis oleksid võinud varju jätta mis tahes kunstikaupluse. „Halloo?” hõikas Elodie üle läve astudes. Ta silmas vanaonu kõrge kirjutuslaua juures ateljee tagaosas. „Tere, Tip!”

Tip kiikas teda üle prillide, ent muidu polnud mingit üllatusmärki, et õetütretütar tema lävele ilmus. „Just õigel ajal. Kas sa ulataksid mulle kõige pisema uuritsa?”

Elodie võttis osutatud töövahendi seinalt ja ulatas üle laua.

„Nii juba läheb,” ütles Tip ja uuristas õrna süvendi. „Nõndaks … mida siis maailmas ka uut kuulukse?” Just nagu oleks Elodie tunni aja eest korraks välja läinud, et poest süüa tuua.

„Ma abiellun.”

„Abiellud? Kas sa polegi kümneaastane?”

„Nüüd juba väheke vanem. Loodan, et saad tulla. Saatsin sulle kutse.”

„Saatsid või? Kas ma sain ta kätte?” Tip viipas uksele kõige lähemal seisva töölaua servale kuhjunud paberihunnikule. Elektriarvete ja kinnisvarafirmade reklaamvoldikute vahel silmas Elodie kvaliteetsest kreemikasvalgest kaltsupaberist ümbrikku, Penelope enda välja valitud ja adresseeritud. Seda polnud avatud. „Kas teen lahti?” Elodie tõstis ümbriku servapidi üles.

„Sa oled ju siin. Samahästi võiksid mind ise kõige olulisemate asjade suhtes valgustada.”

Elodie võttis Tipi vastas laua taga istet. „See toimub kuu aja pärast, kahekümne kuuendal, see on laupäev. Midagi pole vaja, tule ainult kohale. Isa ütles, et sõidutab su hea meelega sinna ja tagasi.”

„Sõidutab?”

„Selle koha nimi on Southrop, see on üks Cotswoldsi küla.”

„Southrop.” Tip keskendus joonele, mida ta mõtles uuristada. „Miks just Southrop?”

„Mu kihlatu ema tunneb ühte inimest, kellel on seal peopidamis-koht. Ma ise pole seal tegelikult kordagi käinud, aga nädalavahetusel lähen ja viskan pilgu peale. Kas sulle on see paik tuttav?”

„Kena koht. Pole sinna juba aastaid sattunud. Loodetavasti pole seda progressi käigus hävitatud.” Ta teritas uuritsat Jaapani luisuga ja uuris tulemust ripplambi all. „Ikka seesama noormees, mis? David, Daniel …”

„Danny. – Ei.”

„Kahju, mulle ta meeldis. Huvitavad tervishoiualased ideed, mul oleks nagu meeles. Kas ta kirjutab ikka veel seda oma doktoritööd?”

„Minu teada küll.”

„Midagi selle kohta, et meil tuleks omaks võtta sama süsteem mis Peruus?”

„Brasiilias.”

„Justament. Ja see praegune? Tema nimi on …?”

„Alastair.”

„Alastair. Kas tema on ka arst?”

„Ei, ta töötab Citys.”

„Pangandus?”

„Varade ülesostmine.”

„Aa.” Tip hõõrus tera pehme lapiga. „Järelikult tubli mees?”

„Jah.”

„Lahke?”

„Jah.”

„Lõbus?”

„Armastab nalja.”

„See on hea. Tähtis on valida selline inimene, kes oskab sind naerma ajada. Seda rääkis mulle ema, ja polnud asja, mille kohta tema poleks üht-teist teadnud.” Tip vedas uuritsaga piki ette joonistatud looget. Tal oli käsil jõepilt; oli näha, et vastne joon moodustab osa veevoolust. „Tead, su ema käis ka enne oma pulmi minu poolt läbi. Istus täpselt seal kus sina praegu.”

„Kas tema jahtis ka RSVP-vastust?”

Elodie tegi nalja, aga Tip ei naernud. „Mingis mõttes tuli ta sinust rääkima. Oli natuke aega tagasi avastanud, et on rase.” Tip silus oma linoleumitükki, surus pöidlaga üht õhukest lahtist ribakest ülaservas. „See oli talle raske aeg, ta ei tundnud end hästi. Olin tema pärast mures.”

Elodiel oli ebamäärane mälestus, nagu oleks talle räägitud, et esimestel raseduskuudel vaevasid ema hommikused iiveldushood. Isa sõnutsi oli Lauren Adleril just raseduse pärast tulnud üks esinemine ära jätta. „Mind polnud plaanis, nojah.”

„Ega vist,” nõustus Tip. „Aga sind armastati, mis on vaieldamatult palju olulisem.”

Kummaline oli kujutleda, kuidas ema, noor naine, istus rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi selsamal toolil, kus praegu istub tema, ning rääkis lapsest, kellest sai Elodie. See süütas Elodies ühtekuuluvustunde. Üldiselt ju ei mõelnud ta emast kui oma eakaaslasest. „Kas ta muretses, et lapsesaamine tõmbab ta karjäärile kriipsu peale?”

„Arusaadavalt. Aeg oli siis teistsugune. Ja kõik oli keeruline. Tal vedas, et Winston, su isa, ette astus.”

Veidravõitu väljendi peale, mida Tip tema isa kohta kasutas – just nagu oleks isa Elodie ilmaletuleku puhul end vabatahtlikult mingisse väeteenistusse möllinud –, tõmbus Elodie kaitsesse. „Minu arust ei võtnud ta seda kui mingit ohvrit. Isa oli ema üle uhke. Mõtteviisilt oli ta oma ajast ees. Isa ei pidanud mingil juhul endastmõistetavaks, et naine peaks ameti ainult sellepärast maha jätma, et on naine.”

Tip heitis talle üle prillide arupidava pilgu. Oleks just nagu tahtnud midagi öelda, kuid jättis siiski ütlemata, ja nii sigines nende vahele ebamugav vaikus.

Elodiel oli tunne, just nagu peaks ta oma isa kaitsma. Just nagu peaks ta ka ennast kaitsma, ja ema. Nende olukord oli olnud unikaalne, Lauren Adler oli olnud unikaalne. Ent isa polnud mingi märter ning teda polnud vaja haletseda. Isale meeldis olla õpetaja; palju kordi oli ta Elodiele rääkinud, et õpetajatöö on ta kutsumus. „Isal oli asi algusest peale klaar,” lausus ta. „Temagi oli väga hea muusik, kuid sai aru, et ema talent oli teistsuguse kaliibriga; et ema koht oli laval. Isa oli tema suurim fänn.”

Valjusti välja öeldult kõlas see kulunult, magedalt, aga Tip naeris ja Elodie tundis, kuidas see kummaline pinge hajub. „Seda ta oli,” kinnitas Tip. „Ei hakka vastu vaidlema.”

„Igaüks ei saa olla geenius.”

Tip naeratas talle lahkelt. „Kes teaks seda veel paremini kui mina.”

„Vaatasin ema kontsertide videoid.”

„Ah soo.”

„Orelimängu asemel tulevad pulmatseremooniale ema tšellopalad. Mina pean välja valima, aga see pole lihtne.”

Tip pani uuritsa käest. „Kui ma teda esimest korda mängimas kuulsin, oli ta nelja-aastane. Mängis Bachi. Hea, kui ma nii vanalt endale kingad õigesti jalga sain.”

Elodie naeratas. „Kingadega ongi ausalt öeldes janti kui palju.” Ta näperdas töölaual lebava pulmakutse nurka. „Imelik oli neid videoid vaadata. Mõtlesin, et tunnen temaga sidet – et tuleb nagu mingi äratundmine …”

„Olid alles väga noor, kui ta suri.”

„Vanem kui ema siis, kui sa esimest korda kuulsid teda Bachi mängimas.” Elodie raputas pead. „Ei, ta oli mu ema. Peaksin teda paremini mäletama.”

„Mõned mälestused ei ole selget sorti. Mu isa suri, kui olin viiene, ja ma ei mäleta kuigi palju. Aga nüüdki veel, seitsekümmend seitse aastat hiljem, on sedasi, et kui juhtun mõnest piibusuitsetajast mööda minema, siis tabab mind mälestus, nii et kuulen kirjutusmasina klahvide klõbinat.”

„Isal oli kombeks suitsetada, kui ta trükkis?”

„Isal oli kombeks suitsetada, kui mu ema trükkis.”

„Loomulikult.” Elodie vanavanaema oli omal ajal žurnalist.

„Enne sõda oli neil kombeks neil õhtutel, kui isa ei pidanud tööl olema, kahekesi meie kodus köögis ümmarguse laua taga istuda. Isa jõi klaasi õlut ja ema ühe viski, ja nad rääkisid ja naersid ja ema kirjutas oma järjekordset artiklit kokku.” Tip kehitas õlgu. „Piltide või filmi kujul ei mäleta ma sellest ajast midagi. Sestsaadik on nii palju muid asju juhtunud, need tulid asemele. Aga iga kord, kui tunnen piibusuitsu lõhna, on kõhus selline tunne, et olen väike ja mu hing on rahul ja ma tean, et mu ema ja isa on kodus teineteise kõrval, sel ajal kui mina tasapisi magama jään.” Ta silmitses uuritsat.

„Kusagil on sul need mälestused tallel. Küsimus on ainult selles, kuidas need esile kutsuda.”

Elodie pidas aru. „Mäletan, kuidas ema rääkis mulle enne magamaminekut unejuttu.”

„No näed siis.”

„Eriti üht juttu – seda ma mäletan nii eredalt. Mõtlesin, et see on kindlasti mõnest raamatust, aga isa ütles, et emale räägiti seda juttu siis, kui ta ise laps oli. Tegelikult …” – Elodie ajas selja sirgu – „ütles isa, et see, mida emale edasi räägiti, on perekonnapärimus, tead seda lugu, kus on mets ja maja jõekäärus?”

Tip pühkis käed vastu pükse puhtaks. „Nüüd peaks tassikese teed tegema.”

Ta tatsas elektripliidi juurde ja küünitas käe kannu järele, mis oli täis värvipritsmeid.

„Kas sa oled seda kuulnud? Tead, mis lugu ma mõtlen?”

Tip kergitas tühja kruusi ja Elodie noogutas.

„Ma tean seda lugu,” sõnas Tip ning keris algul ühe ja siis ka teise teekotikese nööri paki ümbert lahti. „Mina rääkisin seda su emale.”

Ateljees oli soe, ometi tundis Elodie, et käsivartest käib üle kerge külmavärin.

„Kui su ema oli väike, siis elasin ma mõnda aega nende juures, oma õe Beatrice’i perekonnas. Su ema meeldis mulle. Tark laps, isegi kui muusikaanne maha arvata. Olin sel ajal omadega täiesti puntras – kaotanud nii töö, elukaaslase kui ka korteri; aga lapsed ei pea selliseid asju üldse tähtsaks. Parema meelega oleksin üksi olnud ja ahastuse sohu uppunud, aga tema ei lasknud. Käis mul kannul nagu paha hais ja muudkui sädistas. Palusin õde, et ta lapse ära kutsuks, aga Bea pidas paremaks lasta tal olla. Rääkisin su emale loo jõest ja metsast, et viivukegi rahu saada, muidu oleks see reibas hääleke vahetpidamata küsinud ja kommenteerinud.” Tip naeratas soojalt. „Mul on rõõm mõelda, et tema jutustas selle sulle edasi. Lugusid tuleb edasi jutustada, muidu nad surevad.”

„See oli mu lemmik,” ütles Elodie. „Minu jaoks oli seal kõik nagu päriselt. Mõtlesin selle jutu peale, kui ema oli ära, ja nägin neid paiku öösiti unes.”

Kann hakkas vilistama. „Just nagu mina, kui ma noor olin.”

„Kas sulle rääkis seda juttu sinu ema?”

„Ei.” Tip tõi külmikust klaaspudeli ja kallas mõlemasse kruusi sortsu piima. „Mind evakueeriti Londonist, kui ma olin alles poisike; me kõik evakueerusime: mu ema, mu õde ja vend ja mina. Mitte ametlikult. Selle organiseeris mu ema. Meie maja sai pommitabamuse ja emal õnnestus meile maal elukoht leida. Imeline vana maja, sees kõige uskumatum mööbel – paistis peaaegu sedasi, et inimesed, kes seal enne elasid, läksid lihtsalt korraks jalutama ega tulnud enam tagasi.”

Elodie mõte siirdus arhiivist leitud visandile – pähe turgatas mõte, et algselt võis jutt pärineda raamatust, mille illustratsioonide tarbeks visand kunagi tehtigi. Vana möbleeritud maamaja näis olevat täpselt selline koht, kus Victoria ajastu raamat võinuks unustatult riiulil lebada, kuni üks väike poiss selle järgmise sajandi keskel avastab. Vaimusilmas ta peaaegu nägi, kuidas poiss, Tip, selle leiab. „Seal sa seda lugu siis lugesidki?”

„Üldse ei lugenud. See lugu pole raamatust võetud.”

„Keegi jutustas? Kes?”

Elodie täheldas õige pisukest kõhklust, enne kui Tip vastas: „Sõber.”

„Sõber, kellega sa maal tuttavaks said?”

„Suhkrut?”

„Ei, aitäh.” Elodiele meenus mobiiliga tehtud foto. Sel ajal kui Tip tee lõpuni valmis tegi, võttis Elodie telefoni välja, lükkas kõrvale Pippa järjekordse vastamata jäänud kõne ja keris ekraanile visandi. Kui Tip teekruusi tema ette lauale asetas, ulatas ta mobiili temale.

Tipi puhmaskulmud kerkisid ja ta võttis telefoni pihku. „Kust sa selle said?”

Elodie rääkis arhiivist, antiikkummutist eesriiete alt avastatud kastist, ranitsast. „Kohe, kui ma seda visandit nägin, käis nõks läbi, et ma ju tean seda kohta, just nagu oleksin seal kunagi olnud. Ja siis sain aru, et see on ju sama maja, see sealt unejutust.” Ta uuris Tipi nägu. „On ju, eks?”

„On jah. Ühtlasi sama maja, kus me kogu perekonnaga sõja ajal elasime.”

Sügaval sisimas tundis Elodie justkui valgusekuma. Seega oligi tal õigus olnud. See oligi unejutumaja. Ja see maja oligi päriselt olemas. Tema vanaonu Tip, tookord alles poisike, elas seal sõja ajal, ja ilmselt mõtles mõni kohalik inimene välja muinasjutu, mis pani poisi kujutlusvõime tööle, nii et aastaid hiljem jutustas ta selle loo edasi oma väikesele õetütrele.

„Tead,” lausus Tip, ise ikka veel visandit uurides, „ka su ema käis minu juures selle maja kohta pärimas.”

„Millal?”

„Nädal või nii enne oma surma. Sõime koos lõunat ja käisime siis jalutamas, ja kui siia tagasi jõudsime, küsis ta selle maamaja kohta, kus ma välksõja aegu elasin.”

„Mida ta teada tahtis?”

„Alustuseks tahtis ta seda juttu lihtsalt uuesti kuulda. Ütles, et mäletab, kuidas ma talle seda rääkisin ja et see lugu hakkas ta peas oma elu elama. Ja siis küsis ta, kas oma oskan öelda, kus see maja täpselt asub. Aadressi, lähimat küla.”

„Tahtis kohale minna? Miks?”

„Kindlalt tean ma ainult niipalju, kui sulle rääkisin. Ta tuli mulle külla, tahtis muinasjutumaja kohta teada saada. Rohkem ma teda enam ei näinud.”

Emotsioon muutis Tipi pahuraks ja ta tahtis visandi foto telefoniekraanilt minema lükata. Pilt aga liikus vastupidises suunas. Elodie nägi, kuidas vanaonu läks näost kaameks.

„Mis on?” küsis ta.

„Kust sa selle said?” Tip sirutas telefoni ette, et näidata pilti, mille Elodie oli teinud

Victoria ajastu naisest, kes kandis valget kleiti.

„Originaali leidsin töö juurest,” vastas Elodie. „Foto oli joonistusploki juures. Miks sa küsid? Kas sa tead, kes see naine on?”

Tip ei vastanud. Ta vaatas valge kleidiga naist nii ainitisel pilgul, et paistis, nagu poleks ta kuulnudki.

„Onu Tip? Kas sa tead, mis selle naise nimi on?”

Tip vaatas üles. Pilk kohtas Elodie pilku, kuid siirus oli ta silmist kadunud. Need olid valetamiselt tabatud lapse tõrjuva pilguga silmad.

„Naeruväärne jutt,” ütles ta. „Mismoodi? Ma pole teda elu seeski näinud.”