Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 10

___

Louisa on nagu kuninganna. Seekord on ta terve igaviku siin olnud. Ta ütleb mulle: „Ah, raisk, mina olin siin esimene plika, kui osakond avati.” Ta kirjutab kogu aeg musta-valgekirjusse kaustikusse; ta ei käi kunagi rühmas. Enamik tüdrukuid kannab joogapükse ja T-särke, lohvakaid riideid, aga Louisa lööb end iga päev üles: mustad sukad ja läikivad libikud, kaltsukast pärit glamuursed neljakümnendate kleidid, juuksed alati mingisse dramaatilisse soengusse sätitud. Tal on kohvritäite kaupa salle, õhulisi öösärke, jumestuskreeme, veripunaseid huulepulki. Louisa on nagu külaline, kes ei kavatsegi ära minna.

Ta ütleb, et laulab ühes bändis. „Aga minu närvilisus,” ütleb ta vaikselt, „minu probleem takistab.”

Louisa kõhul on kontsentriliste ringidena põletusarmid. Tema käsivarte sisekülgedel jooksevad juuresarnased jooned. Tema jalgadele on põletatud ja lõigatud täpseid selgeid mustreid. Tema selg on täis tätoveeritud.

Louisal saab ruum otsa.