Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 19

___

Casper küsib: „Kuidas sa end tunned?”

Ta küsib seda minult iga päev. Ühel päeval nädalas küsib seda keegi teine – võib-olla tohter Dooley, kui ta päevases valves on, või see käheda hääle ja jäikade juustega arst, kes paneb liiga paksult ripsmetušši. Tema nimi on vist Helen. Ta ei meeldi mulle; teda vaadates läheb mul seest külmaks. Ühel päeval nädalas, nimelt pühapäeval, ei küsi keegi, kuidas me ennast tunneme, ja mõni meist satub seepeale segadusse. Jen S. ütleb näiteks pilkamisi: „Mul on liiga palju tundeid! Mul on vaja kedagi, kes mu tunded ära kuulaks!”

Casper ootab. Ma tunnen, kuidas ta ootab. Jõuan otsusele.

Kirjutan üles, mis tunne on, ja lükkan paberi üle laua Casperi ette. Minu keha põleb kogu aeg, põletab mind ööl ja päeval. Ma pean musta kuumuse endast välja lõikama. Kui ma ennast puhastan, pesen ja parandan, siis on mul parem. Seest jahedam ja rahulik. Nagu sammal, kui sa kaugele metsa lähed.

Ma ei kirjuta, et olen maailmas nii üksildane, et tahaksin kogu ihu maha koorida ning paljalt kontide ja kõhrede väel otse jõkke kõndida, et see mind alla neelaks, nagu mu isaga tegi.

Enne kui isa haigus süvenes, tegi ta minuga pikki sõite põhja poole. Parkisime auto ära ja kõndisime mööda jalgradu sügavale lõhnavate nulgude ja haljaste kuuskede vahele, nii kaugele, et mõnikord oli metsas nagu öö, sest puid oli nii palju, et taevast polnud nähagi. Olin siis väike, komistasin tihtilugu kivide otsa ja maandusin samblakuhilatele. Külma rahustava sambla puudutusest tekkinud tunne jäi alatiseks minu sisse alles. Isa võis tundide kaupa kõndida. Ta ütles: „Ma tahan ainult vaikust.” Ja me muudkui kõndisime, otsides vaikset kohta. Metsas ei ole sugugi nii vaikne, kui üldiselt arvatakse.

Pärast isa surma käitus ema nagu krabi: toppis kõik enda sisse, nii et järele jäi ainult kest.

Casper loeb lõpuni, murrab paberi korralikult kokku ja pistab selle laual lebavasse kiirköitjasse. „Jahe sammal.” Ta naeratab. „See pole üldsegi halb tunne. Kui me ainult saaksime su kuidagi selleni viia, ilma et sa endale viga teeksid. Kuidas me seda teha saame?”

Casperil on minu jaoks alati laual tühje lehti varuks. Kirjutan ja lükkan siis paberi tema ette. Ta tõmbab kulmu kortsu. Võtab sahtlist mapi ja ajab näpuga järge.

„Ei, ma ei näe sinu seljakotis olnud esemete nimekirjas kaustikut.” Ta vaatab mulle otsa.

Teen natuke häält. Minu kaustikus oli kõik olemas, minu oma väike maailm. Joonistused Ellisest, Mikeyst, väikesed koomiksid, mida ma tegin tänavast, iseendast ja Evanist ja Dumpist.

Tunnen, kuidas mu sõrmed tulitavad. Mul on vaja joonistada. Mul on vaja ennast matta. Häälitsen veel kord natuke.

Casper suleb mapi. „Ma räägin õige preili Joniga. Vaatame, mida tema teha saab.”