Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 15

___

Kui Casper ongi minus pettunud, ei näita ta seda välja. Ta lihtsalt vaatab, kuidas ma kilpkonna vaatan, ja kilpkonn ajab oma rida. Tahaksin olla see kilpkonn, vee all, vaikselt, täitsa üksi. Sel kilpkonnal on ikka sitaks rahulik elu.

Casper ütleb: „Vastuseks sellele küsimusele, mille sa Bruce’ile eile esitasid: sa oled Creeley keskuses olnud kuus päeva. Sind raviti haiglas ja hoiti seitse päeva jälgimisel, enne kui siia üle toodi. Kas tead, et sa põdesid püstijalu kopsupõletikku? Noh, kopsupõletik on sul veel praegugi, aga antibiootikumid peaksid aitama.”

Ta võtab laualt mingi kobaka asja ja libistab minu poole. See on lauakalender. Ma ei tea isegi, mida otsin, kuid näen siis otsitut lehekülje ülaservas.

Aprill. On aprilli keskpaik.

Casper ütleb: „Sul jäid Creeley lihavõtted napilt nägemata. Sa olid natuke levist väljas. Ega sa paljust ilma jäänud. Me ei saa ju lasta mingil hiidjänkul psühhiaatriaosakonnas ringi keksida, eks ole?” Ta naeratab. „Vabandust! Terapeutide nali. Aga munajaht käis meil siin küll. Tänupühal on palju lõbusam: kuivanud kalkun, klimpis kaste. Lõbu laialt.”

Ma tean, et ta üritab mul tuju tõsta, mind rääkima meelitada. Keeran näo tema poole, ent niipea, kui talle silma vaatan, tunnen kuradima pisarate kõrvetust ja pööran seepärast jälle pea tagasi kilpkonna poole. Mul on tunne, nagu ärkaksin üles ja vajuksin pimedusse, mõlemat ühekorraga.

Casper kummardub lähemale. „Kas sa üldse mäletad, et sa regionaalhaiglas olid?”

Mäletan turvameest ja tema ninas kasvanud karvametsa. Mäletan laetulesid, eredaid kui päike, piiksumist, mis iial ei lakanud. Mäletan, et tahtsin jalaga lüüa, kui mind käpiti, kui riideid ja jalanõusid minu ümbert ära lõigati. Mäletan, kui rasked tundusid mu kopsud, nagu oleksid need muda täis.

Mäletan, et kartsin nii kohutavalt, et Värdjas Frank ilmub uksele ja viib mind minema, tagasi Seemnemajja, tuppa, kus tüdrukud nutsid.

Mäletan nuttu. Mäletan õe kingadele lennanud oksepritsmeid ja seda, kuidas ta näoilme sugugi ei muutunud, mitte korrakski, nagu juhtuks seda temaga kogu aeg, ja ma püüdsin silmadega temalt andeks paluda, sest sõnu mul ei olnud, ja tema näoilme ei muutunud isegi siis.

Seejärel ei olnud enam midagi. Mitte midagi. Kuni Louisani.

Casper ütleb: „Sellest pole lugu, kui sa ei mäleta. Meie alateadvus on silmapaistvalt aktiivne. Mõnikord teab ta täpselt, millal tuleb meid välja lülitada, justkui meie enda kaitseks. Loodetavasti oli see arusaadav.”

Tahaksin talle kuidagi teada anda, et minu alateadvus on ilmselt katki, sest see ei lülitanud mind üldse välja, kui Värdjas Frank mind ähvardas või see tüüp mulle viadukti all kallale tuli.

Murtud suur varvas tuikab lahases ja selles imelikus ortoosis, mille tohter Dooley mulle jalga pani. Kui ma nüüd kõnnin, olen tükkis oma pusajuuste ja nuiasarnaste käte ja kinni seotud jalgade ja lonkamisega täiega hull väärakas.

Mis minust saab?

Casper ütleb: „Minu meelest kuluks sulle üks projekt ära.”