Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 14

___

Meil ei ole kunagi pime. Kõigis tubades on seintesse süvistatud valgustid, mis kell neli õhtul klõpsuga süttivad ja kell kuus hommikul klõpsuga kustuvad. Need on väikesed, aga eredad. Louisale ei meeldi valgus. Akende ees on karedad kardinad ja tema tõmbab need kindlalt kinni, igal õhtul enne magamaminekut, et naabruses asuva kontorihoone kollaseid aknaruute varjata. Tagatipuks tõmbab ta teki üle pea.

Niipea kui ta täna õhtul magama jääb, viskan teki pealt ära ja tõmban kardinad eest. Võib-olla otsin soolatähti. Ei tea.

Kusen metallist tualetipotti ja vaatan, kuidas Louisa vaikne kogu tekikuhila all magab. Selles imelikus peeglis meenutavad mu juuksed usse. Pigistan pusasid ja rastapatse sõrmede vahel. Minu juuksed haisevad ikka veel mustuse ja betooni, pööningu ja tolmu järele ning see ajab mul südame pahaks.

Kui kaua ma olen siin olnud? Ärkan millestki üles. Kusagilt. Ühest pimedast kohast.

Koridori laes on lambid nagu pikad eredad jõed. Heidan mööda minnes pilgu tubadesse. Ainult Blue on üleval, hoiab oma pehmes köites raamatut klõpstule juures, et näeks lugeda.

Siin pole uksi, lampe, klaasi, žilette, ainult pehme toit, mida saab lusikaga süüa, ja vaevu leige kohv. Siin pole mingit võimalust ennast vigastada.

Tunnen, kuidas ma sisimas kolisen ja logisen, kui õdede posti juures ootan ja sõrmedega letile trummeldan. Annan kella. See kõlab vaikses koridoris hirmus valjusti.

Barbero tuleb nurga tagant välja, suu midagi krõmpsuvat täis. Mind nähes tõmbab mees kulmu kortsu. Barbero on Menomineest pärit jämeda kaelaga endine maadleja. Ta lõhnab ikka veel salvi ja plaastrite järele. Talle meeldivad ainult ilusad tüdrukud. Sellest saab aru, sest pikkade jalgade ja tedretähnilise ninaga Jen S. on väga ilus tüdruk ning Barbero naeratab talle alati. Ta on ainuke tüdruk, kellele Barbero üldse naeratab.

Mees tõstab jalad lauale ja pistab kartulikrõpse suhu. „Kuule, sina,” ütleb ta, soolane puru huultelt sinistele tööriietele pudenemas. „Mida pekki sa keset ööd siit tahad?”

Võtan letilt kleepsupaberite paki ja pastaka ning hakkan kiiresti kirjutama. Tõstan kleepsupaberi üles. KUI KAUA MA OLEN SIIN OLNUD?

Mees vaatab kleepsupaberit. Raputab pead. „Äkää. Küsi!”

Kirjutan: EI KÜSI. ÜTLE!

„Ei saa, Surmvait Sue.” Barbero kägardab krõpsupaki kokku ja topib prügikorvi. „Sa pead oma tuksis noka lahti tegema ja päris häälega rääkima, nagu suur tüdruk kunagi.”

Barbero arvab, et ma kardan teda, aga tegelikult ei karda. Ma kardan ainult ühte inimest, ja ta on kaugel, teisel pool jõge, ja tema mulle siia ligi ei pääse.

Vähemalt ma arvan, et ta ei pääse mulle siia ligi.

Järgmine kleepsupaber. ÜTLE, TURVAS! Mu käed siiski värisevad natuke, kui ma paberi üles tõstan.

Barbero naerab. Tema hambavahed on krõpsutükke täis.

Minu silme taga lööb sädemeid ja sisemine muusika läheb väga valjuks. Mu nahk muutub tuimaks, kui ma õdede postist eemale kõnnin. Tahaksin hingata, nagu Casper soovitab, aga ei saa, sellest ei tule midagi välja, vähemalt mitte minul, kui ma vihaseks saan ja muusika mängima hakkab. Nüüd pole mu nahk enam tuim, vaid lausa kiheleb, kui ma tuian ja tuian, otsin ja otsin, ning kui ma otsitud asja leian ja ringi keeran, siis Barbero enam ei naera. Mees vannub kurja ja tõmbab pea alla.

Plasttool põrkab õdede postist eemale. Tops, kus hoitakse kleebitavate plastlilledega kaunistatud pastakaid, lendab põrandale ja pastakad laotuvad mööda lõputut beeži vaipa laiali. Mööda lõputut, kõikjale ulatuvat beeži vaipa. Hakkan õdede posti jalaga taguma, mis on halb mõte, sest mul pole kingi jalas, aga valu tundub hea, nii et ma taon aina edasi. Barbero on nüüd püsti, kuid ma haaran uuesti tooli kätte ja mees ajab käed õieli, öeldes: rahune maha, hullvaim! Aga ta ütleb seda õige tasa. Justkui kardaks mind nüüd natuke. Ja ma ei tea, miks, aga see ajab mind veel rohkem vihale.

Tõstan parajasti tooli, kui tohter Dooley kohale ilmub.