Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 6

___

Iga minut on arvel. Me tõuseme kell kuus. Kuus nelikümmend viis joome leiget kohvi või vesist mahla. Meil on kolmkümmend minutit aega, et papiste rõngassaiade peale toorjuustu kaapida või kahvatuid keedumune suhu toppida või klimpis kaeraputru neelata. Kell seitse viisteist võime oma toas duši all käia. Meie duširuumidel ei ole uksi ja ma ei tea, millest on tehtud vannitoapeeglid, aga klaasist need igatahes ei ole, sest hambaid pestes või juukseid kammides paistab nägu sealt uduse ja äraolevana. Kui tahad jalgu raseerida, peab õde või sanitar juures olema, kuid sellist asja ei taha keegi, seega on meie jalad karvased nagu poistel. Kell kaheksa kolmkümmend oleme rühmas ja siis hakkavad jutud ja pisarad voolama ning mõned tüdrukud karjuvad ja mõned tüdrukud oigavad, aga mina lihtsalt istun, istun ja see jube vanem tüdruk Blue, kellel on katkised hambad, küsib iga päev: kas täna hakkad rääkima, Surmvait Sue? Mina tahaks küll täna kuulda, mida Surmvait Sue’l öelda on, kas teie ei taha, Casper?

Casper käsib tal järele jätta. Casper käsib meil hingata, teha akordioni: sirutada käed kaugele-kaugele välja ja suruda sisse-sisse-sisse ja seejärel tõmmata välja-välja-välja, ja eks ole, me ju tunneme ennast paremini, kui me lihtsalt hingame? Pärast rühma tulevad rohud, siis vaikne tund, siis lõuna, siis käsitöö, siis individuaalvestlus, kui sa istud arsti juures ja tegeled jälle nutmisega, ja kell viis tuleb õhtusöök ehk jälle leige toit ja jälle Blue: kas sulle meeldivad juustuga makaronid, Surmvait Sue? Millal sul sidemed maha võetakse, Sue? Ja lõpuks tuleb meelelahutus. Pärast meelelahutust tuleb telefonikõne ja taas nutmine. Ja seepeale saab kell üheksa ja jälle rohud ja magamaminek. Tüdrukud vinguvad pidevalt päevaplaani, toidu, rühma, rohtude, igasugu asjade üle, aga mind ei huvita. Siin on süüa ja voodi ja soe ning mina olen toas ja mind ei ähvarda miski.

Minu nimi ei ole Sue.