Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 17

___

Ja ehkki on tõsi, et minu riided on pärit leiukastist, ei ole päris tõsi see, et mul üldse midagi ei ole, sest õigupoolest on mul ikkagi mingi isiklik omand, aga seda ei anta mulle kätte. Nägin seda ükskord, kui tohter Dooley käskis mul meelelahutuse ajal poole filmi pealt õdede posti tulla. Kui ma kohale jõudsin, võttis ta laua alt välja seljakoti, minu seljakoti. Tohter Dooley on superpikk ja ilus mees, sedasorti ilus mees, kes raudselt ise ka teab, kui ilus ta on ja et tema elu on sellevõrra hõlpsam, ning seepärast teeb ta meile, inetutele, teinekord järeleandmisi. Nii et kui ta ütles: „Kaks poissi tõid selle siia. Kas see tundub sulle tuttav?”, olin ma silmapilk tema valgetest hammastest pimestatud ja sametisest habemetüükast võlutud.

Haarasin koti ja vajusin põlvili, tõmbasin luku lahti, toppisin käed sisse. Oli alles. Surusin koti kergendusohkega vastu rinda, kui tohter Dooley ütles: „Ära liiga elevile ka mine. Me tegime selle tühjaks.”

Võtsin oma apteegikarbi, sõjaväe esmaabikomplekti, mille olin neljateistaastasena leidnud, kui koos Ellisega Lääne 7. tänaval püha Vincent de Pauli seltsi heategevuskaltsukas tuulasin. Metallkarp oli mõlkis, kaanel olev suur punane rist kriimuline, värv tükati maha koorunud.

Minu apteegikarbis oli kõik olemas: minu salv, minu marliside, minu sinisesse sametkotti pandud moosipurgikillud, minu suitsud, minu tikud ja tsäks, nööbid, käevõrud, raha, minu linasesse riidesse keeratud fotod.

Karp ei kolisenud üldse, kui ma seda raputasin. Tuhnisin sügavamal rohelises seljakotis, aga ka see oli pime ja tühi. Ei vahetussokke ega aluspesu, ei tualettpaberirulle, ei filmitoosi, mis oli kerjatud raha täis topitud, ei sulguriga kilekotis olnud tablette, ei rullikeeratud paksu villast tekki. Minu kaustikut ka ei olnud. Minu pastakate ja joonistussüte kott oli kadunud. Minu Landi polaroidkaamera oli puudu. Vaatasin tohter Dooleyle otsa.

„Me pidime sinu enda turvalisuse huvides kõik välja võtma.” Ta ulatas mulle käe ja koguni tema käsi oli ilus, peente sõrmede ja läikima löödud küüntega. Ma ei teinud seda märkamagi, vaid tõusin ise püsti, apteegikarp ja seljakott kõvasti peos. „Sa pead koti ja karbi tagasi andma. Need on senikaua meie juures hoiul, kuni sind välja lastakse.”

Arst sirutas käe ja sikutas seljakoti minu käest ära, tõmbas apteegikarbi minu peost välja. Ta pani need leti taha. „Aga need võid sa endale saada.”

Tohter Dooley surus ruuduks murtud linase riidetüki mulle pihku. Selle sees pehme kanga kaitse all on fotod meist: mina ja Ellis, Mikey ja DannyBoy, kõik kenasti koos, enne kui elu perse keeras.

Kui ma fotosid rinnale surudes minema kõndisin, hõikas tohter Dooley mulle järele: „Poisid ütlesid, et neil on kahju.”

Astusin edasi, aga sisimas tundsin, kuidas ma hetkeks seisma jäin.