Читать книгу Katkine tüdruk - Kathleen Glasgow - Страница 18

___

Fotodega ma tegelengi, kui Jen S. mind järgmisel õhtul pärast varbaintsidenti otsima tuleb: lappan neid, ahnelt nagu alati, kui luban endal Ellisele mõelda, mõtisklen mustvalgete piltide üle, kus oleme meie surnuaias, võtame lollakaid rokkstaaripoose, suits suunurgas, DannyBoy jänesemokka pole peaaegu nähagi, Ellise akne on vaevu aimatav. DannyBoy ütles alati, et mustvalgetel piltidel näevad kõik palju paremad välja, ja tal oli õigus. Fotod on väikesed ja ruudukujulised; Landi kaamera oli vana, kuuekümnendatest pärit, esimene polaroid. Sain selle vanaema käest. Fotokal oli lõõts ja ma tundsin ennast sellega väga lahedalt. Filmi leidsime Macalesteri kolledži fotopoest. Film oli kassetis, see tuli kaamerasse panna, klõps ära teha, kaitseriba külje pealt välja tõmmata ja väike ümmargune taimer hakkama panna. Kui see oli ära sumisenud, siis tuli foto välja tõmmata, ja seal me olimegi, mustvalgelt vanaaegsed ja šefid, Ellis oma mustade juustega nii ilus. Ja seal olin ka mina, väike loll mina, käed rinnal vaheliti, auklik kampsun seljas ja juuksed sorakil, värvilises päris maailmas punaseks ja siniseks värvitud peaga, mustvalgelt aga porikarva. Ellise kõrval saidki teised ainult koledad olla.

„Lahe!” Jen S. sirutab käe, kuid ma keeran fotod riidetüki sisse ja pistan oma padja alla.

„No kuule!” ohkab tüdruk. „Okei, mida iganes. Tule siis, Barbero ootab puhketoas. Meil on sulle üllatus.”

Puhketoa seintest hoovab popkorni lehka, viimatisest filmivaatamisest saadik; keset ümmargust lauda seisab tühi kauss. Jen limpsab sõrme ja tõmbab kausi sellega üle, lutsutades sõrmelt soola ja tahkunud võiraase. Ta ruigab. Barbero lodevad huuled tõmbuvad irevile. „Schumacher,” ütleb ta. „Naera või ribadeks!” Tüdruk kehitab õlgu ja pühib märja sõrme lohvaka rohelise T-särgi saba sisse puhtaks.

Ta sorib ühes igasuguste asjade kastis, otsides oma lemmikkaardipakki. Puhketoa vandlikarva seinte ääres seisavad reas värvilised virnastatavad hoiukastid. Seal hoitakse mängukaarte, kulunud kriidikarpe, markereid, lauamänge.

Ühe seina ääres on kolme arvutiga töölaud. Barbero paneb arvuti käima ja kõssitab mind sõrmega eemale, kui parooli sisse trükib.

„Seis on selline, hullvaim.” Barbero viskab mind mingi brošüüriga. Pean kummarduma, et seda üles korjata. Mees hakkab klaviatuuril trükkima. Ekraani ülaserva ilmub kiri: ALTERNALEARN. SINU ÕIGE KOHT. „Meie tubli tohter arvab, et sul on vaja mingit tegevust, mis su agressiivsusele põõna paneks, sest nagu näha, jagub sul seda süle ja seljaga, ja aitaks sul ühtlasi lahti saada imelikust kombest öösiti üleval olla. Nii et tagasi kooli, tainapea!”

Vaatan Jen S. – i poole, kes naeratab laialt, ise kaarte segades. „Mina hakkan sinu õpetajaks,” itsitab tüdruk.

Barbero nipsutab minu nina ees sõrmi. „KES-KEN-DU. Ma olen siin! Siin.”

Põrnitsen talle otsa.

Barbero loendab näppude peal. „Sihuke värk: ei vaata midagi peale kooli saidi. Ei vaata Facebooki, Twitterit, meili, mitte midagi peale kooli kodulehe. Sinu sõbranna Schumacher pakkus ennast vabatahtlikult õpetajaks ja tema kontrollib sinu töid ja muud kammi, kui sa õppetükiga ühele poole saad.”

Mees vaatab mulle otsa. Mina vahin talle vastu. „Seda sa küll ei tahaks,” lausub ta. „Meie tubli tohter ütleb, et sa pead hakkama õhtul unerohtu võtma, ja minul on tunne, et seda sa küll ei tahaks. Tema meelest on sul targem siin olla, kui mööda koridore ringi luusida. Sest see on sitaks imelik.”

Ma ei taha rohtu võtta, eriti öösel, kui hirm on kõige suurem ja ma pean ärkvel püsima. Arstid toppisid mulle kaheksandast kolmeteistkümnenda eluaastani muudkui rohtusid sisse. Ritalin ei aidanud. Ma olin nagu elektrijänes ja torkasin pliiatsi Alison Jablonsky ümarikku pilve moodi kõhtu. Adderalli pärast lasin kaheksandas klassis püksid täis; ema jättis mu õppeaasta lõpuni koju. Ta pani mulle külmkappi kilesse pakitud lõunasöögi: švammise pikkpoisiga võileiva, haisva munasalati või läbiligunenud röstsaia. Zoloft oli nagu väga raske õhu neelamine, nii et pärast ei saanud mitu päeva välja hingata. Siin on enamik tüdrukuid silmini ravimeid täis, võtavad oma tabletitopsi tusaselt ja alistunult vastu.

Istun toolile ja kirjutan oma nime lahtrisse „SIIA SINU NIMI”.

„Õige valik, väärakas.”

„Jessas, Bruce!” ütleb Jen nördinult. „Kas sa tegid medkoolist poppi, kui teile patsiendiga suhtlemist õpetati?”

„Patsiendiga suhtlemine on mul käpas, tips. Kui tahad proovida, anna teada!” Mees matsatab puhketoa kriiksuvale pruunile diivanile istuma ja võtab taskust iPodi.

Puhketoa ühes seinas on suur pikk aken. Kardinad on eest ära tõmmatud. Väljas on pime, kell on kümme läbi. Meie osakond on neljandal korrusel; kuulen all Riverside’i avenüül vihmamärjal teel suhisevaid autosid. Kui ma koolitööd teen, on Casper minuga rahul. Kui ma viimati koolis käisin, visati mind 11. klassi keskel välja. Tundub, et sellest on terve igavik möödas.

Puurin pilguga ekraani ja üritan mingit lõiku lugeda, aga ainukesed sõnad, mida ma näen, on minu kapi uksele kraabitud kusik ja jobu lehm. Tunnen suus tualetivee maitset, tunnen, kuidas ma rabelen, et lahti pääseda, tajun teiste käsi oma kaelal, kuulen naeru. Mu sõrmed tulitavad ja rinnus pigistab. Kui mind koolist välja visati, läks kõik pekki. Veel rohkem kui enne.

Vaatan puhketoas ringi. Nagu väike pirts hiireke nakitseb minu aju kallal küsimus, kes selle kõik kinni maksab, aga ma tõukan mõtte kõrvale. Minu ema valmistas aastaid ühes söögikohas sibulate ja ketšupi ja kartulipudrumäega pikkpoissi, enne kui seegi kadus. Me ei ole rahakad inimesed; me oleme inimesed, kes otsivad käekoti ja seljakoti põhjast münte ja söövad neljal õhtul nädalas paljaid nuudleid võiga. Küsimus, kuidas mul on üldse võimalik siin olla, ajab mind ärevile ja hirmule.

Mõtlen: Ma olen toas ja soojas ja teen kõik, mis vaja, kui see tähendab, et ma tohin siia edasi jääda. See on praegu oluline. Tuleb reeglitest kinni pidada, siis tohin siia edasi jääda.

Jen segab muudkui kaarte. See kõlab nagu puu otsast lendu tõusvate lindude tiivakahin.