Читать книгу Kuidas, palun? - Lea Jaanimaa - Страница 10

Rünno palus Katil pöörata oma vanematekodu teeotsast sisse. Naine kuuletus ja jäi peale pööret ootamatult seisma. Mõnda aega nad vaikisid, siis pahvatas Kati naerma.

Kuigi ta pidas Rünnot Reinu nuhiks, käitus ta noormehega sõbralikult. Tee peal oli ta jutustanud elavalt, mis tegelikult teoksil oli olnud. Ta sõbranna oli tahtnud minna pimekohtingule, aga viimasel minutil oli Katile teatanud, et jäi haigeks, ilmselt lõi lihtsalt kartma. Leppisid siis kokku, et Kati läheb vaatab mehe üle ja kui on kobe, annab talle sõbranna numbri, kui on jama, sõidab lihtsalt minema. Plaanitud kohting kiskus enne algust käest, kui Rünno teda nimepidi hüüdis. Segadus missugune! Esimese hooga ei saanud Kati aru, kes see noormees on: mõne töökaaslase poeg või sugulane? Siis taipas, et Reinu käepikendus. Ühtlasi imetles ta Reinu kavalust nimevalikul: Katiks kutsusid teda ainult väga lähedased sõbrad.

„Nii tavalise asja peale pole mõtet isegi vihastada,” lisas ta käega lüües ja vaatas Rünno suunas. „Kas lähed käid ära või sõidan õue?”

„Sõidame ikka õue,” ütles Rünno pikalt mõtlemata, sest ta millegipärast kartis, et naine ei pruugi teda ära oodata.

Sujuva kaarega peaaegu treppi sõites oleks Kati muljet avaldanud isale, aga Rünno teadis, et emal ajab selline kuraasikus harja punaseks. Kartuses, et auto võib libiseda talveunne pakitud roosipõõsastesse, tõttas ema uksele. Roosid jäid puutumata, ent ema nägu rääkis enda eest, kui tervitamise asemel suskas:

„No hea, et sa sel korral sõjaväeautoga ei tulnud, oleks pool majaseina ka maha sõitnud.”

Et Kati ei kavatsenud autost välja tulla, läks Rünno pikkade sammudega tuppa ja tõmbas ema käsivarrest kinni haarates sisse.

„Mida sa lõugad võõra inimese nähes!” manitses ta allasurutud häälega. „Ei sõitnud ta su kapsastesse ega treppi. Ole normaalne!”

Ema pahurust jagus köökigi, pannkooke taldrikule tõstes ta aina torises midagi, siis küsis:

„No ja mis nõu sa kuulda tahtsid? Helistasid hommikul.”

Rünnol oli esimese palgapäeva tuhin üle läinud ja ta ei hakanud teesklema selle pidulikkust.

„Ah midagi, ma käin nüüd tööl ja sain palka just. Tahtsin küsida kas tohin…ää, see tähendab, et kas saan selle palga endale jätta, et kas te maksate ise kommunaalid linnas või mida te arvate.”

Isa oli ka tuppa tulnud.

„Kutsu noorik tuppa, mis ta seal autos istub. Kes ta on?”

„Ah, Reinu naine.”

„Kes see Rein on?”

„Ah, töökaaslane.”

Isa ei teadnud veel, mis tööd poeg teeb, ja hakkas selle kohta küsima. Ilmselt jäi ta Kati kohta antud selgitusega rahule. Rünno käis korra õues, näitas Katile, et on valmis ja kohe tuleb. Ema oli talle pannkoogid kaasa pakkinud ja Rünno käis neid maja taha jänesepuuride juurde ära peitmas.

Saanud vanematelt kinnitust, et need maksavad ise linnakorteri maksud, klaarigu poiss telefoni omad, jättis ta head aega ja istus autosse. Rahajutud oleks ta saanud ka telefoni teel sirgeks rääkida. Täna kohe kiskus kõik omasoodu. Rünno oli kartnud, et naine igavleb ja peab liiga pikalt ootama. See ajas Rünno närvi. Nõnda kujunes, et rõõmsa külaskäiguna kavatsetud visiit külvas lapsevanematesse hoopis muret ja kahtlusi. Kati oli aga põlvedele sättinud sülearvuti ning kirjutas midagi. Ta pigem üllatus, et nii kiirelt käidud.

Kuigi Rünno oli vanematega hüvasti jätnud ja istus paipoisilikult autos, turvavöö ümber ja pikad koivad konksu pakitud, ei sõitnud naine minema. Rahulikult toksis ta arvutiklahve, keeleotsake huulte vahelt paistmas. Kirjatööga ühele poole saades ei käivitanud ta veel autot, vaid võttis tagaistmelt sametvutlari, libistas sülearvuti sellesse, seejärel küünitas arvutikoti järele ja pakkis läptopi hoolikalt omakorda sinna.

„Kas oled valmis?” küsis ta siis Rünnolt, nagu oleks tema noormehe järele oodanud, mitte vastupidi.