Читать книгу Kuidas, palun? - Lea Jaanimaa - Страница 8

Rünno tegi oma vanematele selgeks, et sel aastal teda sõjaväkke ei võeta, sest vabatahtlikke oli palju ja tema ei mahtunud nimekirja. Saabuvat talve ta ei kartnud, ema ja isa toetasid teda raha poolest ja ta käis isal ehitusel abiks. Maja teine korrus oli valmis saanud, aga saun vajas renoveerimist. Isale ei meeldinud lammutada, nõnda jäi see Rünno õlgadele. Poja õlgade pärast oli aga ema hakanud muretsema, sest Rünno oli kaotanud lühikese ajaga palju oma kehakaalust. Ema keelas isal poissi tööga vaevata ja lepiti kokku, et ainult kord nädalas tohib ta seda rasket tööd teha. Ema ei oleks uneski osanud arvata, mis poja kehakaalu tegelikult mõjutas.

Rünnole oli tekkinud üks keemiahuviline sõber, kes garaažis amfetamiini ja ecstasy-tablette vorpis. Ta oli kusagilt masina sebinud, mis nüüd vaikselt tiksus, ja tootis segu, millest tablette pressida. Paar kuud tagasi oli juhtunud õnnetus, kus tervele laarile valmistoodangule oli suhkruvett peale tilkunud ja laktoosi sisaldanud tabletid kleepusid üheks kamakaks. Materjal ise oli täiesti töökorras, kuid kaubanduslik välimus kadunud. Selle tüki kallal siis viimasel ajal saigi maiustatud, ikka kildhaaval parajaid juppe noaotsaga välja koukides nagu Toots rosinaid saia seest.

Lühikese ajaga jäi kogu seltskond kõhnaks, aga muidu oli täitsa tore olla. Pidudel käidi ka sagedasti, sest alkoholi peale ei kulunud raha. Kõige selle positiivsuse juures olid ka kõrvalnähud. Nimelt vaatamata oma lõbususele jäi peo põhieesmärk, seksikad naised voodis, järjest harvemaks nähtuseks. Samuti tekitasid säärased peod suuremat pohmakat kui varasemad. Pärast viimast koosistumist teatas Rünno sõpradele, et tema rohkem neis „pilvemängudes” ei osale ja oma kodus keelatud kraami näha ei soovi. Ohtlik värk. Lisaks sellele avastas ta, et mälu oli hakanud alt vedama. Vahel ei mäletanud kõige elementaarsemaid asjugi.

Ega ta ise poleks nii äkilist lõppu sellele enesehävitamisele suutnud teha, aga sõber Erik oli märganud tema otsajäänud välimust ja pani selle alatoitumise arvele.

„Rünks-mees, oled koitsas või?” tuli sõbralt kõne.

„Nuujaa, olen, mis siis?”

„Aa, tore, aja nüüd omale hark alla ja saame tunni aja pärast Pirita Selveri ees kokku. Ma leidsin sulle töö, nägudeni!”

See kõne oli sedavõrd kiire tempoga, et tundus käsklusena. Mõnes mõttes oli hea, et Erk ei jäänud ta vastuvaidlemist ootama, vaid katkestas kõne. Nüüd oligi Rünno käinud kuu aega jahisadamas veesõidukeid puhastamas ja iluravi tegemas. See harja ja pintsliga vehkimine oli igav, aga konti ei murdnud, vähemalt sisustas tema muidu veel igavamaid päevi. Raha ka palju ei makstud, kuid selle eest möödus pikk tööpäev teiste meestega loba ajades.

Kohe esimesel tööpäeval, kui Rünno nägi merel sõitvaid reisilaevu, meenus talle Kati. Ega ta polnudki ununenud. Klubides möllu pannes olid silmad ikka millegipärast värvilisi kleite otsinud, kuigi see oli lauslollus, sest naisinimesed ei käi tavaliselt samade riietega mitu korda. Tema sassis aju aga luuras just kleite. Nüüd, selge pea ja meelega, hakkas ta aina reaalsemaid võimalusi vaagima, mis viiks Kati ja tema teed kokku. Kaduvväikesena tundus see võimalus, samas ei teadnud ta ise ka täpselt, mis oli see miski, mis teda tõmbas endast vanema naise poole. Eeskätt oli tal kõrini noorte tüdrukute üheülbalisest mõtlemisest ja lodevatest elukommetest. Oli kindlasti ka teistsuguseid neide, aga Rünno-suguste laksu all tüüpidega ühinesid tavaliselt rumalavõitu või lihtsalt madala moraaliga noored naisehakatised.