Читать книгу Kuidas, palun? - Lea Jaanimaa - Страница 12

Oma uhkes kodus ülerõivaid kappi pannes tabas Katriini meeletu vihahoog Reinu vastu. Mida see mees mõtleb, et talle alailma nuhke sappa sokutab! Kõik on läbi, sellest on korduvalt räägitud. Nad on omavahel selgeks teinud, et igal asjal on algus ja lõpp, meeldigu see või mitte, ning lõpp ei saagi osapoolte jaoks võrdselt sobida.

Kui Katriin tookord disainkleidis esmakordselt Reinul külas käis, oli kõik väga imeliku pöörde võtnud. See ei saanud Reinule teadmata olla, et kaua selline jant ei kesta.

Katriin jalutas mööda luksuskorterit ringi ja meenutas, missugune see esimesel korral välja nägi.

Ta ei olnud algul arugi saanud, et eluase polnud mõeldud igapäevaeluks. Kappides puudusid riided, polnud köögitehnikat ega nõusidki. Esimesel korral, nagu ka paljudel järgnevatel, tellis Rein catering’i kaudu toidud ning veini kohale. Võis aimata, et puhtuse eest hoolitses koristaja. Polnud toalilli ega üldse midagi, mis reedaks elu jälgi. Oli palju luksust, maale, vaase, glamuuri. Ja mitte ainsatki lamamiskohta. Kamin oli oma elava tulega nagu võõrkeha või nagu pruut võõras pulmas.

„Kustkohast me alustame?” küsis Katriin tol korral kalgilt. Ta võttis ohjad enda kätte ja asus selgust nõudma. „Oma nime võiks sinusugune peen vend küll öelda, kui naisterahva õhtusöögile meelitab.”

„Sa ju tead. Miks sa piinad mind?” pobises mees tugitoolist.

See hädine hala ajas Katriinil südame nii pahaks, et ta pööras peenelt kaetud lauale ja isuäratavatele hõrgutistele selja.

„Tean jah, aga ole mees ja tutvusta ennast, nii nagu etikett ette näeb.”

„Palun, ära piina mind! Sa ju tunned mind! Palun säästa mind!”

Katriin arvas, et eksib. See ei saanud ometi tõsi olla, et mehel olid silmad veekalkvel. Kui ta algul oli enesekaitseks valetanud, et tunneb meest, siis aina rohkem veendus ta, et ei suudaks ega tahakski sellesarnast tüüpi teada ega tunda.

„Ma hakkan nüüd minema, vilista oma tõld mulle järele ja las viib mind sinna, kust peale võttis. Noh, siva-siva, haara oma moodne mobiiltelefon ja lausu sinna oma kaks sõna „kümme minutit”.”

„Palun, ära lahku veel. Ma anun sind!” Mees tõe-poolest nuttis.

Katriin istus vabasse tugitooli. Selle mehega oli midagi väga tõsist lahti. Issand, äkki on naine just äsja surnud, veel jahtumata, ning mees otsib tuge.

Otse seda küsida ei sobinud, niisiis viskas ta jala üle põlve, et mugavamalt istudes sobilik lause vormistada. Kleidilõhik paljastas ta põlve ja Katriini suureks nördimuseks hakkas värskel lesel suunurgast süljenire voolama.

„Tead, mind ei huvita, kas sul naine elab või mitte, minu suhtes ära mingeid plaane loo, ja ära vahi mu kintsu, tõbras!” sõitles ta võõrustajaga. „Nuta või naera või lase püksi, mul on savi. Anna taksoraha ja otsi endale teine lohutaja siia!”

„Anna andeks, jää palun veel veidikeseks, ma täidan kõik su soovid!”

Takka targemaks! Katriin haaras laualt avatud veinipudeli, kulistas sealt suure koguse punast Merlot’d otse suhu ja marssis korterist välja. Ta tõmbas ukse pauguga kinni ja nägi veel vilksti, et mees oli põlvili põrandal.