Читать книгу Kuidas, palun? - Lea Jaanimaa - Страница 14

Reinu kohta oleks palju öelda harmooniline isiksus. Oma elus oli ta küllalt saavutanud, peamiselt ärialal, aga ka poliitikas. Ta esines paari erakonna tagatoas, kus talle kui suurrahastajale kuulus alati broneeritud vipitool. Oma arvukate firmade ja nende tütarfirmade juhtimisega ta ennast enam ei vaevanud, kuid tema kontrolli raudset haaret oli siiski kõikjal tunda. Reinu eraelus valitses samasugune kord: ta pidi igal hetkel teadma, kus on ta naine, tütar, lähedased – mida nad teevad ja mida mõtlevad. Samal moel tavatses Rein ohjes hoida poliitjõude. Domineerimisvajadus aga kurnas tema psüühikat sedavõrd, et pillikeeltena pinguli tinisevad närvid vajasid aeg-ajalt puhkust, võimalust end üdini lõdvaks lasta. Kui pingemärgid sagenesid ja kuhjusid, siis muutus Rein ettearvamatuks, tema korrastatud ja süsteemsesse maailma tekkis kaos ning, suutmata seda hallata, pudenes Rein koost. Just tol päeval, kui ta Katriini kohtama kutsus, oli see temaga kohe juhtumas.

Katriini välja kutsunud kröösusel oli oma saladus. Ta oli avastanud rollimängude turgutava lummuse. Ta oli Ori. Ta vajas alandust ja piina, vajas regulaarselt, et tasakaalustada oma võimuiha ja hoida ennast funktsioneerivana. Ilma salamänguta tühjenesid tal patareid, ta ei suutnud enam keskenduda inimeste valitsemisele ega ärile, isegi seksuaalselt muutus ta võimetuks – ühesõnaga, koost lagunes kõik. Ta vajas allutamist, sest tavaelus tal puudus see osa suhtlusest täiesti, tal polnud oma positsiooni tõttu isegi võrdsel tasandil kellegagi suhelda. Rein aga kartis, et tema salahobi tuleb mingil moel välja, ta kartis sattuda skandaali keskmesse, väljapressimise ohvriks või mis iganes.

Talle oleks kõige paremini sobinud, et Emand elaks isolatsioonis ilma interneti ja sidekanaliteta mingis lossis, kus tema siis saaks valitsejannat teenimas käia. Ta andis endale aru, et sellise hüve organiseerimine vajaks pikemat ajavaru, ja oli valmis järele andma, et Emand elab vabal ajal oma isikliku elukorralduse järgi. Sellise ettepanekuga tuligi mees lagedale, kui Katriin oli nõus teda kuulama.

Katriiniga kujunenud seis seal korteris lõi talle visiooni, et naine ongi Emand ja just see õige, keda ta vajas. Oma ründava hoiakuga oli Katriin teinud ära töö, mida mehel poleks nagunii olnud enam jõudu teha, ja ta langeski ilma sissejuhatuseta oma rolli. Ta mõnules pisarates, sest ta oli Ori.

Reinu ärielu hakkas teda tasapisi hävitama. Pealtnäha toimis kõik liiga edukalt. Keegi poleks probleemi välja lugenud tema hallide silmade raskest pilgust, karmidest joontest näos, ammugi mitte täpselt rihitud liigutustest, kuid tegelikult oli ta täiesti liimist lahti. Teda sai päästa ainult Emand. Üks korralik peks, mõnitamine ja valu oleks Reinul taas kõik paika loksutanud. See oli tal järk-järgult enda peal järele proovitud.

Mees oli rollimängu vajalikkuses absoluutselt kindel. Ta oli teinud temaatilistel saitidel mahukat lobitööd ja internetist oli ta leidnud ka oma esimese Emanda-kandidaadi. Mäng sujus algul ootuspäraselt. Teda piitsutati, sõimati ja alandati. Siis aga kaotas veiniga liialdanud Emand kindlustunde ja ühtäkki ei teadnud naine, mis pidi olema tema roll. Professionaalse mängijana oli ta selgeks õppinud Freudi teooriad ja sadomaso reeglid. Rohke alkohol aga tõmbas tal vaiba alt ja ühel hetkel ei saanud ta aru, kas on Do-mina või Orjatar. Seepeale katkestas Rein mängu ja palus autojuhil kasutu kandidaadi minema sõidutada.

Vaatamata esimesele ebaõnnestumisele ei loobunud Rein otsingutest leida see õige. Ta tegi põhjalikke ettevalmistusi, et korraldada endale regulaarset abi. Ori temas oli üha sagedamini hakanud võimu võtma. Siis meenuski talle, et Rootsi-reisil oli ta kohanud Kleopatra prototüüpi, ja ta asus teda jälitama. Viimasel hetkel ilmus naine tema uksele nagu päästerõngas uppujale ning Rein oli pääsemise-lootmise õhinas saanud erektsiooni.

Seda kõike ta kaminatule ees paljastaski ja tegi veiniklaase kokku lüües ettepaneku, mis oli detailideni paigas ja konkreetne.

Rein oli ju ärimees, harjunud lepinguid sõlmima ning oma soove selgelt ja ühemõtteliselt teada andma.

„Katriin! Olen sulle end avanud. Kui sa oled tark naine, ja seda sa kindlasti oled, siis kaalud minu ettepanekut, enne kui keeldud või ka nõustud. Ma ostsin hiljuti selle pesa siin. Lasin sisustada Emandale kohaselt. Kui sa oled valmis mind aitama korra nädalas, vahel harveminigi, siis on see valdus sinu käsutuses. Loomulikult käib kaasa minu poolt kogu ülalpidamine, palju välisreise, auto, iluprotseduuride tasu ja kõik sinna valdkonda kuuluv. Palun mõtle põhjalikult järele ja anna mulle kolme päeva pärast kindel vastus. Kogu tehing peab jääma saladuseks. Sinult ei nõua ma mingeid seksuaalseid teenuseid. Ma ei nõua sinult midagi. Oleksin sinu Ori.”

Katriin vaatas meest. Tal oli Reinust kahju. Aga kahjutunne pole emotsioon, mille eest end sedavõrd ulatuslikult ületada. Katriin oligi tark naine. Ta laskis rahulikult kujutlusest läbi oma rolli ja leidis, et see pole sugugi riskivaba. Suurimaks ohuks võis kujuneda võimalik rivaal. Mis saab siis temast, kui Rein kohtab mõnel reisil naist, kes sobiks veelgi rohkem Emandaks, oleks veel kleopatralikum? Katriin ei tohtinud jätta sellist võimalust lahtiseks.

„Rein, ma olen nõus, aga mul on üks tingimus, muidu jääb tehing katki.”

Seda öeldes ta tõusis ning võttis aegamisi suuna ukse poole, et lahkuda.

Mees ei pidanud vastu ja palus tal jääda.

„Ma olen valmis kuulama sinu tingimust.”

Katriin jalutas aeglaselt kogu korteri läbi, avas kapiuksi ning kummutisahtleid, tõmbas aknarulood üles ja lasi alla tagasi. Siis klõpsis tuled põlema ning kustutas. Lõpuks vajutas WC-s nuppu, mis vee potti uhtus.

Tagasi kamina ette tugitooli istudes tõstis ta saleda sääre üle teise ning teatas oma ainsa tingimuse sama konkreetselt, nagu Rein oli omapoolseid esitanud:

„Sa vormistad selle korteri minu nimele.”

Katriin ei jäänud isegi vastust kuulama, sest selles suhtes määras tema. Sirge seljaga lahkus ta korterist.