Читать книгу Kuidas, palun? - Lea Jaanimaa - Страница 4

Rünnol oli vedanud. Kui sõbrad ajasid ohjeldamatult tüdrukuid taga, siis temal oli lausa kolm püsipruuti. Armastusest ei saanud juttugi olla, aga külas käisid need tal sagedasti ja kordamööda. Ta ei hoolinud tšikkidest tegelikult karvavõrdki, isegi ei mõelnud neist nimepidi, vaid tegi neil vahet märksõnade abil. Blond pisike kahvanägu oli Piimasupp, punase pea ja ilma keskkohata tüdruk oli Punapea ja kolmas, kes talle isegi veidi meeldis, oli Pikajuukseline. Too oli tõmmu, mustaks värvitud juuksepikendustega, valeküünte ja -ripsmetega iludus. Muu oli paigas, aga Pikajuukseline oli veel lohakam kui Rünno ise. Kui tõmmu iludus külla tuli, jäid nad tavaliselt paariks-kolmeks päevaks voodisse. Tüdruk oli väga vabameelne, lasi endaga kõike teha ja oli osav nagu pornostaar.

Pikajuukselisega oligi Rünno mõningase pausi teinud, sest ta ei saanud mälust kolmanda päeva vaatepilti: keset patja lebas plika rasvane pea, mis oli kaetud nagu vakladega – nõnda paistsid mustade juuksepikenduste keratiinkinnitused. Ta äratas tüdruku rohmakalt üles ning saatis minema. Valetas kiiruga, et vanemad tulevad külla ja ta peab korteri puhtaks tegema. Kohmakas patsutus hüvastijätuks tagumikule ja uks sulguski Pikajuukselise selja taga, võimalik, et isegi alatiseks.

Piimasupp oli ka küllaltki kena, selline pisike vurr. Temagi oli nõus igat moodi hullama. Teda talus ta aga ainult hämaruses, sest hommikune päevavalgus tõi valimatult esile sinised veresooned tüdruku ihul ja alailma kiusava akne. Kahju tüdrukust, et nahk jätab soovida, aga muidu oli ta täitsa tore tots.

Punapea oli saanud endale looduse poolt hea laka ja veatu naha, aga tema laiad puusad ning ilma taljeta keskpaik häirisid. Punapeaga kohtuski ta viimasel ajal kõige sagedamini, sest tüdruk elas samuti Lasnamäel. Oma lõbusa oleku ja korraarmastaja loomuga oli ta osanud Rünnos isegi sümpaatiat tekitada. Siiski ei kuulunud ükski kolmest nende valitute hulka, kellega pidutseda ning keda sõpradele tutvustada. Telefon vaikis jonnakalt, sest reeglid olid paika pandud: plikad võisid tulla ainult siis, kui Rünno helistas. Polnud vaja, et nad üksteise olemasolust teada saavad.

Mõttel on kõva jõud ja telefon andiski märku, et teda pole unustatud. Helistas sõber, kes oli paar aastat tagasi end Soomes hea elu peale osanud sokutada. Nagu kõrbes kaevu leidnud eksleja tõstis energiasüsti saanud Rünno telefoni kõrva juurde ja kuulis sealt sõbra rõõmsat häält:

„Heippa, vana, mis onad seal?”

„Kuradi Mikk, va vana pervar, sa kohe oskad õigel ajal hellata. Kus oled, Eestis või?”

„Kuule, ei, aga äkki hüppad laevale ja põrutad siia, vaja oleks longerot ja paar kasti õltsi. Suitsuplokk võta ka laevast, punane marlps.”

Rünno lootus ise suitsu saada haihtus täielikult. Mis see Mikk seal õige arvab! Nagu kasvaks euro tuleku järel raha kodumaal põõsaste küljes: kõik saavad kätte, palju vaja!

„Sul ikka head soovid, mees, mul pole finantsi R-kioskissegi minna, ja sa Soomest seletad. Tule ise siia, saad tagasisõidul võtta oma õlled.”

„Oota, ära nüüd vehi seal, kuula! Saadan sulle lõunase Lindaga – noh tead, tiiburiga – ühe paki. Mine Linnahalli vastu, sinu nimi on peal, kassast saad kätte.”

„Laksu all oled või? Tiibureid pole ammu enam.”

„Nojah, tiibureid pole, aga mingid kiired laevad Lindal on. Ühesõnaga, mine poole kaheks sadamasse ja küsi pakk. Seal on läppar sees, müüd maha ja saad papi ja siis padavai siia. Helista, kui käes.”

„Millega ma helistan, mul kinni pandud ammu!”

„Selvä juttu, ma ise kõllan kell kaks.”

„Oota, kuule, mis hinnaga ma müün, teeksin eeltööd juba … persse, mul ju telefon kinni … ah, saada siia, ma vaatan, mis ära teha saan.”

„Kolmesaja eurtsiga anna ära, siis on kõvasti alla poole hinna. Sauh.”

Rünno läks köögiaknale ja meenutas, kas on neljapäev või reede. Garaažide vahel prügikonteineri läheduses märkas ta ühte meest sigaretti läitmas. Lasnamägi on selles suhtes geniaalselt mastaapne koht, et lisaks korralikele linnakodanikele jätkub ruumi elamiseks ka asotsiaalidele.

Rünno võttis külmkapist kaks sardellijuppi ja tomati ning seadis sammud tossutava mehega kaupa tegema. Vahetuskaup jäi alles, aga suitsu ta sai, mees polnud prükkar, vaid viis omaenda prahikotti välja. Innukalt tubakavingu kopsudesse pahvides naasis Rünno palju selgemate mõtetega koju tagasi. Soome-sõit oleks isegi heaks vahelduseks. Ei peaks kodus paaniliselt sõjaväekutset kartma, sest teda lihtsalt pole kodumaal. Enne lifti allakutsumist tuli talle pähe mõte pakkuda läpakat äsja kohatud mehele. See oligi jalutanud konteinerist eemale garaaži kõrvale ja läitis uut sigaretti. Rünno tõttas temani.

„Kuule, kas sa kohalikke kaake tunned?”

„Mis nendega on?”

„Mul oleks vaja üks tutikas läppar rahaks teha, telefoniarve tarvis maksta ja …”

„Uus või?”

„Ütlesin, et tutikas, odavalt annan – kolme poolega, telefon vaja lahti saada.”

„Varastatud või?”

„Ei tea, sõber Soomest saadab lõunase laevaga, ei usu, et tuline pill on.”

Edasi läksid asjad lennukalt. Selgus, et naabrimees polnud isegi töötu mitte, pidas lihtsalt endaga värskes õhus aru, mida nädalavahetusega ette võtta. Oli siiski reede, mitte neljapäev.

Rünno käis kodust kiirelt läbi, viskas igaks juhuks teised riided selga, torkas passi taskusse ning istus vastleitud naabri autosse, et sadamas ära käia ja sülearvuti koos üle vaadata. Kassas oligi talle pakk – selles läppar koos ostutšekiga. Ilma pikemalt mõtlemata viskas mees saadetise auto tagaistmele, andis raha ja sõitis minema. Rünno oleks tahtnud ostjalt telefoni laenata, et Mikule helistada, aga magas selle võimaluse maha. Kui sõber ise helistas, istus ta juba laevas, õlleklaas ees ning vajalikud kastid pakihoidlas, kõrvalistmel kilekott ploki Marlboro ja liitri viinaga. Kiire lahendus oli parim, mis juhtuda sai, ja Rünno oli kõrgendatud meeleolus.

Päevi, või õigemini aastaid näinud, aga päris korraliku Mazdaga oli Mikk tal sadamas vastas. Sõber nägi hea välja – oli kosunud ja hästi riides. Rünnole meenus, et just sõjaväe eest olidki kutid kunagi plehku pannud, aga ainukesena oli pääsenud Mikk, kes mingi sebitud arstitõendiga kõlbmatuks oli tunnistatud. Rünno pidas plaani ka mõnda aega põhjanaabrite juures redutada ning mõni tööotski leida. Sõber oli talle heaks eeskujuks ja tore, kui ees keegi, kes aitab kohe haljale oksale.

Teekond sihtkohta kestis kaugelt üle tunni – Miku elukoht asus kusagil Kesk-Soomes. Koht tundus Rünno jaoks liiga kaugena, aga samas polnud tal vajagi tihedalt Eestis käia: korterisse võivad mutt ja vanamees üürilised võtta, kuniks ta ise Soomes. Helgeid tulevikuplaane mõlgutades ja sõbraga lobisedes hakkasid nad kohale jõudma.

Mikk pööras kõrvalteele ja peatus muinasjutuliselt kauni koha peal. See oli nagu mingi talu majapidamine, aga ilma loomataranditeta. Mikule oli elamiseks antud väike madal maja korralikult sisustatud ruumidega, kust ei puudunud suur televiisor ega võimas stereosüsteem. Köögiletilt vaatas vastu moodne köögitehnika ja Rünno piidles juba ringi, kas on kuskil näha naisterahvale kuuluvaid esemeid. Ta oli järeldanud, et sõber on naisemeheks hakanud. Selle küsimuse peale naeris Mikk ta välja. „Milleks?” küsis ta ja pöördus lauda katma.

Pärast korralikku einet näitas Mikk talle kätte nõndanimetatud külalistetoa, et tehku Rünno üks uinak, õhtu läheb pikaks, sest peremehele tulevad külalised ja toimub üks korralik saunapidu. Ise sidus endale põlle ette ja hakkas kööki koristama.

Kui Rünno ärkas, oli väljas hämar. Enne uinumist oli ta ringi luusinud õues, kus märganud peremehe ja Miku eluaseme vahel mitut Rootsi stiilis pruunikaspunaseks värvitud hoonet. Ehitusjärgus maju ei hakanud silma, ilmselt teeniski sõber raha sellega, et võõpas ümberkaudsetes külades maju. On vaja uurida, mis ja kuidas ja kui palju. Seda tööd teeks hea hinna eest isegi. Mikul vaevalt paarimehe vastu midagi oleks, seltsis isegi lõbusam. Peab ainult jälgima, et liiga kiiresti ei tee – ta oli kuulnud, et soomlased töötavad aegluubis, nii teenivat rohkem. Kuradi Mikk, et ta varem ei helistanud! Suur suvi juba möödas ja talvel vaevalt sellist tööd tehakse. Rünno arvutas välja, et lume tulekuni teeniks ta piisavalt, saaks auto osta ja ületalve kodumaal looderdada. Hetkeks kargas talle pähe, et Soomes võiks talvel lumetöidki teha, aga nii pikalt ei kannataks ta kindlasti võõrsil olla, ning viskas selle mõtte peast. Lapsevanematele suudaks ka siis ilusti ära põhjendada, miks kooli pole läinud – teenis Kalevipojana rasket raha ja kogu lugu. Isa-ema kiidavad selle kindlasti heaks, kui poeg kiiresti jalad alla saab. Rünno mõtles veel tööriietele, aga vajus rahulikult sügavasse unne, arvates, et küll Mikk talle midagi hangib.

Ärgates oli laud jälle kaetud. Peremees, või pigem perenaine oli saatnud sooje kukleid ja ohtra lihaga ühepajatoitu. Mikul oli endiselt põll ees.

„Kuule, kas said kolmeka läpi eest? Võta endale ka sada ja anna ülejäänu siia.”

„Ahjaa, unustasin.”

Rünno pani 150 eurot eraldi ning andis ostudest järele jäänud raha Mikule.

„Tagasi lähed sa millal? Ma annaksin sulle kaasa ühe 3D videokaamera ja iPhone’i. Tšekid on ka. Müüd äkki maha, vaata poole hinnaga. Üle pole mõtet pingutada, igasugust nutipaska jagatakse liitumistega, aga kodanikud ei saa aru, et plekivad ikka sittakanti soolast hinda lõppkokkuvõttes … ah, võõras mure. Teeme siis poole hinnaga, annan sinu osa sellest ise.”

Rünno arvutas kiirelt ja pidas targemaks tõesti enne töölehakkamist korra kodus ära käia. Saaks muti-vanamehe asjaga kurssi viia.

„Miks sa poole hinnaga müüd, kui ise täiega ostad?”

Ta taipas küll, et see küsimus oli talle äriliselt kahjulik, aga lipsas kiirelt suust.

„Ütlesin ju, et teil seal jagatakse muidu eest,” vastas Mikk oma juttu sõrmedega jutumärgistades. „No ja ega ma ise ei osta neid asju, siin on komme sõpradele igasugu kraami kinkida. Peremees ka helde, äri õitseb – aga hakkame nüüd minema.”

Rünno kuulas ja noogutas, nagu oleks äriplaan talle selgeks saanud, aga küsis siis:

„Põllega tuledki või?”

„Ah jah, see ka veel, tänks.”

Nad võtsid õlled, džinnikasti ja viinapudeli kaasa ning suundusid hoonetekompleksi uhkeima ehitise poole. Rünno oli küll kuulnud, et soome tüdrukud on matsakad ja koledad, aga kui inetud nad ikka saavad olla. Mõtles muiates – küll joome ilusaks, püssirohtu on meil purkides igatahes piisavalt. Enne väljumist võttis ta oma raha ning peitis padja alla, sest mine tea, kes ja mis kommetega need naised on. Parem karta kui kahetseda! Noor, kuid sekeldustega pikitud elu oli Rünnole parajalt ettevaatlikkust õpetanud. Endalegi ootamatult tundis Rünno, et riist läheb püksis kõvaks. Pagana tore ikka, et Mikk just talle helistas ja teda Soome kutsus. Teenib raha, saab juua ja kirsina tordil üks korralik kepipidu ka. Ehk leiab veel mõne kena soome piiga ja raputaks kodumaa tolmu üldse juba pikemaks ajaks ketside küljest maha? Selline kena tulevikuväljavaade vedas Rünno suunurgad vägisi ülespoole.

Ega nad Mikuga eriti head sõbrad olnudki. Paar aastat tagasi sai Miku vanemate suvilas Kiisal pidutsemas käidud: tööstuskoolist võeti autotäis plikasid, eriti just maakaid, kaasa ja pandi tõeline orgia püsti. Mikk oli siis niipalju poisike, et kippus neidude kallal vägivallatsema. Kõige viimaselt olengult lahkus Rünno igaks juhuks varakult, sest asi väljus kontrolli alt, kui purjus Mikk koos paari perverssete kalduvustega kutiga hakkas korduvalt vägistatud ja alkoholist koomas tüdrukutele peale kusema. Rünno ei võtnud sellest peost tegelikult osagi, talle paistis lugu kriminaalseid tuure võtvat ja ta loobus ka vaatlemisrõõmust. Lasi lihtsalt jalga ning ööbis Kiisa raudteejaamas. Nüüd, paari aasta möödudes oli Mikust korraarmastaja tubli mees saanud, seetõttu ei meenutanud Rünno talle orgiaid, millele enda ajugi keeldus mõtlemast.

„Tead sa, ma veidi valgustan sind, enne kui sisse läheme.” Mikk oli peatunud ning pakkus Rünnole suitsu, pani ka ise ühe ette. Et aknast nägijale jääks mulje ühest kiirest plärust enne sisenemist.

„Vaata, Jouni tegeleb nats illegaalse värgiga. Noh, mitte just väga kurja, aga sinnakanti nagu … ja sina tee nägu, et ei taipa midagi.”

„Aga ma ei taipagi ju.”

„Selvä juttu.”

Majas, mis oli aukartustäratavate mõõtmetega, võttis neid vastu hoopis teistsugune soomlane, kui Rünno oli arvanud. Selline mees oleks sobinud Helsingi äärelinna Lauttasaari rikkurite rajooni mere äärde, mitte maale metsade keskele. Jouni oli umbes neljakümnene atleetliku välimuse ja kiilaks aetud peaga lühemat kasvu mees. Ta tervitas Rünnot kõva käepigistusega.

„Privet, sohodi!”

Täielikus segaduses soomlase venekeelsest pöördumisest jäi ta lävele tammuma. Ülejäänud jutt käis siiski soome keeles ja esmane ehmatus kadus.

Majja sisenedes märkas ta, et suveajale vaatamata töötas põrandasoojendus. Majas oli õhk aga jahe, ilmselt töötasid ka konditsioneerid. Kõikjal oli näha hulgaliselt õitsvaid kunstpuid ja kõrgeid pronksist põrandavaase. Palju oli ka kristalli, mis kokku moodustas kalli, kuid maitselageda kompoti.

Jouni palus Mikul sõbrale majas ekskursioon teha ja nõnda nad läksid. Rünno luges kokku neli vannituba, igas peeglilaud täis pudelikesi parfüümide ja muu sellisega. Oli kuus magamistuba baldahhiinvooditega, keldrikorrusel tohutu jõusaal koos atribuutikaga, ruum papagoide tarvis ja veel igasuguseid uhkelt sisustatud tube küll söögilaudade, küll kodukino suure ekraaniga.

Köögis oli olemas vähegi mõeldav tehnika ning laual suur liud küpsiste ja šokolaadikommidega. Mikk oli märganud sõbra imestusest töllakil nägu ja selgitas, et Jouni ostab kokku pankrotti läinud firmasid ja seetõttu tundub kodu ülearu uhkelt sisustatud. Rünnole ei mahtunud pähe kaks asja. Esiteks ei olnud pankrotis firmade ostmine illegaalne ja teiseks, miks oli nii jõukal soomlasel tarvis tellida odavalt õlut ja longerot. Seda ta pärima ei hakanud, sest jäi soolasambana seisma järgmisena avatud ruumi lävel.

See oli saunakompleks tohutult suure basseiniga. Selline bassein ei oleks häbi teinud isegi veekeskusele. Rünno oli arvanud, et saun asub ühes punastest kõrvalhoonetest. Nüüd lõi nähtu ta pahviks. Elamu ei paistnudki väljast nii suur, kuid sisemise avara efekti andis see, et pool majast oli kaljumäe sisse uuristatud nagu ka kõrge täismõõtmetes keldrikorrus. Rünno imestas, et külalisi polnud, vaatamata sellele et väljas oli pime. Ta eksis, külalised siiski olid, väljusid saunalavalt auravatena ning hüppasid basseini. Neli alasti inimest, kõik mehed, ja peagi ka selgus, et venelased.