Читать книгу Kuidas, palun? - Lea Jaanimaa - Страница 7

-5-

Оглавление

Kiire ja tuline aeg oli tänu vanematele mõneks ajaks möödas. Rünno tundis end taas hästi. Päikesepaiste, vabadus ja raha taskus – mida sa hing veel ihaldad! Koduuksest sisenedes tungis talle ninna laibalehk. Silmad kissis ja hinge kinni hoides kallas ta oma ununenud sokivarud koos veniva veega musta prügikotti ning viis kärmelt välja. Kolavatele kollidele võiski jääda mulje, et kotis on mingi eluka korjus lagunema hakanud. Tõenäoliselt vaatavad ka majaelanikud häirivale haisule seletust otsides ringi, sest liftiuste sulgudes kraapsas kott ühte väljaturritavat kruvikest ja laskumise järel immitses seda elust pakatavat vedelikku põrandalegi.

Energiast tulvil, jalutas Rünno kaubanduskeskusesse ning maksis telefoniarve. Ta mõtles korraks soetada endale kõnekaardi, aga kunagi soodushinnaga saadud mobiil kohustas teda lepingust kinni pidama. Huvitav, kus see telefon täna küll olla võiks?

Internetiga olid teised lood. Ühe pöörase peo käigus oli üks kamraad end nii sassi joonud, et lennutas ta lauaarvuti kuvari rõdult alla laste liivakasti serva pihta. Hea, et see toimus öösel, muidu poleks politseinike külaskäigust pääsu olnud. Sell korvas küll Rünnole materiaalse kahju, aga saadud raha vahetati viina vastu ja orgia jätkus. Hiljem korraldasid majaelanikud klaperjahi laenuga soetatud liivakasti lõhkuja leidmiseks, kuid õnneks lahenes kõik kenasti ja kahtlusevari langes ühe teise korteri akendele. Netiühendust ta edaspidi ei vajanud, polnud aparaatigi. Mõneti oli sellest kahju ka, kuna ei saanud enam käia ühes roosas portaalis unetutel ja üksikutel öödel lobisemas. Just Piimasupi oli ta ju sealt leidnud. Eks vaatab, ehk ostab kunagi uue monitori kuskilt … kuradi Mikk, rikkus hea teenimisvõimaluse ära!

Rünno poetas ostukorvi õlle sikspäki, lisas kaks paari sokke ning koukis kassa kohalt riiulilt kaua-igatsetud suitsupakid. Sirge seljaga astus ta seejärel päikest ja nikotiini nautides kodu poole. Seal võttis ta ette suurpuhastuse. Tagataskust kätte leitud telefoni avanemist tegevusetult oodates oleks ta kärsituks muutunud. Ta ei osanud ette kujutadagi, kuidas saadi vanasti ilma mobiilideta hakkama.

Kuna nädalavahetus oli nagunii möödas ja esmaspäevgi õhtus, tekkis tal plaan mõni märksõnadest külla kutsuda, ilmselt Punapea. Helistada veel ei saanud, ent mõtted oli kindlasti vaja sellest nõmedast Soomesõidust eemale peletada. Üle pika aja tundis Rünno, et tahab tõemeeli oma elamist ise koristada.

Rünno jäi keset tuba seisma, sest talle meenus nõmedast sõidust eristuv teist masti hetk – ta oli kohanud terminalis naist, kes oli osanud endast huvituma panna. Nimelt sellega, et ta oli suhtunud Rünnosse nagu tühja kohta.

Rünno püüdis meenutada, mis firma laev see üldse oli, millega sõitis. Pagan, ta oli ikka nii endast väljas olnud, et talle ei meenunud isegi, kas laev oli punane või roheline. Naised kandsid vist tumesinist vormi, või musta … no igal juhul mitte pruuni. Tegelikult ei mäletanud ta väikese naise nägu. Ilus oli, aga see oligi ainuke säilinud fakt, mis teda vähe edasi viis.

Rünno oli kõndinud naistepundi sabas, ise hoolega vahtinud nende sääri. Pakki tassival naisel olid väga kõrged kontsad pisikeste pöidade otsas, nii kõrged kohe, et saledad sääremarjad näitasid pingutusest musklimuhke. Ettekandja või kajutiteenija vaevalt selliste jalanõudega tööl vastu peaks, see naine sai olla keegi infost või kamandavast personalist. Rünno taipas, et pole mõtet tuult põllult püüdma hakata: laevu ja vahetusi on palju ning ta ei teadnud naise nimegi. Juuste pikkustki ei aimanud, sest need olid kuklale klambriga kinni pandud. Tumepruunid igal juhul olid, ta oli ainus nii tumeda peaga sellest seltskonnast. Oot-oot, naiskal olid õlgade peal mingid triipudega pagunid, hakkas Rünnole meenuma. Imelik, et just see pisike pakki tassis. Ehk oli ta kapteni abi või muu selline asjapulk? Ah, saa neist naistest aru, võib-olla tulid pika maa ja vahetasid kandjaid, kuniks tema oma suure kämbla sirutas ja abi pakkus.

Rünno sai ise ka aru, et tal pole mingit mõtet selle võõra naise peale isegi mõelda, nii ilus inimene pole selles eas enam üksi, ja kui ongi, siis laevameeskonnas on isaseid küllaga, kes teda nilliksid. Milleks talle vaja poisikest, kellel jalas erineva suurusega punaseplekilised tossud ja trumbiks ainult vanaisalt päritud mehine kasv.

Rünno vaatas korteris ringi. Vanemate sisustatud eluase ei jätnud tänapäevast muljet, sest kogu kraam näitas paari aastakümne tagust moodi ja võimalust. Kuna sektsioonkapp oli kokku pandud pisikestest detailidest, mitte moodulitest, võttiski ta ette suure töö see laiali lammutada, et midagi uut kujundada.

Neli päeva pusimist, sekka lootusetust ja kirumist, möödus kiiresti. Nüüd täitis Rünno korterit uuena mõjuv seinakaunistus. Eneseületanu rahuloluga nööpis Rünno Saku Originaali lahti ja valis telefonist sõber Eriku numbri. Endast paar aastat vanema sõbraga ta põhiliselt suhtleski, tollel oli kindel töökoht ühes autokaupluses, mis tähendas ka stabiilset sissetulekut. Ühesõnaga, tegija, kellel jagus alati finantsi ja kelle elustiil oli nii väärtuslik, et Rünno püüdis aeg-ajalt tema järgi joonduda. Erik elas Viimsis ja sattus talle külla ainult siis, kui selleks oli mõjuv põhjus. Tavaliselt kohtusid nad suviti Pirita rannas ja külmemal ajal ööklubides. Erikut korteripeod ei köitnud, tema tahtis tüdrukuid arvustada ja eelkõige nendega tutvuda, et pärast südaööd hotellidesse aelema minna.

Rünno oleks ka meelsamini seda liini ajanud, aga raha puudumise tõttu jäid tema käed sellise luksuse jaoks lühikeseks. Seda pidi ta tunnistama, et Eriku väheldasele kasvule vaatamata olid sel palju kobedamad pruudid näppu võtta kui Rünnol. Vaevalt Erikut vanuse tõttu eelistati, tema paistis Erikust isegi vanem välja, ju ikka raha mängis naiste puhul oma osa.

„Ei maksa need hotellid tuhkagi, südaööst lastakse hinnad mõnes kohas kolmele kümbile ja taksoga Viimsisse kuluks enam-vähem sama palju. Sama raha eest valgete linade vahel kaisutada on ikka ägedam.” Nii oli sõber oma kulutusi õigustanud.

Sel korral Erikut külla kutsudes Rünnol oli, millega teist kohale meelitada.

„Erik?”

„Oi, tere, kadund hing! Ma arvasin juba, et kroonu leiba sööd.”

„Mis kuradi kroonu – telefon oli kinni. Nalja tahad teada või?”

„Kohe saan teada.”

„Ma siin kraamisin veidi.”

„Nali tõesti.”

„Oota, kuula, ma vedasin kappidest muti ja vanamehe kõlbmatu kola minema, pooled Lasna konteinerid said täis.”

„Noh?”

„No ja leidsin sektsioonist vanamehe minipudelite kollektsiooni. Sada aastat ta seda mäletab, et üldse oli. Enam ei kogu neid keegi, kõik alkopoed neid täis.”

„Noh ja –?”

„Mis „noh ja”! Need tuleb meil sinuga ära juua, enne kui hallitus peale tuleb.”

Ilmselt oli ka Erikul isu napsitama hakata, sest peagi oli ta platsis, rumm ja kokakoola kaasas. Kujuneski nii, et poisid piirdusid rummiga, sest liiter kahe peale oli kõva kogus ja nad plaanisid veel ööklubisse minna.

Sel korral oli ka Rünnol piletiraha taskus, seetõttu said nad minna Bonboni. Rahvast oli palju nagu ikka reedeti. Rünno tellis baarist rummikoola, kuigi ta juua enam ei tahtnudki. Nii ta seal seisis, pilgeni klaas käes, kõrs turritamas kokteilist välja. Keegi möödujatest oskas talle sellise müksu anda, et klaasist lendas korralik annus jooki välja ja sellega koos ka see nõme kõrs. Õnnetuseks oli tema lähedal üks kaetud sünnipäevalaud koos külalistega ja kõrs maandus otse lahtilõikamata tordile. Hetkeks tekkis vaikus ja sünnipäevaseltskond, viis naist, vaatasid kõik torti, siis süüdlast. Rünnol oli piinlik.

Lõpuks käratas üks neist:

„Sa vahi ka, kus tuigerdad!”

„Ah-ä?” oskas Rünno vaid öelda. Ta ju ei tuigerdanud, teda tõugati. Rünno teadis, et ükskõik mida ta ütleb, jätab ta kehva mulje ja jääb süüdlaseks nagunii.

„Mitte „ahä”, vaid „kuidas, palun”,” ütles teine naishääl laua tagumisest otsast.

Rünno pööras ümber oma telje ja vaatas hääle suunas. Tuttavana tundunud tämber kuulus täiesti võõrale inimesele. Ilmselt oligi tema sünnipäevalaps, sest istus aukohal ja ta läheduses ilutses vaas lilledega.

Sorry,” lisas Rünno ja vaatas torti, mille peale oli kirjutatud „Kati 35”.

Samal ajal tuli Erik tualetist ja nad jalutasid eemale – silma oli jäänud üks väga ilus tšikk. Iseenesest mõista sai sellest mitte tema, vaid Eriku vallutusobjekt. Nagu alati. Paarikümne minuti pärast teatas Erik, et võtku sõber see tüdruk siiski endale, plika suitsetab. Rünnot too enam ka ei huvitanud. Suitsetab või mitte, Rünnot kiskus hoopis baarileti juurde, mille lähedal paiknes sünnipäevalaud. Imelikul kombel ei olnudki sinna lisandunud mehi. Rünno märkas, et kõik viis naist olid väga elegantselt riietatud. Nad olid nagu stiilipeol, kõik olid saledad ja riietatud käsivarsi paljaks jätvatesse lühikestesse eri värvi kleitidesse.

„Nagu „Kuldsed Lindid”,” ütles Erik, kui oli märganud sõbra pilku, ja pööras samuti seltskonda jälgima.

„Huvitav, miks ainult naised, mehi polegi?” imestas Rünno, kui oli silmanud, et laual jäänõus oli avamata korgiga vahuvein.

„Sellised ei leiagi meest, vaata, kui uhked ja ennasttäis nad on,” poetas Erik. Rünno jalutas sõbra kannul saali teise otsa saaki otsima.

Tegelikult Rünnole seal klubis ei meeldinud, ei olnud vaba olemist, snoobide kõrval tundis ta end eriti armetuna. Kõigele lisaks oli ta kaineks saamas, aga uue joogi ostmiseks oli rahast kahju. Erikule mingist telefonikõnest häma ajades lahkus ta varakult ning sõitis taksoga koju.

Taksoski ei saanud Rünno sünnipäevaseltskonda mõtteist välja. Aina rohkem hakkas ta uskuma, et vähemalt mõni värviliste kleitidega naistest kuulus punti, kellega ta laeva peale läks. Mida kauem ta sellele mõtles, seda veendunum ta oli. Lausa sedavõrd, et oleks tahtnud sellesama taksoga klubisse tagasi sõita. Samas andis ta endale aru, et ööklubi vana pilet kaotas väljumisel kehtivuse ja uue ostmiseks ei jätkuks tal raha. Ta sõitis siiski koju ja helistas Erikule. Suurele lärmile vaatamata võttis sõber vastu.

„Erik, kuule, vaata, seal olid need naised tordi ümber …”

„Jah, on praegugi, mis tahad neist?”

„Mees, tead, katsu järgi uurida, kellel seal sünna on.”

„Mis siin uurida, Katil on.”

„Tunned teda või? Aa, tordilt lugesid.”

„No seda ka, aga ma sain tuttavaks.”

„Misasja, kuidas sa tuttavaks said?”

„Ma tegin neile šampa lahti, siis sain.”

„Ahsoo, kuule tead sa, proovi mulle „kuidaspaluni” number sebida.”

„Misasja? Kelle number?”

„Vaata, üks pisike istub laua otsas, lillevaasi lähedal, küsi, kas on Kati?”

„Ah, ära hakka, ma ei viitsi sinna tagasi minna. Mõttetud tibid, ninad taevapoole.”

„Ole meheks, proovi number sebida või poeta minu oma talle, vaata, see kõige pruunima peaga seal laua otsas.”

„Tule mõistusele, milleks sul seda eite vaja!”

„Milleks, milleks – tahan tuttavaks saada!”

„Segi oled või! Vaata, kui vana ta on!”

„Mulle meeldib.”

„Ah, maga kaineks! Hellame homme.”

Kõne oli lõppenud.

Rünno sirutas käe minipudelite riiulisse ja valis automaatselt Pisangi. Sama roheline oli olnud huvitava naise kehakate. Läägemagus liköör pani seest keerama ja ta heitis magama – silme ees värelemas erinevat värvi kleidid.

Kuidas, palun?

Подняться наверх