Читать книгу Kuidas, palun? - Lea Jaanimaa - Страница 6

Kodus katsus Rünno asjad selgeks mõelda. See Soome-reis oli nagu vilets tsirkus, kus sõber, keda ta edaspidi keeldub sõbraks nimetamast, oli armetu kloun. Mingi odava kraami ja laiskusele tugineva elustiili pärast oli Mikk, va lollakas, oma urruaugu Soome turule upakile ajanud. Süda läks sellele mõeldes uuesti pahaks ja ta pühkis teema peast.

Lauanurgal olid aga vastikult käristatud servadega ümbrikud, mille sisu andis märku arvete tasumise tähtaegadest. Suveperioodile vaatamata olid need märkimisväärsed summad, sest ühistu oli võtnud ka laenu. Vanemaid ei olnud ta pikemat aega külastanud, nüüd oli tõesti tagumine aeg seda teha.

Suitsud olid jälle otsas ja see vaevas. Tal oli kahju rahast, mis Soome padja alla oli jäänud.

Rünno keeras arved väiksemaks kokku, pistis taskusse ja suundus vanematekoju viiva Peterburi maantee poole. Ta kavatses esivanematele rääkida oma olukorrast silmast silma. Ega see neid üllata, oli ta ju pikalt eemale hoidnud. Rünno oli valmis kas või nädal aega maal ehitama või ükskõik mis tööd tegema, tehtaks ainult telefon lahti. Ta tundis, et saab raske olema emale ja isale oma olukorrast täit tõtt rääkida – nad nagunii ei peaks poja juttu tõeseks. Juba gümnaasiumi lõpuklassis eksamite aegu ei tahetud kodus uskuda, et nende viieline poeg alles pärast edukalt sooritatud eksamit õlut sisse kaanis. Korra tuli isa isegi kallale, kui nägi teda ennelõunast uinakut tegemas, tühjaksjoodud longeropurk voodi ees põrandal vedelemas. See oli pärast matemaatikaeksamit. Rünno ei saanud unisena arugi, mille eest see obadus virutati, ta oli ometi hommikul matemaatikaeksami viiele sooritanud.

Nende hinnetega oligi alati üks seletamine. Kordagi ei mäleta Rünno, et teda oleks viite eest kodus kiidetud. Lapsena sai ta nahutada kas või selle eest, kui ei olnud kastnud toalilli või pesnud nõusid – hinded olid ju korras.

Tee ääres hääletamine muutub aasta-aastalt aina keerulisemaks, ei võeta lihtsalt peale – kas kardetakse või ei viitsita peatuda. Rünno kõmpis veidi maad edasi, kus teetööde pärast oli kiirust piiratud, ning seal õnnestus tal lõpuks sõjaväeauto seisma saada. See oli küll vedamine, sest ta oli arvanud, et need ei tohi peatuda. Sõita polnud pikk maa. Vanematekodu teeotsas tegi ta juhile ettepaneku koos plärutada, ise andis nõutu näoga oma taskutele patsutades mõista, et tal pakk koju jäänud. Sõdurpoiss ulataski talle sigareti ning astus ka ise autost välja suitsetama. Veidi ajasid nad sõjaväejuttu, Rünno rohkem uuris ja sõdurpoiss rahustas:

„Ah, see tänapäeva kaitsevägi on kukeköha, rohkem nagu lasteaia pikapäevarühm.” Peale paari sõduriteemalise anekdoodi vahetamist lahkusid nad semulikult käteldes.

Kodused olid märganud Rünnot tulemas, sest ema kattis juba lauda.

„No kust sina siis nüüd tuled? Helistand ette, oleksin pannkooke teinud.”

Emad jäävad ikka emadeks. Kuigi nii isa kui ema olid range hoiakuga, ei suhtunud nad oma ainsasse pojasse hoolimatult. Ilmselt oleksid teda ka rohkem toetanud, kui ta ise veidigi teistsugust elu püüdnuks elada. Aga kuhu tal tõtata, jõuab tööd rabada siin elus küll ja veel, ta ju alles üheksateistaastane. Puhata ja mängida ka vaja.

„Mis sul seal taskus punnitab? Näita siia!”

Ema eest ei jäänud ka miski varju. Juba olidki tal lugemisprillid ninal ja sirvis arveid.

„Me peame siis hakkama üürilist otsima.”

Rünno kangestus. Ta polnud arvanud, et talle Lasnamäe kahetoalisse keegi kõrvale elama pannakse, olgugi et see aitaks arveid tasuda. Siis on ta pummeldamistel ja pidudel kriips peal ka. Kurat, et seal Soomes ei saanud maju värvima hakata! Ta oleks priske raha võinud teenida. Kuradi Mikk oma pedevärgiga!

„Ema, arutaks ikka veidi seda asja, pole ju nii hull see olukord midagi. Ma käisin Soomes just tööd otsimas, aga … pidin siiski loobuma.”

„Jah, ma tean.”

„Misasja?”

„Noh, et pidid kiirelt tagasi tulema.”

Rünno uuris ema nägu. Kust tema juba teab? Kas Mikk ise Soomest helistas ja ajas mingit kägu? Või otsis teda? Miks siis talle ei helistanud? Vastu sai ta kõne ju võtta, välja helistada ei lastud.

Ema oli söögi lauale pannud ja isa võttis ka koha sisse. Räägiti niisama argiasju: kanadest ja jänestest ja hindadest ja ilmast. Isa kutsus Rünno vaatama teise korruse juurdeehitist, see hakkas valmis saama.

Rünno taipas, et vanemad tahavad teda maale elama kutsuda ja sellest see ema üürilise-jutt. No see veel puudus! Mitte mingil juhul pole ta sellega nõus. Enne läheb juba mõne sõbra või sõbranna juurde elama. Unustagu ära, arulage arvamine, et endale sulase saavad!

Tagasi kööki minnes oli ta sedavõrd turris, et valmistus ise esimesena ründama. Ema aga luges veel arvete vajalikud lahtrid läbi ja pani need oma käe järgi ära.

„Anna teine telefoniarve ka siia, selle kuu oma. Ma eelmist nägin ainult.”

Rünno polnud seda kaasa võtnud ja eelminegi oli kogemata sattunud muude arvete hulka.

Väga imelik tundus vanemate lahkus. Mida nad hauvad?

„Ah, las olla, ma ise vaatan selle telefoni omaga, mis saab,” hajutas Rünno ema tähelepanu. Ta tahtis võimalikult kiiresti jalga lasta. Mis kuradi vandenõu siin käsil on? Ta ei hakanud seda kuulamagi, vaid küsis emalt bussiraha, et vaja käbelt linna minna, asju veel ajada.

Ema otsiski kotist 50 eurot, isa pani 20 lisaks.

„Näe, võta münte ka, bussis pole äkki tagasi anda,” pakkus ema ja kallas kõliseva lauale, oma tubli kümme eurot.

Rünno vaatas ammuli sui raha ega küsinud igaks juhuks selgitust.

„Anna siis teada, mis kuupäeval täpselt minek on. Ja mis vaja kaasa osta. Me ei hakka sind linnas enne segama, tahad ärasaatmispidusid teha ja sõpradega hüvasti jätta.” Nende sõnadega saatis isa ta väravast välja, ema oli lipanud bussiaega täpsustama ja andis märku, et oli ennist õigesti vaadanud küll. Rünno märkas, et ema pühkis käeseljaga üle silmade.

Kuradi päralt, nad arvavad, et poeg läheb sõjaväkke!