Читать книгу Kuidas, palun? - Lea Jaanimaa - Страница 5

„Käi kuradile, kao oma voodisse!”

Rünno magas peatäit välja, kui keegi talle teki alla puges. Ta arvas ära tundvat eksinud sõbra, käskis tal veel paari karvasesse kohta minna ja lükkas kõva jõmaka saatel teise põrandale. Rünno eksis, kui arvas, et saab poolelijäänud und jätkata. Suur mehekogu hakkas taas teki alla pugema.

„Mida perset, käi kuradile, kasi oma tuppa, va joodikust pede!”

Rünno kargas voodist ja kuna ei leidnud lülitit üles, läitis välgumihkli. Poolunisena tundus talle, nagu oleks kokku sattunud Põrgupõhja Vanapaganaga. Leegivalguses paistis kõike muud kui tuttav sõbranägu. Tema ees seisis üks venelastest, kellega koos sai ennist ohjeldamatult joodud. Õõvastavaks tegi olukorra see, et naaberrahvuse esindaja seisis seal oma täies alastuses.

Esimest korda elus oskas Rünno hinnata seda, et saarlasest vanaisa oli oma geenidega talle pärandanud pika kasvu ja jõulise keha. Alatihti on ta pidanud seltskonnas seletama, et ei, ta ei külasta jõusaale, ta ongi selliseks loodud. Öine kutsumata külaline oli aga niivõrd kogukas, et Rünno lausa imestas, kuidas ta nii kergelt voodist põrandale oli prantsatanud. Kuna välgumihkli leek hakkas näppe põletama, pani ta sissetungijale huupi ühe jõulise paremsirge, haaras tugitoolist oma riidesülemi ning põgenes majast. Paljajalu. Hilissuvine rohukamar oli niiske, aga ta ei riskinud minna jalavarje otsima. Rünno muudkui lidus, koperdas ja lippas edasi ning peatus lõõtsutades alles siis, kui oli hinnanud kauguse ohutuks, et riietuda. Oli puhas õnn, et muidu laiali loobitud rõivad olid kõik ühes kohas, kaasa arvatud teksajakk, mille taskus pass.

Esimese hooga ei osanud ta orienteeruda, kuni kuulis taamalt rekkade hääli ja arvas sealpool olevat maantee. Ühega neist ta Helsingisse pääseski, endiselt paljaste varvastega.

Endamisi vandudes ja sajatades konutas ta sadama veeres kõrvaltänaval pingil hommikuni. Ta pidas plaani, kas külastada kohe varakult avatud toidupoodi või oodata, kuniks kaubamaja lahti tehakse. Kuna tal raha nagunii polnud ei ühe ega teise tarvis – raha oli jäänud padja alla –, otsustas ta esmalt endale midagi jalga hankida ja seejärel kõhutäidet vaadata. See jalgade kängitsemine osutus arvatust raskemaks. Riiulitel olid proovimiseks ainult ühe jala kossid. Paari tunni möödudes olid tal siiski jalad kaetud, ühes jalas nr 48 ja teises 46 Nike toss – kumbki erineva kaupluse letilt, kuid siiski sama tooteseeria omad ja suvalise kõrvalseisja pettis igatahes ära. Nüüd sai Rünno mahti mõelda juba ammu näljast näpistustega märku andvale kõhule. Kerjama ei olnud plaanis hakata, seega jäi vaid üks variant.

Siiski läks toiduga keerulisemalt, kui ta oli arvanud, sest otse kassade ees lipsas tagivarrukast ketšupipudel põrandale kildudeks, pritsides täis leti ja tema tuttuued jalanõud takkapihta. Pidi ta üldse ketšupit võtma, kui ta muidu tomatitoite ei söönud! Küllap ajendas pohmell. Teinekord on just pohmell süstinud häid mõtteid, mis argipäeva ilusaks teinud, kuid täna läks teistmoodi. Õnneks on Soome teeninduskultuur tasemel ja tema käest ei nõutud lõhutud kauba kinni-maksmist. Ta vabandas süüdlaslikult ja marssis välja, singid, vorstid, croissant’id ja üks miniveini pudel põues söömist-joomist ootamas. Teel läbi linna mugis Rünno oodatust rikkalikumat einet ja tänas õnne, et veinipudeli asemel just ketšup poepõrandale oli kukkunud. Veini pärast oleks müüja tõenäolisemalt õiendama hakanud. Seleta siis seal, et raha pole. Vahel ikka natuke veab ka! Nüüd vaja kuidagi veel laevale saada, siis hakkavad kodutuled juba paistma.

Sadamasse jõudis Rünno tõrgeteta. Võiks isegi öelda, et ta oli õigel ajal õiges kohas.

Nagu stjuardessid lennukile lähevad, vormirõivad selga valatud ja omavahel lõbusalt vesteldes, nii jalutas seltskond laeva naistöötajaid läbi terminali oma tööpostile. Kõige ilusam neist tassis käe otsas mingite trükistega pakki. Polnud aru saada, olid need siis hinnakirjad, flaierid või tänavakaardid, rasked kanda olid need nii väikesele naisele kindlasti. See õbluke armsa näo ja imeilusa figuuriga looduse kunstiteos tiris oma rasket kandamit päästva laeva poole nagu pahalaste poolt määratud karistust. Rünno ei mõelnud sel hetkel omakasupüüdlikult, vaid laskis juhtida end samal looduse väel, kes selle kaunitari oli vorminud. Tal polnud mõtteski laevale jänesena pugeda. Ta lihtsalt ei kannatanud vaadata, kuidas õbluke naine sellist raskust tarib. Paari pika sammuga oli ta seltskonnal sabas, võttis pakinööridest kinni ja ütles:

„Anna siia, las ma ise.”

„Kuidas, palun?”

„Anna siia, ma vean ise.”

Seisak võttis mõne hetke aega, kuniks peenikesed näpud paki vabastasid ja suuremad selle oma kanda konksutasid. Nii nad laevale jalutasidki. Pardal haaras üks madrustest paki enda valdusesse ja eemalduv seltskond naisi isegi ei vaadanud Rünno poole, tänamisest rääkimata. Pisike iludus tippis oma kontsadel piki laevakoridori kaugusesse, Rünno saatis teda silmadega ja komistas liikuma hakates, sest suurem jalavari ei olnud veel omanikuga harjunud.

Rünno otsis üles suitsuteki ja pommis ühelt soomlaselt sigareti. Meenusid sündmused Soomes. Tal oli nii vastik tunne, et oleks tahtnud üle ääre vette hüpata. Nikotiiniannust hoogsalt vereringesse imedes proovis ta viimase õhtu sündmusi meenutada, aga ei suutnud, vaid küsis sama mehe käest veel ühe sigareti.

„Pitää loput,” ütles see ja andis pooltühja paki Rünnole. Rünno kogus end.

Jouni saunas käies ja basseinis kroolides oli ta oodanud, millal plikad kohale saabuvad. Neist polnud aga juttugi. Selgus hoopis, et Jounil olid külas äripartnerid Peterburist. Kogu vestlus käis soome ja vene segakeeles. Aru üksteisest saadi, midagi sai selgeks ka Rünnole. Jouni nimelt ajas venelastega salapiirituseäri. Kardetud narkootikumidega võrreldes tõi piirituse teema Rünnole isegi kergendust. Mikk aitas peremehel külalisi igal viisil kostitada, vedas suupisteid ja jooke ette. Rünno pakkus ka ennast appi, aga Jouni muheles, et külalisi võtab ta vääriliselt vastu – Rünno olevat külaline. Näitas talle kätte ühe baldahhiinvoodiga toa ja viskas voodile hommikumantli. Öökapile asetas karbi aspiriiniga ja lisas mingi tuubi, sest olevat kursis eesti poiste hommikuse pohmelliastmega.

Rünno ei mäletanud saunaõhtust ühtegi ohumärki. Venelased olid lärmakad, aga viisakad. Mikk päästis Jouni käsul papagoid lahti ja need näitasid, mida olid selgeks õppinud. Joodi kõike peale äriks mõeldud piirituse, suitsetati sigareid. Ühel hetkel oli ta tundnud, et aeg oli alla anda, ei jaksanud tema selle seltskonnaga sammu pidada, polnud tal vaja saunakerisele end sandiks kukkuda. Ta oli võtnud Miku jakitaskust võtmed ning tuigerdanud sõbra elamiskohta … kuni oli ärganud öösel selle peale, et keegi puges parajasti tema teki alla, ja ta ehmatas end kaineks.

Rünno vaatas merd. Suu oli suitsetamisest kibe ja tal polnud tuju enam toimunut lahata. Selge oli niigi, et perverdist Mikk oli oma tagumiku mugava elu nimel maha müünud. Jajah, Mikk oli Jounile naise eest – küpsetas, koristas ja magatas. Aga mis missioon talle oli mõeldud, jäi arusaamatuks.

Rünno läks reisijate istumissalongi, koukis tagitaskust sarvesaia välja, et seda sööma hakata, kui tõde pärale jõudis. Paari hüppega oli ta suitsutekil tagasi ja oksendas prügikasti. Persse, kui ta oleks jäänud sinna baldahhiinvoodisse ööbima, oleksid venelased talle – rivi teinud. Kuradi värdjakari! Ja tema pidas Mikku veel sõbraks, kuradi haige … Sellist sõna ei tulnud Rünnole ei eesti, soome ega vene keeles meeldegi, millega Mikku nimetada. Hajameelselt võttis ta suitsuruumi laualt sinna unustatud õlle. Hakkas sutsu parem tõesti, kuid vastikustunne püsis reisi lõpuni. Nii jäigi tal see väike vormiriietes ilus naine üles otsimata.