Читать книгу Kuidas, palun? - Lea Jaanimaa - Страница 15

Omaenda pika koiva otsa komistades vehkis Rünno nagu tuuleveski, et tasakaal leida ja püsti jääda.

„Kuradi mättaid täis kõnnumaa siin Lasnamäe veerul!” pobises ta omaette. Ise teadis väga hästi, et vihale ei ajanud konarlik maapind, mis astumise sõlme keeras, vaid keegi Rein, kes ta hästi alanud kohtumise tuksi keeras. Nüüd oli selge, et mingit uut kokkusaamist ei maksa lootagi, sest helistaja nagunii paljastab tõe ja Kati saab teada, et mingit saba polnud järgi palgatud. Vähemalt mitte Rünno-nimelist.

Rünno teadis väga hästi, miks ta koperdas. Esiteks oli üks toss vajalikust numbri võrra suurem, teiseks kihutasid tal peas virvarrina mõtted, kuidas lahti harutada ootamatu umbsõlm tema ja Kati alles sündinud tutvuses.

See noor naine oli nii kena, et Rünno oleks nõus tema heaks kõigeks. Mõte võimalusest, et ta ei saagi enam Katiga lähemalt tuttavaks, mõjus nii laastavalt, et ta plaanis lausa jahisadamast töölt ära tulla, sest ei suudaks enam merel laevu näha. Teel koduni kimus ta kaks sigaretti järjest, oleks kolmandagi läitnud, aga trepikojas ei tohtinud tossutada. Esimese palgapäeva rõõm ja elevus oli täiesti pühitud: kõigepealt pahurdas ema, pärast pani see kuradi Rein oma olemasoluga i-le täpi.

Rünno otsis taskust pangakaardi näppu ja läks poodi õlle järele. Sõrmede vahele jäi viieeurone rahatäht, Rünno jaoks oli see kuuekohalise tähtsusega. Miljon eurot omada oleks ka hea, aga seitse numbrit rahatähel olid tema jaoks lootus, võimalus ja õlekõrs. See oli käegakatsutav viis teada saada, kas Kati tahab teda veel kunagi näha või katkestab kohe kõne. Rünno tõi poest õlled-suitsud, krõpsud-näksid ning hakkas palgapäeva tähistama. Pidulikuks tegi tema olemise Kati, kellest unistamast ei saanud keegi teda keelata. Aeg-ajalt viskas Rünno pilgu külmkapile ja seal olevale viieeurosele, nagu oleks seal Leonardo da Vinci imeilus Mona Lisa isiklikult.

Õlut rüübates mõtles ta aegamööda kõik uuesti läbi – alates sellest, kuidas autoukse vahelt sirutus kõrges saapas sale jalg, kuidas naine kummardus kohvikuakna taga luurates, kuidas Rünnol autosse palus istuda. Just nimelt palus, mitte ei käskinud. Kõik näis Katis nii peen, nii hoolitsetud, nii puhas, et sellele mõeldes tundis Rünno sugutungi. Temani jõudis teadmine, et ei taha enam iial magada ühegi harakaga varasemast tutvusringkonnast ega üldse kellegi sellisega. Kati naiselikkus ja isegi daamilikkus andsid märku, et ilmselt on ta voodiski kõrgem klass.

Miks see tõpranahk Rein just siis helistama pidi, kui nad sööma hakkasid minema! Rünno oleks tahtnud üle laua jälgida Katit, kuidas ta seksikalt noa ja kahvliga askeldab, ja silma oleks nii väga tahtnud ka vaadata. Ta ei teekski plaane, kuidas naist voodisse meelitada ja seal põrutada, ta sooviks nautida Kati lähedust niivõrd, kuivõrd Kati seda lubaks. Ehmunult kargas ta diivanilt püsti: kas tal on üldse selliseid aluspüksegi, millega Kati seltskonnas häbi ei hakkaks?

Rünno tuuseldas kapisahtli läbi – ainukesed uued alukad olid ujumispüksid. Need paistsid välja šefid, aga ajasid higistama. Õlled lendasid kiirelt külmkappi ja käigu pealt nagist jopet haarates marssis ta bussipeatusesse, et minna kaubamajja. Nagunii oleks vaja ka mingi pulkdeodorant osta, lõhna jaoks ei jätkuks ilmselt raha ОК?, tegelikult jätkuks, aga ta ei taha kogu oma palka esimesel päeval ära tuulutada. Üldiselt oli tema väljakannatamatu higistamine enamvähem lakanud pärast seda, kui enam narkosodi näost sisse ei ajanud. Kaubamajas parfüümiosakonnas oli ta nõutu, mida osta. Noor müüjanna tuli appi.

„Mida saan pakkuda?”

„Kuule ei teagi, tahaks midagi head, mul naisel nii eriline maitse, et ei oskagi… ma endale stick’i vaatan.”

„Aga mida naine ise kasutab?”

„Ei teagi, mingi selline … mmmmm …” Rünno koukis taskust viieeurolise välja ja nuuskis seda.

Hetke pärast tegi sama testimise müüjatar ja tema professionaalne nina haistis aimatavat.

„See on Chanel Chance. Meestele on Chaneli riiul siin, vaatame midagi, kas jah?”

„Jah!”

Rünno silitas rahatähte ja tänas oma taiplikkust see väljudes taskusse torgata.

Pärast lõhnavalikut ostis ta veel karbi pikema varrega liibuvaid aluspükse.

Koju naastes oli õues pime. Rünno avas külmkapi ukse, kuid jättis õlle võtmata. Hellalt parfüümilõhnalist rahatähte vastu põske libistades kinnitas ta selle magnetiga külmiku uksele tagasi. Sedasi oli sedel tal käepärast, kuniks suudab julguse kokku võtta ja helistada. Rünno teadis kindlalt, et vähemalt korra ta naisele kõne võtab, öelgu too siis mida tahes. Tema vähemalt ei jäta kasutamata võimalust, mis neid kokku võiks viia.

Rünno pesi hambad, käis tualetis ja heitis väga varajasest kellaajast hoolimata voodisse. Allkorrusel haukles rõõmsalt koer, ju oli selle perenainegi äsja koju saabunud. Rünno pani padja kõrva peale ja elas taas kord läbi oma esimese palgapäeva sündmusi.