Читать книгу Kuidas, palun? - Lea Jaanimaa - Страница 13

Oh seda elu hullumaja puhvetit! Katriin kohe oskas end sättida keerulistesse olukordadesse, kuigi ta selleks ei pingutanud. See Reinu palgatud nuhihakatis osutus väga põnevaks tüübiks. Loomulikult noor ja elu vasktorudest läbi käimata, aga usaldusttekitav ja lahe sell. Ilmselt oli ta luurates palju suitsetanud, sest hingeõhk lõhnas tubakaselt. Midagi erilist selles noormehes siiski oli, vastasel juhul poleks Rein teda märganud ja tööd andnud.

Kui nad Jõelähtmest möödusid, oli Rünno – no küll ikka oskavad vanemad nimesid välja mõelda! – kuidagi krampis olekuga. Katriinil oli temast kahju ja ta laksas peoga poisile põlve pihta. Tollel valgus puna põskedele, see oli nii armas.

Sööma nad ei jõudnudki, sest vahepeal tuli Katriinile telefonikõne Reinult. Kui ta meest telefonis sõimama asus nuhi palkamise pärast, palus Rünno end Lasnamäe veerul maha panna. Katriin oleks tahtnud temaga tuttavamaks saada ning kritseldas kiiresti oma telefoninumbri viieeurosele rahatähele, mille Rünnole ulatas. Poiss võttis raha ilmetul pilgul vastu ja lahkus kiirustades autost. Vaid tema botaste natuke porised jäljed jäid Katriini mersu elevandiluukarva põrandamatile.

Reinuga ta edasi pikalt ei rääkinudki, nagu ikka eitas mees kõike, mispeale Katriin katkestas kõne.

Ta pööras auto mõnesaja meetri pärast ringi ning sõitis Rünnot otsima. Nagu kiuste lubasid märgid tagasi pöörata alles siis, kui ta oli tükk maad vales suunas sõitnud ning selle aja peale oli pikk ja kiire sammuga kutt majade vahele kadunud. Rein helistas uuesti, Katriin katkestas taas kõne.

Nüüd kodus olles kahetses Katriin, et ei olnud Rünnole oma meiliaadressi poetanud. Kohmetu noormees võis peljata helistada või lihtsalt pikalt hoogu võtta, aga nii väga oleks vaja temaga kohtuda just nüüd ja praegu. Katriin lausa kisendas uue eluterve suhte järele, ta igatses enda kõrvale kedagi, kes viiks mõtted ta salaelult eemale. See oli suisa ime, et töökaaslased ja sõbrannad ei olnud veel märganud tema muutusi: hoolitsetud välimust, kallinenud garderoobi ja katkematut rahavoolu.

Katriin tahtis mõelda värske ja siira noore mehe peale, aga nagu nõiutult tegeles aju Reinuga, keda oleks pidanud unustama.

Nende esimesel kohtumisel oli Katriin telemajatagusest korterist põgenenud ummisjalu, aga süda hakkas mehe pärast valutama ja ta läks tagasi. Mees oli talle, käed õieli, vastu tulnud ja ennast tutvustanud.

„Rein olen mina. Ja kuidas ma tohiksin sind kutsuda edaspidi, palun?”

„Katiks. Ei, Katriiniks pigem. Kati olen ma ainult kõige lähedasematele inimestele.”

„Sobib täiesti Katriin. Ma küll eelistaksin Kleopatrat, aga kuidas sa ütled, nii teemegi.”

Rein juhatas Katriini tugitoolini ja istus ise teise. Hoopis teine inimene istus seal pärast tutvustamist. Rein pakkus sööke-jooke, pani muusika mängima ja vestles mõnusalt. Tasapisi hoomas Katriin, et oli meest päris kindlasti kuskil näinud. Kas see nägu ei võinud olla tuttav just televisioonist? See miimika ja hääl ja kehahoiak olid peaaegu äratundmiseni tuttavad. Katriin paigutas ta mõttes vestlussaatesse, aga taipas, et küllap pidi mõni tõsisem saade olema.

„Ma nägin sind „Vabariigi kodanikes” ükskord,” viskas ta huupi.

„Ei, see oli „Foorum”.”

„Midagi sellist jah. Räägi, mis mureks, ma ei jookse ära. Ma olen valmis kuulama, ja kui sobib, ka aitama.”

Viimane lubadus sai liiga kergekäeliselt antud, sest järgneval tunnil kuuldu oli hoopis teisest ooperist, kui ta osanuks arvata.