Читать книгу Kuidas, palun? - Lea Jaanimaa - Страница 9

Elu esimene palgapäev! Jehuu!

Oli ikka hea tunne küll võtta taskust pangakaart, pista see aparaadipilust sisse, kontrollida, kui palju on arvel, tunda rõõmu oma isiklikult teenitud raha üle ja siis kaart taskusse tagasi panna. Sellel rahal oli sedavõrd suur tähtsus, et ta ei raatsinud esimese hooga sentigi välja võtta. Endalegi ootamatult otsis Rünno taskust mobiili ja valis ema numbri.

„Tšau, emps, mis teed?”

„Tere, midagi juhtunud või?”

„Ei, kuule, ma tahan sinult nõu küsida. Isa on ka seal või?”

„On küll, aga räägi mulle enne ära, isa ei pruugi sind tahta mõista.”

„Mis tal häda?”

„Ta ootab appi, ma keelasin sind tööga tappa, pole vaja tal nüüd teada, kui millegagi hakkama oled saanud. Räägi nüüd ruttu või tule siia! Ma ammu mures su pärast.”

Ema hääl tundus tõepoolest murelik, kui mitte isegi hirmunud.

„Ma tulen sinna, ära muretse, kõik on korras. Oot, emps, tee pannkooke ka, eks. Sau.”

Rünno sõitis kesklinna, et sealt trammiga bussijaama minna. Ilm oli päikeseline ja ta otsustas süüa ühe hamburgeri ning juua magusat piimakohvi. Oli kohe selline tuju, et tahaks tähistada oma auväärset esimest palgapäeva. Ta võttis välikohvikus puki otsas istet ja piidles burgeri ja kohvi kõrvalt möödakäijaid.

Hotelli ette parkis küütlevvalge kupee-mersu. Väga julgelt parkis, sest seal oli keelumärk. Silma torkas lähenev mees, kellel käes üksik valge roos. Musta mantli taustal lõi see lausa naljaka kontrasti. Hea, et olid plusskraadid, vastasel korral oleks ta pidanud valge pabertuutuga jalutama. Oli näha, et see üksik õiski tekitas mehes ebakindlust. Kes on lillega mehe kohtingukaaslane? Kas valge õis on märguanne? Rünno jäi huviga asja uurima, kuna aeglaselt avanes ka mersu juhipoolne uks, millest sirutus välja lakksaapas nõtke naisejalg – oli tõepoolest haista kohtingut. Kumbki pool ei paistnud kiirustavat, see oli kindlasti pimekohting. Rünno oli ise kunagi sellisel käinud. Mitte et ta muidu poleks tüdrukuid leidnud, aga põnev oli netist saadud numbritele helistada ja pisike pimekas kokku leppida, et siis vaadata, mis välja tuleb. Tema sel ainsal korral oma isikut ei avaldanudki, laskis lihtsalt jalga, sest neiu osutus paksukeseks.

Rünno tajus, et hotelli ees läks midagi valesti. Naine astus korraks autost välja ja vaatas kohvikuaknast sisse – seal otsitavat nägemata istus autosse tagasi. Mees pika stiilse mantli ja roosiga jalutas edasi-tagasi ning peatudes piilus samuti kohvikuakna suunas. Jäi mulje, et seal sees oleksidki nad mõlemad pidanud viibima, aga pettumuse kartuses tegid eelluuret. Seda täiskasvanud inimeste lapsemängu oli nii naljakas vaadata, et Rünno võttis oma papist kohvitopsiku kaasa ja jalutas lähemale.

Autouks avanes uuesti, ent nüüd astus naine kindla sammuga autost välja. Ka mees, kes oli jalutanud uuesti tänava lõppu, pööras ennast ringi ning hakkas kiirendatud sammul naisele lähenema. Vastassuunast pikendas sammu Rünno, kohvitopsik loksumas käes, sest seda vaatepilti tahtis ta kindlasti lähemalt näha. Peast käis läbi küll mõte, et noore mehena käitub ta nagu uudishimulik vanamutt, aga palgapäev hoidis tuju üleval ja vabastas pingest. Naine vaatas korraks veel kohvikuaknast sisse ja seejärel ootamatult Rünno poole. See oli uskumatu juhus.

„Kaatiii!” lõugas Rünno distantsilt ja jooksis ülipikki samme võttes hotelli poole. Naine ehmatas, piidles veel korraks lähenevat roosiga meest, siis taas nime hüüdnud noormeest ja näitas seejärel käega viibates auto suunas.

„Istu palun autosse!”

Seda polnud vaja Rünnole kahte korda öelda. Roosiga mees jäi nõutult seisma, pööras siis kannal ringi, vaatas korra veel üle õla ja eemaldus.

Autos ei saanud Rünno esimese hooga sõnagi suust. Tal oli ülihea meel, et kohtus täiesti kogemata naisega, keda ta alateadlikult oli otsinud ajast, mil Soomest tulles laevas jänest sõitis.

„Tere siis kõigepealt! Kuidas palun saan kasulik olla?”

Rünno pidas parasjagu aru, kas on kõige kindlam öelda, et ajas naise kellegagi segi, ja vaatab siis, kuidas kujuneb edasi. Taipas aga, et see vale ei tööta, kuna ta oli hüüdnud naisterahvast nimepidi.

Naine sõitis kõrvaltänavasse, lülitas mootori välja ja sõidutas juhiistme tahapoole, et Rünnot paremini näha.

„Niisiis, ma kuulan.”

„Rünno olen.”

„Ma ei küsinud su nime ja mind ei huvita, kes sa oled.”

„Noojah!”

„Vot jah!”

„Vabandust!”

Kuna Rünno vabandust ei võetud vastu ega lükatud ka tagasi, vabandas ta uuesti.

„Ah lõpeta ära! Kuhu me sõidame?”

„Jägala kanti mõtlesin.”

„Miks mitte kohe Männiku karjääri?”

„Mis seal?” küsis Rünno hämmeldusega.

„Ära mängi lolli! Ma tean, et Rein pani mulle saba taha. Sa pole esimene ega jää ka viimaseks, kes mulle varjuna kannule palgatud. Inimene ei saa aru, et see ei päästa midagi. Kus ta ise on? Ei, ei, ma ei taha teda näha! On ta Eestis või jagab telefonitsi korraldusi? Tegelikult pole oluline – olgu kus on, aga olgu omaette. Mis me sinuga nüüd ette võtame? Kas sa söönud oled?”

Rünno kuulas naise monoloogi ja ei leidnud selles ühtegi pausi, kuhu sõna vahele poetada. Ta vaatas nukulikult ilusatesse silmadesse ja tundis piinlikkust, et valetas, kuigi ta polnud midagi öeldagi saanud.

„Mis sul seal Jägalas on?” uuris naine. „Oled sõjaväest puhkusel või?”

„Ei ole, seal vist ei olegi enam sõjaväge, ma ei tea. Mul vanematekodu Jägalas.”

„Tahad sinna või?”

Kuigi Rünno oli emale helistanud ja teda oodati, ei raatsinud ta mingil tingimusel veel Katist lahkuda.

„Ma pidin ühe asja sealt võtma jah, aga pole tähtis, mis ajal.”

„Käime siis ära, tagasiteel sööme kusagil. Ja kui Rein helistab, ütle palun, et nägid mind ja ma olin teise mehega õnnelikult koos einestamas või ma ei tea kus … vaata ise.”

Naine libistas õhukesed sõrmkindad kätte ja hakkas sõitma. Rünno vaatas peenikesi sõrmi roolil ja imestas, kuidas on võimalik kinnastatult autot juhtida. Samas mäletas ta, et need samad peenikesed sõrmed vedasid hiljuti laeva poole rasket paberipakki, mida koos hoidvad nöörid isegi tema, Rünno kätesse lühikeseks ajaks valged sooned jätsid. Pilk enda suurtele labakätele pani ta käsi peitma, sest veidi narmendavad küüneservad olid värviga koos. Kohe ärritas see liigutus teda, et mis kurat, polnud ta iialgi sellise pisiasja pärast kohmetunud. Selle naise väga elegantne ja hoolitsetud välimus äratas aga aukartust.