Читать книгу Sõda ja rahu. III ja IV - Lev Tolstoi - Страница 11

Ehkki Balašov oli õukonna toredusega harjunud, hämmastasid Napoleoni õukonna luksus ja hiilgus teda ometi.

Krahv Turenne juhatas ta suurde vastuvõtutuppa, kus ootas palju kindraleid, kammerhärrasid ja poola magnaate, kellest paljusid oli Balašov näinud Vene keisri õukonnas. Duroc ütles, et Napoleon võtab Vene kindrali enne oma lõbusõitu vastu.

Pärast mõne minuti kestnud ootamist astus valvekorras olev kammerhärra suurde vastuvõtutuppa, kummardas Balašovile viisakalt ja palus tal endale järgneda.

Balašov astus väiksesse vastuvõtutuppa, kust üks uks viis kabinetti, sinnasamasse kabinetti, kust Vene keiser oli teda teele saatnud. Balašov seisis ja ootas paar silmapilku. Ukse tagant kostis kärmeid samme. Mõlemad uksepooled läksid äkki kiiresti lahti – ja kõik jäi vaikseks; siis kostsid kabinetist teised, kindlad ja energilised sammud: see oli Napoleon. Ta oli just lõpetanud riietumise ratsasõiduks. Tal oli seljas sinine, eest lahtine, ümmargusele kõhule ulatuva valge vesti peale tõmmatud mundrikuub ning jalas valged, lühikeste paksude reite ümber liibuvad põdranahast püksid ning kõrged ratsasaapad. Ta lühikesed juuksed olid nähtavasti alles nüüdsama kammitud, ent üks salk langes laia otsaesise keskele. Tema valge pehme kael tõusis mundrikuue tumedast kaelusest teravasti esile; temast levis Kölni vee lõhna. Noorel ja täidlasel, esiletungiva lõuaga näol oli armulik ja suursugune keiserlik lahkus.

Ta tuli kabinetist välja, igas sammus kiire võpatus, pea pisut kuklas. Tema tüse ja lühike, laiade paksude õlgade ning tahtmatult pungis kõhu ja rinnaga kogu jättis selle esindusliku ja rühika mulje, mis iseloomustab head elu elavaid neljakümneaastasi mehi. Peale selle oli silmaga näha, et ta on täna väga heas meeleolus.

Ta noogutas vastuseks Balašovi sügavale ning aupaklikule kummardusele ja alustas, kui oli tema juurde astunud, kohe juttu nagu inimene, kellele iga minut oma aega on kallis ja kes ei alandu oma juttu ette valmistama, vaid on kindel, et räägib alati hästi ja just seda, mis tarvis.

„Tervist, kindral!” ütles ta. „Ma sain kätte keiser Aleksandri kirja, mille te tõite, ja olen väga rõõmus teid nähes.” Ta vaatas suuril silmil Balašovile näkku ja pööras pilgu kohe otse ette, temast mööda.

Oli selge, et Balašovi isik ei huvita teda põrmugi. Oli näha, et teda huvitab ainult see, mis toimub tema hinges. Kõik, mis oli väljaspool teda, oli tema jaoks tähtsusetu, sest kõik maailmas olenes ainult tema tahtest, nagu talle näis.

„Mina ei soovi sõda ja ei ole seda soovinud,” ütles ta, „kuid mind on selleks sunnitud. Ma olen ka nüüd” (ta rõhutas seda sõna) „valmis vastu võtma kõik seletused, mis te mulle anda võite.” Ja ta loetles selgelt ning lühidalt oma rahulolematuse põhjusi Vene valitsuse vastu.

Arvesse võttes mõõdukat ja sõbralikku tooni, millega Prantsuse keiser rääkis, oli Balašov kaljukindel, et ta soovib rahu ja kavatseb astuda läbirääkimistesse.

„Sire! L’Empereur, mon maître…”^[1.] alustas Balašov oma ammu ettevalmistatud kõnet, kui Napoleon oma jutu oli lõpetanud ja Vene saadikule küsivalt otsa vaatas, aga keisri pilk, mis nüüd otse temale oli suunatud, ajas ta segadusse. Te olete kohmetuses, koguge end! oleks Napoleon nagu ütelnud, kui ta vaevumärgatava muigega ise Balašovi mundrikuube ja mõõka silmitses. Balašov kogus end ja hakkas rääkima. Ta ütles, et keiser Aleksander ei pea Kurakini passide-nõudmist küllaldaseks sõja põhjuseks, et Kurakin tegi seda omavoliliselt ja ilma keisri nõusolekuta, et keiser Aleksander ei soovi sõda ja et Inglismaaga ei ole mingeid suhteid.

„Veel ei ole,” ütles Napoleon vahele, ja otsekui kartes lasta tunnetel enda üle võimust võtta, tõmbas ta kulmu kipra ning noogutas kergelt, millega andis Balašovile märku, et too võib jätkata.

Kui Balašov oli kõik, mis kästud, ära ütelnud, sõnas ta veel, et keiser Aleksander soovib rahu, kuid ei alusta läbirääkimisi muidu kui tingimusel, et... Selle koha peal jäi Balašov oma jutuga takerduma: talle meenusid sõnad, mida keiser Aleksander polnud kirjas kirjutanud, kuid mis ta oli käskinud tingimata sisse võtta Saltõkovile määratud reskripti ja Balašovil ütelda Napoleonile. Balašovil olid need sõnad meeles: niikaua kui Venemaa pinnal on veel üksainukegi relvastatud vaenlane! – aga üks keeruline tunne hoidis teda tagasi. Ta ei saanud neid sõnu suust, ehkki tahtis neid ütelda. Ta kohmetus ja ütles: tingimusel, et Prantsuse väed tõmbuvad Neemeni taha.

Napoleon märkas Balašovi kohmetust tema viimaste sõnade juures; keisri näos väratas miski ja tema vasak sääremari hakkas ühtlaselt värisema. Ta jäi paigale, kuid nüüd oli tema jutt käredam ja kiirem kui enne. Selle jutu ajal, mis nüüd järgnes, lõi Balašov korduvalt pilgu maha ning pani tahtmatult tähele Napoleoni vasaku sääremarja värisemist, mis tugevnes sedamööda, kuidas paisus ta hääl.

„Mina ei soovi rahu sugugi vähem kui keiser Aleksander,” alustas Napoleon. „Eks ole ma juba kaheksateistkümmend kuud teinud kõik, et seda saavutada? Ma olen kaheksateistkümmend kuud seletusi oodanud. Ja mida mult läbirääkimiste alustamiseks üldse nõutakse?” küsis ta kulmu kortsutades ja oma väikese valge ning pehme käega energilist küsivat liigutust tehes.

„Vägede tagasitõmbumist Neemeni taha, majesteet,” ütles Balašov.

„Neemeni taha?” kordas Napoleon. „Nii et nüüd te tahate siis tagasitõmbumist Neemeni taha – kõigest Neemeni taha?” kordas Napoleon ning tõstis pilgu otse Balašovi näkku.

Balašov langetas aupaklikult pea.

Pommerist lahkumise asemel, mis oli tingimuseks seatud neli kuud tagasi, nõuti nüüd kõigest tagasitõmbumist Neemeni taha. Napoleon keeras kähku selja ning hakkas toas edasi-tagasi kõndima.

„Teie ütlete, et minult nõutakse läbirääkimiste alustamiseks tagasitõmbumist Neemeni taha; just niisamuti nõuti mult kaks kuud tagasi, et ma lahkuksin Oderi ja Visla äärest – aga te olete sellegipoolest nõus läbirääkimisi pidama.”

Ta marssis vaikides ühest toanurgast teise ja jäi uuesti Balašovi vastas seisma. Range ilme oli otsekui kivinenud ta näole ja tema vasak jalg värises veelgi ägedamalt kui enne. Napoleon ise teadis oma vasaku sääremarja värisemist. „La vibration de mon mollet gauche est un grand signe chez moi,”^[2.] ütles ta ikka.

„Niisuguseid ettepanekuid nagu see, et Oderi ja Visla äärest minema minna, võib teha Badeni printsile, aga mitte minule,” peaaegu kriiskas Napoleon iseendalegi ootamatult. „Kui te annaksite mulle Peterburi ja Moskva, ei võtaks ma neid tingimusi vastu. Teie ütlete, et sõda alustasin mina? Aga kes tuli esimesena sõjaväe juurde? – keiser Aleksander, mitte mina! Ja teie pakute mulle läbirääkimisi, nüüd kus ma olen kulutanud miljoneid, kus teie olete Inglismaaga liidus ja teie asjad on halvad – teie pakute minule läbirääkimisi! Ja mis eesmärk on teie liidul Inglismaaga? Mida see Inglismaa teile andis?” paristas ta, ja et ta ei tüürinud oma jutuga nähtavasti sugugi enam selle poole, et avaldada arvamust, kui tulus rahu sõlmimine oleks, või kaaluda selle võimalikkust, vaid ainult selle poole, et näidata oma õigust ja oma jõudu ning et näidata Aleksandri eksiteed ja vigu.

Tema jutu sissejuhatusel oli nähtavasti oma siht: teha teisele selgeks, kui palju paremas olukorras ta on, ja näidata siis, et näete, ta võtab sellegipoolest läbirääkimiste alustamise ettepaneku vastu. Ent ta oli juba alustanud – ja mida kauem ta rääkis, seda vähem suutis ta oma sõnu valitseda.

Kogu tema jutu siht seisnes nüüd juba nähtavasti selles, et vaid iseennast ülendada ja Aleksandrit solvata, mis tähendas teha just seda, mida ta kohtumise algul kõige vähem oli tahtnud.

„Ja te olevat kuuldavasti türklastega rahu sõlminud?”

Balašov langetas jaatavalt pea.

„Rahu on sõlmitud...” alustas ta. Kuid Napoleon ei lasknud tal rääkida. Tema pidi nähtavasti rääkima ainult ise, üksi, ja ta rääkiski edasi nii ilmekate väljenduste ja ohjeldamatu ärritusega, nagu hellitatud inimesed väga sageli teevad.

„Jah, ma tean, te sõlmisite türklastega rahu, kusjuures jäite ilma Moldovast ja Valahhiast. Aga mina oleksin need provintsid teie keisrile andnud niisamuti, nagu ma andsin talle Soome. Jah,” jätkas ta, „ma lubasin Moldova ja Valahhia keiser Aleksandrile ja oleksin need talle andnud, aga nüüd on ta neist toredatest provintsidest ilma. Ja ometi oleks ta võinud ühendada need oma impeeriumiga ning oma valitsemisaja jooksul laiendada Venemaa piire Põhjalahest Doonau suudmeni. Katariina Suur ei oleks suutnud teha rohkem,” kõneles Napoleon üha ägedamalt ja ägedamalt, marssides ise mööda tuba, ning kordas Balašovile peaaegu neidsamu sõnu, mis ta oli Tilsitis ütelnud Aleksandrile endale. „Tout cela il l’aurait dû à mon amitié... Ah! quel beau règne, quel beau règne!”^[3.] kordas ta ikka uuesti, võttis taskust kuldtubakatoosi ja nuusutas sealt ahnelt.

„Quel beau règne aurait pu être celui de l’Empereur Alexandre!”^[4.]

Ta vaatas Balašovile kahetsevalt otsa, ent niipea kui Balašov tahtis midagi ütelda, võttis ta jälle kähku tollel sõnad suust.

„Mis oli tal soovida ja otsida, mida ta minu sõprusest poleks leidnud?...” ütles Napoleon ja kehitas arusaamatuses õlgu. „Jah, aga ta pidas paremaks koguda enda ümber minu vaenlasi – ja keda kõiki!” jätkas ta. „Ta kutsus enda juurde Steinid, Armfeltid, Wintzingeroded ja Bennigsenid. Stein on oma isamaalt välja kihutatud reetur, Armfelt kõlvatu mees ja intrigant, Wintzingerode Prantsusmaa ärakaranud alam, Bennigsen natuke rohkem sõjaväelane kui teised, aga siiski andetu kuju, kes ei osanud 1807. aastal midagi ära teha ja kes oleks pidanud keiser Aleksandris hirmsaid mälestusi äratama... Hästi, kui nad oleksid andekad, siis saaks neid ju kasutada,” jätkas Napoleon, kelle sõnad suutsid vaevu sammu pidada lakkamatu mõttetulvaga, mis näitas talle tema õigust või jõudu (mis tema arusaamise järgi oli üks ja seesama), „aga nad pole seda: nad ei kõlba ei sõja ega rahu jaoks. Barclay olevat neist kõige asjalikum, nagu kuulda, aga mina seda küll ei ütle, kui arvestada tema esimesi liigutusi. Ja mida nad teevad? Mida kõik need õukondlased teevad! Pfuel teeb ettepaneku, Armfelt vaidleb vastu, Bennigsen vaatab läbi ja Barclay, kes peab tegutsema, ei tea, mida otsustada, – aga aeg läheb. Ainult Bagration on sõjaväelane. Ta on rumal, aga tal on kogemusi, silmamõõtu ja otsustusvõimet... Ja mis osa on teie noorel keisril selles jubedas jõugus? Nad kompromiteerivad ta ära ja veeretavad vastutuse kõige eest, mis sünnib, tema peale. Un souverain ne doit être à l’armée que quand il est général,”^[5.] läkitas ta oma sõnad lausa nagu väljakutse keisrile näkku. Napoleon teadis, kui väga keiser Aleksander oleks tahtnud väejuht olla.

„Sõjakäigu algusest on juba nädal aega möödas, aga teie ei suutnud Vilnot ära kaitsta. Teie väed on kaheks lõigatud ja Poola provintsidest välja aetud. Teie armee nuriseb...”

„Vastupidi, teie majesteet,” ütles Balašov, kes vaevu suutis meeles pidada kõike, mis talle räägiti, ja kellel oli raske seda sõnade tulevärki jälgida, „väed põlevad soovist...”

„Ma tean kõik,” katkestas Napoleon ta jutu, „ma tean kõik, ma tean teie pataljonide arvu niisama täpselt kui enda oma. Teil pole kahtesada tuhandet meestki, kui minul on kolm korda niipalju. Ma annan teile ausõna,” ütles Napoleon, kellel ei tulnud pähegi, et sel tema ausõnal ei saa olla mingit tähtsust, „ma annan teile ma parole d’honneur que j’ai cinq cent trente mille hommes de ce côté de la Vistule.^[6.] Türklastest teil abi ei ole: nad ei kõlba kuskile ja nad tõendasid seda sellega, et teiega rahu tegid. Rootslased. Rootslased – nende saatus on olla hullude kuningate alamad. Nende kuningas oli hull, nad vahetasid ta välja ja panid teise, Bernadotte’i, kes kohe hulluks läks, sest et ainult hull – kui ta on rootslane – võib Venemaaga liitusid sõlmida.” Napoleon muigas kurjalt ja tõstis jälle tubakatoosi nina alla.

Balašov oleks tahtnud ja osanud igale Napoleoni lausele midagi vastata; ta tegi ikka ja jälle üht liigutust nagu inimene, kes tahab midagi ütelda, ent Napoleon katkestas teda kogu aeg. Rootslaste hullumeelsuse kohta tahtis Balašov ütelda, et Rootsi on saar, kui Venemaa tema poolt on; aga Napoleon kriiskas vihaselt, et summutada tema häält. Napoleon oli niisuguses ärritusseisundis, milles lihtsalt peab muudkui rääkima ja rääkima ja rääkima – ainult selleks, et näidata iseendale oma õigust. Balašovil läks raskeks: kui saadik oli ta hirmul oma väärikuse pärast ja oleks tahtnud vastu vaielda, aga inimesena oli ta hingeahistuses selle põhjendamatust vihast sündinud eneseunustuse ees, milles Napoleon nähtavasti viibis. Ta teadis, et kõik need sõnad, mis Napoleon praegu ütleb, ei tähenda midagi ja et tal endal on pärast, kui ta mõistusele tuleb, nende pärast häbi. Balašov seisis, silmad maas, vahtis Napoleoni liikuvaid jämedaid jalgu ning püüdis vältida tema pilku.

„Ja mis loevad mulle teie liitlased!” ütles Napoleon. „Minu liitlased on poolakad, neid on kaheksakümmend tuhat, nad võitlevad nagu lõvid. Ja edaspidi on neid kakssada tuhat.”

Ja ise, nagu näha, veelgi vihasem selle peale, et niisugust asja öeldes oli ta ütelnud selget valet ja et Balašov seisis ikka sellessamas oma saatusele alistunud poosis sõnatult tema ees, keeras ta kähku ringi, tuli Balašovile otse nina alla ja peaaegu karjus, tehes oma valgete kätega energilisi ning ägedaid žeste:

„Teadke, et kui te Preisimaa minu vastu ässitate, teadke, et siis pühin ma ta Euroopa kaardilt minema,” ütles ta, nägu kahvatu ja vihast moondunud, lüües oma väikese käega energiliselt endale vastu teist kätt. „Jah, ma kihutan teid Düüna taha, Dnepri taha, ja ma teen teile uuesti ette selle tõkke, mille suhtes Euroopa oli kuritegelik ja sõge, et ta selle purustada laskis. Jah, näete, mis te siis saate, näete, mis te siis võitsite, kui te minust lahku lõite,” ütles ta ja käis vaikides mitu korda edasi-tagasi üle toa, kusjuures ta paksud õlad rappusd. Ta pani tubakatoosi vestitaskusse, võttis selle sealt uuesti välja, tõstis mitmel korral nina alla ja jäi viimaks Balašovi vastas seisma. Ta oli natuke aega vait, vaatas Balašovile pilkavalt otse silma sisse ja ütles vaikselt: „Et cependant quel beau règne aurait pu avoir, votre maitre!”^[7.]

Balašov, kes tundis, et ta peab vastu vaidlema, ütles, et Venemaa vaatevinklist ei paista asi sugugi nii sünge olevat. Napoleon oli vait ja vahtis talle ikka veel pilkavalt otsa, kusjuures ta nähtavasti ei kuulanudki, mida Balašov ütles. Balašov ütles, et Venemaa ootab sõjast kõike head. Napoleon noogutas armulikult, just nagu kinnitaks: jaa, ma tean, teie kohus on niiviisi ütelda, aga te ise ei usu seda, sest mina veensin teid ümber!

Kui Balašov oli lõpetanud, võttis Napoleon jälle tubakatoosi, nuusutas sellest ja põrutas otsekui märguandeks kaks korda jalaga vastu põrandat. Uks läks lahti, aupaklikult lookas kammerhärra ulatas keisrile kübara ja kindad, teine taskurätiku. Neile pilku heitmata lausus Napoleon Balašovile:

„Kinnitage minu nimel keiser Aleksandrile,” – ja ta võttis kübara – „et ma olen temale endiselt ustav: ma tunnen teda põhjalikult ja hindan väga kõrgelt tema kõrgeid omadusi. Je ne vous retiens plus, général, vous recevrez ma lettre à l’Empereur.”^[8.] Ja Napoleon sammus kärmesti ukse poole. Kõik, kes vastuvõtutoas olid, sööstsid ette, trepist alla.

1 Majesteet! Keiser, minu käskija... [ ↵ ]

2 Minu vasaku sääremarja värisemine on suur märk. [ ↵ ]

3 Kõik selle oleks ta saanud tänu minu sõprusele... Ah! kui ilus valitsemisaeg, kui ilus valitsemisaeg! [ ↵ ]

4 Kui ilus oleks võinud olla keiser Aleksandri valitsemisaeg! [ ↵ ]

5 Valitseja peab sõjaväe juures olema ainult sel juhul, kui ta on väejuht. [ ↵ ]

6 oma ausõna, et mul on viissada kolmkümmend tuhat meest siinpool Vislat. [ ↵ ]

7 Ja ometi, kui ilus valitsemisaeg oleks võinud teie keisril olla! [ ↵ ]

8 Ma ei pea teid rohkem kinni, kindral, te saate minu kirja keisrile. [ ↵ ]