Читать книгу Sõda ja rahu. III ja IV - Lev Tolstoi - Страница 18

Mahajäetud kõrtsihoones, mille ees seisis arsti kibitka, oli juba neli-viis ohvitseri. Marja Genrihhovna, täidlane blond sakslanna, istus, jakk seljas, öötanu peas, eesnurgas laial pingil. Tema mees, arst, magas ta selja taga. Kui Rostov ja Iljin tuppa astusid, tervitati neid lõbusate hüüete ja naerulaginaga.

„Ohoo, teil siin ju lõbu laialt!” naeris Rostov.

„Ja kes teidki norutada käsib?”

„Te olete õige toredad! Lausa tilgute! Vaadake, et te meie võõrastetuba märjaks ei tee.”

„Ärge Marja Genrihhovna kleiti ära määrige!” vastasid hääled.

Rostov ja Iljin otsisid kähku koha, kus nad saaksid märjad riided ära vahetada ilma Marja Genrihhovna häbelikkust häirimata. Nad läksid vaheseina taha, et riideid vahetada, kuid selle väikese käsikambri olid vallutanud kolm ohvitseri, kes istusid seal, üksainus küünal tühjal kastil, ja mängisid kaarte ega tahtnud mingi hinna eest oma kohta loovutada. Marja Genrihhovna ohverdas ajutiseks oma seeliku, et kasutagu seda eesriidena, – ja selle eesriide taga võtsid Rostov ja Iljin, abiks Lavruška, kes oli kompsud siia toonud, märjad rõivad seljast ning panid kuivad asemele.

Lagunenud ahju tehti tuli. Kuskilt leiti üks lauaplaat, see pandi kahe sadula peale, kaeti hobusetekiga, otsiti välja teemasin, toidukast ja pool pudelit rummi; Marja Genrihhovna paluti perenaiseks ja kõik kogunesid tema ümber kobarasse. Üks pakkus tema kaunite käte pühkimiseks oma puhast taskurätikut, teine pani talle oma dolmani jalge alla, et rõske ei oleks, kolmas riputas mantli akna ette, et tuul sisse ei puhuks, neljas peletas tema mehe näolt kärbseid, et too üles ei ärkaks.

„Jätke ta rahule,” lausus Marja Genrihhovna, uje ja õnnelik naeratus näol, „pärast unetut ööd magab ta niigi väga hästi.”

„Ei-ei, Marja Genrihhovna,” vastas ohvitser, „tohtrit peab ikka ümmardama. Kes teab, mis tuleb, ehk halastab temagi minu peale, kui mu jalga või kätt hakkab lõikama.”

Klaase oli kõigest kolm, vesi oli nii sogane, et polnud võimalik aru saada, kas tee on kange või lahja, ja teemasinas oli vett ainult kuue klaasi jagu, ent seda meeldivam oli saada järjekorras, vanemuse järgi oma klaas Marja Genrihhovna pehmetest, lühikeste, kuid mitte päris puhaste sõrmeküüntega kätest. Sel õhtul paistsid kõik ohvitserid tõesti olevat Marja Genrihhovnasse armunud. Isegi need ohvitserid, kes vaheseina taga kaarte mängisid, jätsid mängu peagi sinnapaika ja tulid teemasina juurde, olles kaasa kistud üleüldisest keerlemisest Marja Genrihhovna ümber. Marja Genrihhovna, kes nägi end olevat nii hiilgavate noorte meeste aupakliku tähelepanu keskpunktis, säras õnnest, nii väga, kui ta püüdiski seda varjata, ja nii silmanähtavalt, kui ta kohkuski oma selja taga magava mehe iga unise liigutuse juures.

Lusikaid oli üksainus; suhkrut oli kõige rohkem, aga seda ei jõudnud keegi segada, ja sellepärast lepiti kokku, et Marja Genrihhovna segab kordamööda igaühel. Kui Rostov oli oma klaasi kätte saanud ja sinna rummi kallanud, palus ta Marja Genrihhovnat segada.

„Aga teil pole ju suhkrutki sees?” ütles Marja Genrihhovna aina naeratades, nagu oleks kõik, mis ta ütles, ja kõik, mis ütlesid teised, väga naljakas ja nagu oleks sel veel üks teine tähendus ka.

„Mul pole suhkrut vajagi, kui ainult teie oma käekesega segaksite.”

Marja Genrihhovna oli nõus ja vaatas ringi, kus on lusikas, mille keegi oli juba enda kätte võtnud.

„Segage oma näpuotsaga, Marja Genrihhovna,” ütles Rostov, „magusam on.”

„See ju põletab!” ütles Marja Genrihhovna, ise heameelest punane.

Iljin võttis ämbri, kus oli vesi, solksas sinna rummi, tuli Marja Genrihhovna juurde ja palus teda, et segagu oma näpuotsaga.

„See on minu tass,” ütles ta. „Pistke vaid korraks oma näpp sisse, ja ma joon kõik tilgatumaks.”

Kui teemasinatäis oli ära joodud, võttis Rostov kaardid ja pani ette mängida Marja Genrihhovnaga kuningat. Heideti liisku, kes saab Marja Genrihhovna paarimeheks. Rostovi ettepanekul lepiti kokku, et see, kes saab kuningaks, tohib suudelda Marja Genrihhovna kätt, ja see, kes jääb turakaks, paneb arstile, kui too ärkab, uuesti teemasina üles.

„Aga kui Marja Genrihhovna kuningaks saab?” küsis Iljin.

„Tema on juba niigi kuninganna. Ja tema käsk on meile seaduseks.”

Vaevalt oli mäng alanud, kui Marja Genrihhovna tagant kerkis äkki arsti sassis pea. Ta oli juba ammu ärkvel olnud ja kuulanud, mida räägitakse, aga ei leidnud nähtavasti milleski, mida räägiti või tehti, midagi lõbusat ega naljakat. Ta nägu oli nukker ja tusane. Ta ei teretanud ohvitsere, sügas end ja palus luba välja minna, kuna tal oli tee kinni pandud. Niipea kui ta uksest välja sai, pahvatasid kõik ohvitserid suure häälega naerma. Marja Genrihhovna aga punastas, nii et vesi silmas, ja oli seega kõigi ohvitseride silmis veelgi veetlevam. Kui arst õuest tagasi tuli, ütles ta naisele (kes enam sugugi õnnelikult ei naeratanud, vaid talle kohkunult otsa vaatas ja otsust ootas), et vihm on üle ja et nad peavad kibitkasse magama minema, muidu tassitakse kõik laiali.

„Ma panen vahiposti välja... või kaks!” ütles Rostov. „Jätke, doktor.”

„Ma lähen ise valvesse!” ütles Iljin.

„Ei, härrad, teie olete välja maganud, aga mina pole kaks ööd silma kinni saanud,” ütles arst ja istus, nägu sünge, naise kõrvale, et oodata mängu lõppu.

Altkulmu oma naist piiluva arsti sünge nägu tegi ohvitseridele veelgi rohkem nalja ja paljud ei suutnudki naeru tagasi hoida ning püüdsid sellele viisakat ettekäänet leida. Kui arst oli naise kaasa võtnud ja koos temaga kibitkasse läinud, heitsid ohvitserid kõrtsihoones pikali ning võtsid oma märjad sinelid peale; aga nad olid veel kaua ärkvel, ajades juttu ja tuletades meelde arsti hirmu ning tema naise lõbusust, ning käisid aeg-ajalt trepil kuulatamas, et siis uuesti sisse tormata ja teistele teatada, mis kibitkas toimub. Rostov tõmbas mitmel korral sineli üle pea ja tahtis uinuda, aga ikka ajas kellegi märkus ta jälle virgeks, jälle läks jutuks ja jälle kajas põhjusetu, lõbus, lapselik naer.