Читать книгу Sõda ja rahu. III ja IV - Lev Tolstoi - Страница 15

Seda kirja ei olnud keisrile veel kätte antud, kui Barclay teatas lõunalauas Bolkonskile, et keiser soovib vürst Andreid isiklikult näha, et lasta tal endale rääkida Türgimaast, ja et vürst Andrei peab kell kuus õhtul ilmuma Bennigseni korterisse.

Samal päeval oli keisri korterisse tulnud sõnum Napoleoni uuest edasiliikumisest, mis võis armeele ohtlikuks kujuneda, – sõnum, mis hiljem osutus valeks. Ja samal hommikul oli polkovnik Michaud ühes keisriga Drissa kindlustused läbi ratsutanud ning keisrile tõestanud, et see kindlustatud laager, mille oli ehitanud Pfuel ja mida seni oli peetud taktika chef-d’œuvre’iks, mis pidi Napoleoni hukutama, – et see laager on mõttetus ja Vene armee hukatus.

Vürst Andrei saabus kindral Bennigseni korterisse, mis asus väheldases häärberis otse jõe kaldal. Seal polnud ei Bennigseni ega keisrit, kuid Tšernõšov, keisri tiibadjutant, võttis Bolkonski vastu ja teatas, et keiser oli läinud koos kindral Bennigseni ja markii Paulucciga täna teist korda üle vaatama Drissa laagri kindlustusi, mille otstarbekuses oli hakatud kõvasti kahtlema.

Tšernõšov istus üht prantsuse romaani lugedes esimeses toas akna juures. See tuba oli enne arvatavasti olnud saal; veel praegugi seisis siin orel, mille peale oli kuhjatud mingeid vaipu, ja ühes toanurgas oli Bennigseni adjutandi välivoodi. See adjutant oli siin. Silmanähtavalt vaevatud, kas siis pidutsemisest või tööst, istus ta kokkupandud asemeriietel ja tukkus. Saalist viisid edasi kaks ust: üks otse, endisesse võõrastetuppa, ja teine paremale, kabinetti. Esimese ukse tagant kostis saksa keeles ja vahel ka prantsuse keeles kõnelevaid hääli. Sinna endisesse võõrastetuppa olid keisri soovil kogunenud mõned isikud – mitte küll sõjanõukogu (keisrile meeldis ebamäärasus) ‒, kelle arvamust eesseisvate raskuste kohta keiser teada tahtis. See ei olnud sõjanõukogu, vaid otsekui väljavalitute nõukogu, kes pidi keisrile isiklikult mõningaid küsimusi selgitama. Selle pool-sõjanõukogu koosolekule olid kutsutud Rootsi kindral Armfelt, kindraladjutant Wolzogen, Wintzingerode, keda Napoleon oli nimetanud Prantsusmaa ärakaranud alamaks, Michaud, Toll, krahv Stein, kes polnud üldse sõjaväelane, ja lõpuks Pfuel ise, kes, nagu vürst Andrei kuulis, pidi olema kogu asja la cheville ouvrière^[1.]. Vürst Andreil oli paras juhus teda korralikult silmitseda, sest Pfuel saabus varsti pärast teda ja peatus enne võõrastetuppa minekut hetkeks, et vahetada Tšernõšoviga mõni sõna.

Esimesel pilgul tundus Pfuel oma Vene kindrali mundrikuuega, mis oli halvasti õmmeldud ja lotendas ta ümber nagu mardisandil, vürst Andreile otsekui tuttavana, ehkki ta polnud teda kunagi näinud. Temas olid ühendatud Weyrother, Mack, Schmidt ja paljud teised Saksa kindralid, teoreetikud, keda vürst Andrei oli juhtunud nägema 1805. aastal, aga Pfuel oli neist kõige tüüpilisem. Niisugust teoreetikust sakslast, kelles oleks olnud ühendatud kõik, mis oli olnud nondes sakslastes, polnud vürst Andrei veel kunagi näinud.

Pfuel oli väikest kasvu, väga kõhn, kuid laia kondiga, rohmaka ja tugeva kehaehitusega, laiade puusade ja kondiste abaluudega mees. Tema nägu oli väga kortsus, silmad sügaval pealuu sees. Ta juuksed olid eest, meelekohtadelt, nähtavasti rutuga siledaks harjatud, tagant aga lapselikult turris. Ta astus tuppa rahutult ja vihaselt ringi vahtides, otsekui kardaks ta kõike selles suures toas, kuhu tuli. Kohmakalt oma mõõka hoides pöördus ta Tšernõšovi poole ja küsis saksa keeles, kus keiser on. Oli näha, et ta oleks tahtnud võimalikult ruttu tubadest läbi minna, kummardused ja tervitused lõpetada ning istuda ametisse kaardi ette, kus ta tundis ennast oma kohal olevat. Ta noogutas kähku Tšernõšovi sõnade peale ja naeratas irooniliselt, kui kuulis, et keiser on üle vaatamas kindlustusi, mis tema, Pfuel, ise oli oma teooria järgi rajanud. Jämeda häälega ning järsult, nagu räägivad iseteadlikud sakslased, torises ta endamisi midagi: kas Dummkopf... või zu Grunde die ganze Geschichte... või s’wird was gescheites d’raus werden…^[2.] Vürst Andrei ei kuulnud hästi ja tahtis temast mööda minna, kuid Tšernõšov esitles vürst Andreid ja Pfueli teineteisele, mainides, et vürst Andrei oli saabunud Türgist, kus sõda on nii õnnelikult lõpetatud. Pfuel heitis pilgu vürst Andreile näkku või pigemini temast üle ja lausus naerdes: „Da muss ein schöner taktischer Krieg gewesen sein.”^[3.] Ja astus põlastavalt naerdes tuppa, kust kostis hääli.

Nähtavasti oli Pfuel, kes niigi alati kergesti irooniliseks läks ja ärritus, täna eriti ärevil, et julgeti ilma temata ta laagrit üle vaadata ja seda arvustada. Vürst Andrei lõi endale, tänu oma Austerlitzi-mälestustele, üksnes praeguse lühikese Pfueliga kokkupuutumise põhjal selge pildi selle mehe iseloomust. Pfuel oli üks neid lootusetult, parandamatult, otse märterluseni enesekindlaid mehi, nagu seda on ainult sakslased, ja nimelt sellepärast, et ainult sakslased on enesekindlad abstraktse idee – teaduse, seega täiusliku tõe näilise teadmise – alusel. Kui prantslane enesekindel on, siis sellepärast, et ta peab ennast nii mõistuse kui ka keha poolest vastupandamatult kütkestavaks nii meestele kui ka naistele. Inglane on enesekindel selle põhjal, et ta on maailma kõige paremini korraldatud riigi kodanik ja teab seega kui inglane alati, mida ta tegema peab, ja teab ka, et kõik, mida tema kui inglane teeb, on kahtlemata hea. Itaallane on enesekindel sellepärast, et ta on äge ning unustab hõlpsasti nii enda kui ka teised. Venelane on enesekindel just sellepärast, et ta midagi ei tea ega tahagi teada, sest et ta ei usu, et oleks võimalik midagi täielikult teada. Sakslane on enesekindel kõige hullemal, kõige kindlamal ja kõige vastikumal kujul, sest ta kujutleb, et teab tõde – teadust, mille ta on ise loonud ja mis temale on absoluutne tõde. Pfuel oli nähtavasti just niisugune. Temal oli oma teadus, flankeeriva liikumise teooria, mille ta oli tuletanud Friedrich Suure sõdade ajaloost, ja kõik muu, mis ta leidis uuemast sõjaajaloost, oli tema meelest mõttetus, barbaarsus, korratu kokkupõrge, milles kummaltki poolt oli tehtud nii palju vigu, et neid sõdu ei saanudki sõdadeks nimetada, need ei mahtunud teooria alla ja ei saanud olla teaduse objektiks.

1806. aastal oli Pfuel olnud üks Jena ja Auerstedtiga lõppenud sõja plaani koostajaid, aga selle sõja lõpptulemuses ei näinud ta vähimatki tõendust oma teooria ekslikkuse kohta. Vastupidi, tema arusaamise järgi olid ebaedu ainsaks põhjuseks olnud tema teooriast kõrvalekaldumised ja ta ütles oma iseloomuliku rõõmsa irooniaga: „Ich sagte ja, daß die ganze Geschichte zum Teufel gehen wird.”^[4.] Pfuel oli üks neid teoreetikuid, kes on nii väga kiindunud oma teooriasse, et unustavad teooria eesmärgi – selle rakendamise praktikas; armastusest teooria vastu vihkas ta igasugust praktikat ega tahtnud sellest midagi teada. Ta koguni rõõmustas äpardumise üle, sest äpardumine teooriast kõrvalekaldumise peale kinnitas talle aina tema teooria õigsust.

Ta lausus vürst Andreile ja Tšernõšovile mõne sõna praeguse sõja kohta nagu mees, kes ette teab, et kõik läheb halvasti ja kes ei pane seda isegi pahaks. Kukla tagant turris ja kammimata juuksed ning rutuga siledaks harjatud meelekohad kõnelesid eriti ilmekalt sedasama.

Ta läks teise tuppa ja kohe kostis sealt tema jämedat ning torisevat häält.

1 alus [ ↵ ]

2 Lollpea… ajavad hukka kogu asja… sellest tuleb kena lugu küll… (Sks k) [ ↵ ]

3 Seal oli vist küll tore taktikaline sõda. (Sks k) [ ↵ ]

4 Ma ütlesin, et kogu asi läheb kus kurat. (Sks k) [ ↵ ]