Читать книгу Sõda ja rahu. III ja IV - Lev Tolstoi - Страница 16

Vaevalt oli vürst Andrei pilk jõudnud Pfueli läveni saata, kui tuppa astus kärmesti krahv Bennigsen, kes noogutas Bolkonskile, andis oma adjutandile mingid korraldused ja läks peatumata edasi kabinetti. Keiser oli ratsutanud tema järel ja Bennigsen oli ette rutanud, et jõuaks üht-teist ette valmistada ning keisrit vastu võtta. Tšernõšov ja vürst Andrei läksid välja trepile. Keiser, kelle nägu oli väsinud, tuli sadulast maha. Markii Paulucci ütles keisrile midagi. Pea vasakule kaldu, kuulas keiser rahulolematult Pauluccit, kes rääkis kange õhinaga. Keiser astus edasi, kuna soovis nähtavasti kõnelust lõpetada, aga punetav ja pidurdamatu itaallane käis viisakusnõudeid unustades ta kannul ja rääkis üha edasi.

„Quant à celui qui a conseillé ce camp, le camp de Drissa,” seletas Paulucci, kui keiser trepile astus ja vürst Andreid märgates võõrast nägu silmitsema jäi.

„Quant à celui, Sire,” jätkas Paulucci meeleheitlikult, just nagu ei suudaks end talitseda, „qui a conseillé le camp de Drissa, je ne vois pas d’autre alternative que la maison jaune ou le gibet.”^[1.] Itaallast lõpuni kuulamata ja tema sõnu nagu tähelegi panemata ütles keiser Bolkonskile, kelle ta nüüd ära tundis, armulikult:

„Väga rõõmustav sind näha. Mine sinna, kus nad koos on, ja oota mind.” Keiser läks kabinetti. Tema järel läksid vürst Pjotr Mihhailovitš Volkonski ja parun Stein, ja uks tõmmati kinni. Vürst Andrei läks keisri loal koos Paulucciga, kellega ta oli juba Türgis kohtunud, võõrastetuppa, kus nõukogu koos istus.

Vürst Pjotr Mihhailovitš täitis otsekui keisri staabiülema kohuseid. Volkonski tuli kabinetist, tõi võõrastetuppa kaardid, pani need lauale ja tegi teatavaks küsimused, mille kohta ta tahtis teada kokkutulnud härrade arvamust. Asi seisis selles, et öösi oli saadud sõnum (mis hiljem osutus valeks) prantslaste liikumisest Drissa laagri ümberhaaramisele.

Esimesena võttis sõna kindral Armfelt, kes pakkus tekkinud raskusest pääsemiseks äkitselt täiesti uut, ei millegagi seletatavat (kui mitte arvestada soovi näidata, et ka temal võib oma arvamus olla) positsiooni Peterburi ja Moskva maanteest eemal, kus armee pidi tema arvates pärast ühinemist vaenlast ootama. Oli näha, et Armfeltil oli see kava juba ammu valmis ja et ta ei avaldanud seda praegu mitte niivõrd vastuseks praegusele küsimusele, millele see kava vastuseks ei olnud, kuivõrd sellepärast, et kasutada juhust sellest rääkida. See oli üks miljonitest ettepanekutest, mida võis teha niisama põhjendatult kui teisi, kui pole aimugi, missuguse laadi sõda saab. Mõni vaidles tema arvamusele vastu, mõni kaitses seda. Noor polkovnik Toll vaidles rootsi kindrali arvamusele väga ägedalt vastu, ja võtnud vaidluse ajal küljetaskust ühe täiskirjutatud vihiku, palus luba seda ette lugeda. Ulatuslikus kirjutises esitas Toll teise sõjaplaani, mis käis risti vastu niihästi Armfelti kui ka Pfueli plaanile. Paulucci, kes vaidles vastu Tollile, esitas edasiliikumise ja rünnaku kava, mis tema sõnade järgi oleksid olnud ainsad asjad, mis meid teadmatusest ja lõksust, nagu ta nimetas Drissa laagrit, kus me praegu viibisime, välja oleksid viinud. Pfuel ja tema tõlk Wolzogen (tema õukondlik sild) olid nende vaidluste ajal vait. Pfuel turtsus vaid põlglikult ja keeras pea ära, näidates, et ta iial ei alandu vastama selle jama peale, mida ta praegu kuuleb. Ent kui vürst Volkonski, kes sõnavõtte juhatas, tegi talle ettepaneku oma arvamust väljendada, ütles ta ainult:

„Milleks te minult küsite? Kindral Armfelt soovitas suurepärast lahtise tagalaga positsiooni. Või rünnak von diesem italienischen Herrn – sehr schön.^[2.] Või taganemine. Auch gut.^[3.] Mis te minult enam küsite?” ütles ta. „Te teate ju ise kõike paremini kui mina.” Alles siis, kui Volkonski kulmu kortsutades ütles, et ta küsib tema arvamust keisri nimel, tõusis Pfuel, kellele äkki elu sisse tuli, püsti, ja hakkas rääkima.

„Kõik on ära rikutud, segi aetud, kõik tahtsid olla targemad kui mina, aga nüüd tulevad minult küsima. Et mismoodi asja parandada? Parandada pole midagi. Kõik tuleb teha just täpselt nii, nagu mina olen esitanud,” seletas ta, ise kondiste sõrmedega vastu lauda koputades. „Mis raskust siin on? Lollus, Kinderspiel^[4.].” Ta läks kaardi juurde ja hakkas kiiresti seletama, kusjuures ta oma kuivetu sõrmega muudkui kaarti torkis ja kinnitas, et ükski juhuslik seik ei saa Drissa laagri otstarbekust muuta, et kõik on ette nähtud ja et kui vaenlane tõesti katsub meid ümber haarata, siis peab vaenlane paratamatult otsa saama.

Paulucci, kes ei osanud saksa keelt, esitas talle prantsuse keeles küsimusi. Wolzogen asus oma printsipaalile, kes prantsuse keelt halvasti rääkis, appi ja tõlkis tema sõnu, kuid jõudis vaid vaevu sammu pidada Pfueliga, kes tõestas suure kiiruga, et kõik, kõik – mitte ainult see, mis on juhtunud, vaid kõik, mis üldse oleks võinud juhtuda – on tema plaanis ette nähtud, ja et kui nüüd ka raskusi ongi, siis on kogu viga vaid selles, et kõike ei ole täpselt täidetud. Ta naeris kogu aeg irooniliselt, ta tõestas pidevalt ja jättis lõpuks põlglikult oma tõestamise sinnapaika, nagu matemaatik kord juba tõestatud ülesande õigsuse tõestamise eri võtetega viimaks sinnapaika jätab. Wolzogen asus tema asemele ning jätkas tema mõtte selgitamist prantsuse keeles, kusjuures ta vahetevahel Pfuelilt küsis: „Nicht wahr, Exellenz?”^[5.] Pfuel karjus vihaselt nagu mees, kes lahingus ägedaks läheb ja omi materdama kukub, ka Wolzogeni peale:

„Nun ja, was soll denn da noch expliziert werden?”^[6.] Paulucci ja Michaud ründasid Wolzogenit prantsuse keeles kahe mehega. Armfelt pöördus Pfueli poole saksa keeles. Toll seletas vürst Volkonskiga vene keeles. Vürst Andrei kuulas ja jälgis sõnatult.

Kõigist neist meestest äratas kõige rohkem vürst Andrei osavõttu tige, resoluutne ja juhmilt enesekindel Pfuel. Ta oli siin ainus inimene, kes ei tahtnud nähtavasti midagi iseendale, kes ei tundnud kellegi vastu vaenu, vaid tahtis ainult ühte: et tehtaks teoks kava, mille ta oli koostanud oma aastatepikkuse vaevaga loodud teooria järgi. Ta oli naeruväärne, ta oli oma irooniaga ebameeldiv, ent ühtlasi sisendas ta piiritu andumusega oma ideele paratamatult lugupidamist. Peale selle oli kõigi kõnelejate kõigis sõnavõttudes peale Pfueli oma üks ühine joon, mida ei olnud 1805. aasta sõjanõukogu istungil, – see oli nüüd küll varjatud, kuid paaniline hirm Napoleoni geeniuse ees, hirm, mis paistis välja igast vastuväitest. Napoleonist usuti kõike, teda oodati igast kandist ja tema kohutava nimega löödi üksteise oletusi puruks. Ainult Pfuel näis ka Napoleoni pidavat samasuguseks barbariks nagu kõiki teisigi oma teooria vastaseid. Ent peale lugupidamise äratas Pfuel vürst Andreis ka haletsust. Sellest toonist, millega õukondlased teda kohtlesid, sellest, mida Paulucci oli julgenud keisrile ütelda, peamiselt aga Pfueli enda sõnade teatud meeleheitlikust toonist oli näha, et teised teadsid ja ta ise tundis, et tema langus on lähedal. Ja hoolimata oma enesekindlusest ning torisevast saksa iroonilisusest jättis ta oma meelekohtadelt siledaks harjatud ja kuklast turris seisvate juustega haleda mulje. Kuigi ta varjas seda ärrituse ja põlguse taha, oli ta nähtavasti meeleheitel, et tal hakkas käest ära libisema ainus võimalus kontrollida hiiglasuure ulatusega katse varal oma teooriat ja tõestada kogu maailmale selle õigsust.

Asja arutamine kestis kaua, ja mida kauem see kestis, seda palavamaks vaidlused läksid, nii et lõpuks karjuti ja mindi isiklikuks ning seda vähem oli võimalik kõigest öeldust mingit üldist järeldust teha. Kui vürst Andrei seda mitmekeelset juttu ja neid oletusi ja plaane ja plaanide ümberlükkamist ja karjumist kuulas, imestas ta vaid selle üle, mida nad kõik rääkisid. Talle said siin praegu käegakatsutavaks tõeks mõtted, mis talle tema sõjaväelise tegevuse ajal juba ammu ja sageli olid pähe tulnud, – et ei ole ega saagi olla mingit sõjateadust ja sellepärast ei saa olla ka mingit nõndanimetatud sõjageeniust. Sest mis teooriat ja teadust saab olla asjas, mille tingimused ja seigad on tundmatud ning määramatud ja mille puhul sõjast osavõtjate jõudu on hoopis võimatu kindlaks määrata! Võimatu oli ja on kellel tahes teada, missuguses seisukorras on meie või vaenlase sõjavägi järgmisel päeval, ja võimatu on kellel tahes teada, missugune jõud on ühel või teisel väesalgal. Mõnikord, kui eesotsas ei ole just argpüksi, kes röögataks: „Oleme ära lõigatud!” ja pistaks jooksu, vaid rõõmsameelne ja julge mees, kes hüüab: „Hurraa!”, väärib viiest tuhandest mehest koosnev väesalk kolmkümmend tuhat meest, nagu oli Schöngrabeni all; teinekord aga põgeneb viiskümmend tuhat kaheksa tuhande eest, nagu juhtus Austerlitzi all. Mis teadust saab olla niisuguses asjas, kus ei saa, nagu igas muuski praktilises tegevuses, midagi kindlaks määrata ja kus kõik oleneb loendamatutest tingimustest, mille tähendus selgub ühelainsal hetkel, mille kohta keegi ei tea, millal see tuleb. Armfelt ütleb, et meie armee on ära lõigatud, aga Paulucci ütleb, et me oleme Prantsuse väed kahe tule vahele võtnud; Michaud seletab, et Drissa laagri kõlbmatus seisab selles, et jõgi on selja taga, aga Pfuel ütleb, et selles on just laagri tugevus. Toll pakub üht kava, Armfelt teist; ja kõik on head ning kõik on halvad, ja iga ettepaneku kõlblikkus ilmneb alles sel hetkel, mil asi teoks saab. Miks siis räägivad kõik sõjageeniusest? Kas siis niisugune mees, kes jõuab õigel ajal anda käsu kuivikuid kohale toimetada või sellel vasakule ja tollel paremale minna, on geenius? Ainult sellepärast, et sõjaväelasi ümbritseb hiilgus ja võim ja võimu ümber keerlevad lurjuste parved, kes omistavad sellele olematuid geeniuseomadusi, nimetatakse sõjaväelasi geeniusteks. Vastupidi, parimad kindralid, keda mina olen tundnud, on rumalad või hajameelsed mehed. Parim neist on Bagration – seda tunnistas isegi Napoleon. Aga Buonaparte ise! Ma mäletan tema enesega rahulolevat ja rumalat nägu Austerlitzi lahinguväljal. Heale väejuhile pole sugugi vaja geniaalsust ega mingeid erilisi omadusi, vaid vastupidi, tal peavad puuduma kõige kõrgemad ja paremad inimlikud omadused – armastus, luulemeel, õrnus, juurdlev filosoofiline skepsis. Ta peab olema piiratud mõistusega, ta peab olema kindlalt veendunud, et see, mida ta teeb, on väga tähtis (muidu ei jätku tal kannatust), ainult siis on ta vapper väejuht. Hoidku jumal, kui ta inimene on, kedagi armastama või haletsema hakkab või mõtlema jääb, mis on õiglane ja mis mitte. Mõistagi on just nende jaoks juba vanast ajast käibele lastud võlts geeniuse-teooria, sest nemad on võim. Sõjaline edu ei olene mitte nendest, vaid mehest, kes ridades röögatab: „Oleme kadunud!” või hüüab: „Hurraa!” – Ning ainult rivis võib teenida veendumusega, et oled kasulik!

Niiviisi mõtiskles vürst Andrei arutlusi kuulates ja ärkas oma mõtetest alles siis, kui Paulucci teda hõikas, kui kõik olid juba lahkumas.

Järgmisel päeval küsis keiser ülevaatusel vürst Andreilt, kus ta soovib teenida, ja vürst Andrei kaotas eluks ajaks oma seisundi õukonnas, kuna ta ei palunud ennast keisri lähedusse jätta, vaid palus luba teenida armees.

1 Mis puutub mehesse, kes Drissa laagrit soovitas, /- - -/ mis puutub mehesse, majesteet, /- - -/ kes Drissa laagrit soovitas, siis ma ei näe temale sobivamat kohta kui hullumaja või võllas. [ ↵ ]

2 Selle itaalia härra oma – väga ilus. (Sks k) [ ↵ ]

3 Kah hea. (Sks k) [ ↵ ]

4 Lapsemäng. (Sks k) [ ↵ ]

5 Eks ole, ekstsellents? (Sks k) [ ↵ ]

6 Nojah, mis seal siis veel seletada! (Sks k) [ ↵ ]