Читать книгу Sõda ja rahu. III ja IV - Lev Tolstoi - Страница 22

Nataša oli rahulikum, kuid mitte rõõmsam. Ta ei hoidunud eemale mitte ainult kõigist välistest lõbutsemisvõimalustest: ballidest, lõbusõitudest, kontsertidest ja teatrist, vaid ei naernud ka kordagi nii, et tema naeru tagant poleks kostnud pisaraid. Ta ei saanud laulda. Niipea kui ta naerma hakkas või üksi olles laulda katsus, lämmatasid teda pisarad: kahetsusepisarad, selle jäädavalt kadunud, puhta aja mälestuse pisarad; pahameelepisarad, et ta lihtsalt niisama ja ilmaaegu oli rikkunud oma noore elu, mis oleks võinud nii õnnelik olla. Naer ja laulmine tundusid talle iseäranis oma südamevalu rüvetamisena. Edvistamist ei tulnud talle üldse pähegi, tal ei tarvitsenud end isegi ohjeldada. Ta ütles ja tundis, et sel ajal olid kõik mehed tema jaoks sama mis majanarr Nastasja Ivanovna. Sisemine valvur oli talle kindlalt ära keelanud igasuguse rõõmu. Ja temas ei olnudki enam kõiki endisi tolle tütarlapseliku, muretu, lootusrikka elulaadi huvisid. Kõige sagedamini ja valulisemalt meenusid talle sügiskuud, jaht, onu ja Nicolas’ seltsis Otradnojes veedetud jõuluaeg. Mida oleks ta andnud, et tagasi tuua kas või ühteainsatki päeva sellest ajast! Ent see oli juba jäädavalt möödas. Tookord polnud eelaimus teda tõesti petnud – et see vabaduse ja kõigile rõõmudele avalioleku seisund ei tule enam iial tagasi. Aga ometi oli tarvis elada.

Ta mõtles rõõmuga, et ta pole teistest parem, nagu ta enne oli arvanud, vaid halvem, ja palju halvem kui kõik, kõik, kes maailmas üldse olemas on. Kuid sellest oli vähe. Ta teadis seda ja küsis endalt: aga edasi? Aga edasi ei olnud midagi. Elus ei olnud mingit rõõmu, ja elu läks mööda. Nataša igatses nähtavasti ainult seda, et ta kellelegi koormaks ei oleks ja kedagi ei segaks, aga enesele ei vajanud ta midagi. Ta kaugenes kõigist kodustest, ainult vend Petjaga oli tal kerge olla. Temaga meeldis talle rohkem koos olla kui teistega ja mõnikord naeris ta, kui temaga nelja silma all oli. Ta ei käinud peaaegu üldse külas, ja külalistest oli tal hea meel üheainsa inimese – Pierre’i üle. Võimatu oleks olnud suhtuda temasse õrnemalt, ettevaatlikumalt ja ühtlasi tõsisemalt, kui suhtus krahv Bezuhhov. Nataša tundis ebateadlikult selles suhtumises peituvat õrnust, ja sellepärast pakkus Pierre’i seltskond talle suurt rahuldust. Aga ta ei olnud Pierre’ile tema õrnuse eest isegi tänulik: paistis, nagu oleks headus kõikide vastu Pierre’ile nii loomulik, et see headus ei olnud mingi teene. Mõnikord märkas Nataša enda juuresolekul Pierre’i kohmetust ja piinlikkust, eriti kui Pierre kartis, et miski vestlusest võiks Natašat rasketele mälestustele juhtida. Nataša märkas seda ja kirjutas selle Pierre’i üldise headuse ning arglikkuse arvele, mis tema arusaamise järgi pidi kõigi teistegi puhul ilmnema niisamuti nagu tema puhul. Pärast neid kogemata lausutud sõnu, et kui ta vaba oleks, paluks ta põlvili maas Nataša kätt ning armastust, mis olid öeldud Nataša suure vapustuse hetkel, ei lausunud Pierre iial sõnagi oma tunnetest Nataša vastu ja Natašale oli selge, et need sõnad, mis teda tookord nii väga olid lohutanud, olid öeldud nõnda, nagu öeldakse kõiksugu mõttetuid sõnu nutva lapse lohutamiseks. Mitte sellepärast, et Pierre oli naisemees, vaid sellepärast, et Nataša tundis enda ja tema vahel ülimal määral seda kõlbeliste tõkete jõudu, mille puudumist ta oli tundnud Kuragini puhul, – ei tulnud tal kunagi pähe, et tema vahekorrast Pierre’iga võiks kujuneda armastust, olgu siis tema või veelgi vähem Pierre’i poolt, või isegi seda õrna, selginud, luulelist mehe ja naise sõprust, mille kohta ta teadis harvu näiteid.

Peetripaastu lõpul saabus Moskvasse Agrafena Ivanovna Belova, Rostovide naaber Otradnojest, et palvetada Moskva pühakute ees. Ta kutsus Natašat endaga koos armulauale valmistuma, ja Nataša haaras sellest mõttest rõõmuga kinni. Hoolimata arsti keelust varahommikuti välja minna, viis Nataša läbi oma tahtmise: paastuda ja palvetada, aga mitte nõnda, nagu Rostovide majas harilikult oli tehtud, et kuulati kodus ära kolm jumalateenistust, vaid nõnda, nagu seda tegi Agrafena Ivanovna, mis tähendas paastuda terve nädala, jätmata vahele ühtki õhtust, päevast või hommikust jumalateenistust.

Krahvinnale meeldis see Nataša ind; oma südames lootis ta pärast tagajärjetut arstlikku ravi, et palved aitavad enam kui arstirohud, ja nõustus, ehkki hirm südames ja arsti eest salaja, Nataša sooviga ning andis ta Belova hoolde. Agrafena Ivanovna käis öösiti kella kolme ajal Natašat äratamas ja leidis ta enamasti juba virgena eest. Nataša kartis hommikuse jumalateenistuse aega maha magada. Ta pesi end kiiresti, riietus alandlikult oma kõige kehvemasse kleiti, tõmbas ümber vana peleriini ja astus jahedusest värisedes inimtühjale, kirkas koiduvalguses tänavale. Agrafena Ivanovna nõuandel ei palvetanud Nataša oma koguduse pühakojas, vaid kirikus, kus jumalakartliku Belova sõnade järgi oli väga range ja püha preester. Kirikus oli alati vähe rahvast; Nataša ja Belova seisid oma harilikul kohal vasakpoolse kliirose tagaseina kaunistava jumalaema pildi all, ja senitundmatu alandlikkus millegi suure ning seletamatu ees valdas Natašat, kui ta niisugusel erilisel hommikutunnil, pilk jumalaema mustal palgel, mida valgustasid tema ees põlevad küünlad ja aknast langev hommiku kuma, kuulas jumalateenistuse helisid, mida ta püüdis jälgida ning mõista. Kui ta neid mõistis, ühines ta süda oma tundevarjundites tema palvega; kui ta ei mõistnud, oli tal veelgi magusam mõtelda, et soov kõike mõista on kõrkus, et kõike mõista on võimatu, et peab ainult uskuma ning anduma Jumalale, kes neil silmapilkudel – ta tundis seda – tema hinge juhatas. Ta lõi risti ette ja kummardas, ja kui ta ei mõistnud, palus ta vaid, täis õudu oma jõleduse ees, et Jumal andestaks talle kõik, kõik ja oleks talle armuline. Palved, millele ta kõige sügavamalt andus, olid patukahetsuse palved. Varasel hommikutunnil koju tagasi tulles, kui ta nägi ainult tööle minevaid müürseppi ja tänavaid pühkivaid kojamehi, kui majades kõik alles magasid, oli Natašal uudne tunne, et tal on võimalik ennast parandada ja et on võimalik uus, puhas elu ning õnn.

Kogu nädala, mil ta seda elu elas, kasvas see tunne iga päevaga. Ja õnn minna armulauale või osasaamisele, nagu ütles Agrafena Ivanovna, kes selle sõnaga rõõmsalt mängis, oli Nataša meelest nii suur, et talle tundus, nagu ei suudaks ta selle õndsaliku pühapäevani elada.

Kuid viimaks oli see rõõmupäev käes, ja kui Nataša sel temale kauaks meeldejäänud pühapäeval, seljas õrn valge kleit, armulaualt tagasi tuli, tundis ta esimest korda mitme kuu järel, et ta on rahulik ja ees ootav elu ei vaeva teda enam.

Sel päeval visiidile tulnud arst vaatas Nataša läbi ja käskis neid viimaseid pulbreid, mis ta kahe nädala eest oli kirjutanud, edasi võtta.

„Tingimata edasi võtta, hommikul ja õhtul,” ütles ta, ise nähtavasti puhtast südamest oma saavutusega rahul. „Ainult palun, hästi korralikult. Ärge muretsege, krahvinna,” ütles arst naljatleval toonil, pigistades kuldmündi osavasti pihku, „varsti on ta jälle elu ja särtsu täis. Viimane rohi on talle väga, väga kasulik olnud. Ta on väga kenasti kosunud.”

Krahvinna silmitses oma küüsi ja sülitas kolm korda, kui ta, nägu rõõmus, võõrastetuppa tagasi läks.