Читать книгу Sõda ja rahu. III ja IV - Lev Tolstoi - Страница 23

Juuli algul levis Moskvas üha ärevamaid ja ärevamaid kuuldusi sõja käigu kohta: räägiti keisri üleskutsest rahvale ja keisri enda tulekust armee juurest Moskvasse. Ja kuna 11. juulini ei olnud veel manifesti ega üleskutset saadud, siis käisid nende ja Venemaa olukorra kohta ringi liialdatud kuulujutud. Räägiti, et keiser lahkub sellepärast, et armee on ohus; räägiti, et Smolensk on käest antud, et Napoleoni sõjaväes on miljon meest ja et ainult ime võib Venemaad päästa.

11. juulil, laupäeval, anti manifest välja, kuid trükist polnud see veel ilmunud ja Pierre, kes oli Rostovide juures, lubas järgmisel päeval, pühapäeval, lõunale tulla ning kaasa tuua krahv Rastoptšinilt hangitud manifesti ja üleskutse.

Sel pühapäeval läksid Rostovid harjunud kombel päevasele jumalateenistusele Razumovskite sugukonnakirikusse. Oli palav juulipäev. Juba kell kümme, kui Rostovid kiriku ees tõllast väljusid, oli palavas õhus, tänavakaubitsejate hõigetes, rahvahulga kirevates ja heledates suveriietes, puiestee puude tolmustes lehtedes, muusikahelides ja vahtkonnavahetusele marssiva pataljoni valgetes pükstes, sõidutee kõminas ja palava päikese heledas säras seda suvist roidumust, rahulolu ja rahulolematust olevikuga, mida tunneb eriti teravalt linnas palaval pilvitul päeval. Razumovskite kirikus oli koos kogu Moskva koorekiht, kõik Rostovide tuttavad (sel aastal oli väga palju rikkaid perekondi, kes harilikult maale kolivad, otsekui millegi ootel linna jäänud). Rahvamurrus teed tegeva livrees teenri taga ema kõrval sammudes kuulis Nataša ühe noore mehe häält, kes liiga valjul sosinal temast rääkis:

„See on Rostova, toosama...”

„Oi kui kõhnaks jäänud, aga ikka ilus!”

Ta kuulis või talle tundus, nagu oleks nimetatud Kuragini ja Bolkonski nime. Üldse tundus talle alati nõnda. Talle tundus alati, et keegi teda nähes muust ei mõtlegi kui sellest, mis temaga oli juhtunud. Kannatades, süda kokku kiskumas, nagu alati rahva hulgas, astus Nataša oma lillas, mustade pitsidega siidkleidis nii, nagu oskavad astuda naised: seda rahulikumalt ja majesteetlikumalt, mida suurem valu ja häbi hinges on. Nataša teadis, et ta on ilus, ja ta ei eksinud, kuid nüüd ei rõõmustanud see teda nagu enne. Vastupidi, see piinas teda just viimasel ajal ja eriti sellel heledal, palaval suvepäeval siin linnas. Jälle üks pühapäev, jälle üks nädal möödas, ütles ta endamisi, meenutades, kuidas ta eelmisel pühapäeval siin oli olnud, ja ikka seesama elutu elu, ikka needsamad tingimused, milles enne oli nii kerge olnud elada. Ma olen ilus, noor, ja ma tean, et nüüd ka hea; enne olin ma paha, aga nüüd olen hea, ma tean, mõtles ta, – ja niiviisi lähevad asjatult, ilma et sellest kellelgi kasu oleks, mööda kõige ilusamad eluaastad. Ta jäi ema kõrvale seisma ja noogutas lähedal seisvatele tuttavatele. Harjumuspäraselt silmitses Nataša daamide tualette, mõistis hukka ühe lähedal seisva daami tenue