Читать книгу Sõda ja rahu. III ja IV - Lev Tolstoi - Страница 12

Pärast kõike seda, mis Napoleon talle oli ütelnud, pärast neid vihapurskeid ja viimaseid, jahedalt lausutud sõnu: „Je ne vous retiens plus, général, vous recevrez ma lettre”, oli Balašov kindel, et Napoleon mitte ainult ei soovi teda enam näha, vaid teeb kõik, et ta teda enam ei näeks, teda, solvatud saadikut, ja ‒ mis peaasi ‒ keisri sündmatu ägeduse tunnistajat. Aga oma imestuseks sai Balašov samal päeval Durocilt kutse keisri lõunalauda.

Lõunal olid Bessières, Caulaincourt ja Berthier.

Napoleon võttis Balašovi vastu lõbusa ja lahke näoga. Vähe sellest, et temast ei paistnud mingit häbenemist või etteheidet iseendale oma hommikuse ägedushoo pärast, hoopis vastupidi: ta püüdis julgustada Balašovi. Oli näha, et Napoleoni jaoks ei eksisteeri tema tõekspidamistes juba ammu enam üldse mingit eksimisvõimalust ja et tema arusaamise järgi on kõik, mida ta teeb, hea – mitte sellepärast, et see kokku langeks kujutelmadega sellest, mis on hea ja mis on halb, vaid sellepärast, et seda teeb tema.

Keiser oli väga lõbusas tujus pärast oma ratsasõitu läbi Vilno, kus rahvahulgad teda vaimustusega olid vastu võtnud ja saatnud. Kõikides tänavates, kust ta oli läbi ratsutanud, olid akendel väljas vaibad, lipud ja tema monogrammid ning poola daamid lehvitasid talle tervituseks rätikuid.

Lõunalauas, olles Balašovi enda kõrvale istuma pannud, ei kohelnud ta teda mitte ainult lahkesti, vaid nii, nagu oleks ta arvanud ka Balašovi oma õukondlaste hulka – nende inimeste hulka, kes elavad kaasa tema plaanidele ja peavad rõõmustama tema edu üle. Muu jutu hulgas võttis ta kõne alla ka Moskva ja küsitles Balašovi Venemaa pealinna üle – mitte nii, nagu teadmishimuline reisimees küsitleb uue koha üle, kuhu ta kavatseb minna, vaid just nagu oleks ta veendunud, et Balašov kui venelane peab tema teadmishimust meelitatud olema.

„Kui palju elanikke, kui palju maju Moskvas on? Kas vastab tõele, et Moscou’d nimetatakse Moscou la sainte^[1.]? Mitu kirikut Moscou’s on?” päris ta.

Kuulnud vastuseks, et seal on üle kahesaja kiriku, küsis ta:

„Milleks niisugune ilmatu hulk kirikuid?”

„Venelased on väga jumalakartlikud,” vastas Balašov.

„Muide, kloostrite ja kirikute rohkus on alati olnud üks rahva mahajäämuse tunnus,” ütles Napoleon ja vaatas sellele arvamusele hinnangut oodates Caulaincourt’i poole.

Balašov julges aupaklikult olla teisel arvamusel kui Prantsuse keiser.

„Igal maal on omad kombed,” lausus ta.

„Aga Euroopas ei ole enam kuskil midagi niisugust,” ütles Napoleon.

„Ma palun teie majesteedilt vabandust,” ütles Balašov, „peale Venemaa on veel Hispaania, kus on samuti palju kirikuid ja kloostreid.”

Seda Balašovi vastust, mis vihjas prantslaste hiljutisele lüüasaamisele Hispaanias, hinnati hiljem, nagu Balašov ise on tunnistanud, keiser Aleksandri õukonnas väga kõrgelt, ainult siin, Napoleoni lõunalauas, hinnati seda praegu väga madalalt ja see jäi märkamatuks.

Härrade marssalite ükskõiksetest ning nõututest nägudest paistis, et nad ei saa aru, kus on siin see iva, millele vihjas Balašovi toon. Kui seda peakski olema, siis meie ei mõista seda või see ei ole sugugi vaimukas, ütlesid marssalite näod. Seda vastust hinnati nii madalalt, et Napoleon ei märganud seda lihtsalt üldse ja küsis Balašovilt naiivse näoga, missuguste linnade kaudu läheb siit otsetee Moskvasse. Balašov, kes oli kogu lõunasöögi aja valvel, vastas, et comme tout chemin mène à Rome, tout chemin mène à Moscou,^[2.] et teid on palju ja et nendest eri teedest läheb üks läbi Poltaava ja et Karl XII oli valinud selle, – nii ütles Balašov ning lõi selle õnnestunud vastuse puhul ise õhetama. Balašov ei jõudnud veel lõpetada viimast sõna „Poltawa”, kui Caulaincourt ütles juba midagi selle kohta, kui halb on tee Peterburist Moskvasse ja võttis jutuks oma Peterburi-mälestused.

Pärast lõunasööki joodi kohvi Napoleoni kabinetis, mis neli päeva tagasi oli olnud keiser Aleksandri kabinet. Napoleon istus, maitses Sèvres’i tassist kohvi ja osutas Balašovile enda kõrval olevat tooli.

On üks niisugune pärastlõunameeleolu, mis sunnib rohkem kui mingi arukas põhjus inimest enesega rahul olema ja kõiki oma sõpradeks pidama. Napoleon oli niisuguses meeleolus. Talle tundus, et tema ümber on inimesed, kes teda jumaldavad. Ta oli kindel, et ka Balašov on nüüd pärast tema lõunasööki ta sõber ning jumaldaja. Napoleon kõnetas teda, meeldiv ja pisut pilklik naeratus huulil.

„Nagu ma kuulsin, on see sama tuba, milles elas keiser Aleksander. Imelik, eks ole, kindral?” ütles ta, kusjuures talle ei tulnud nähtavasti pähegi, et need sõnad võiksid tema vestluskaaslasele ebameeldivad olla, sest need näitasid tema, Napoleoni üleolekut Aleksandrist.

Balašov ei saanud selle peale midagi vastata ja langetas sõnalausumata pea.

„Jaa, siin toas pidasid neli päeva tagasi nõu Wintzingerode ja Stein,” jätkas Napoleon sellesama pilkliku enesekindla naeratusega. „Asi, mida ma ei suuda mõista,” ütles ta, „on see, et keiser Aleksander kogus enda ümber kõik minu isiklikud vaenlased. Ma ei suuda seda... mõista. Kas ta ei mõtelnud siis, et mina võin sedasama teha?” küsis ta Balašovilt, ja see mõte tõukas ta, nagu näha, hommikuse vihahoo jälgedesse, mis alles värsked olid.

„Ja teadku ta, et seda ma teen!” ütles Napoleon, tõusis püsti ja lükkas tassi käega eemale. „Ma kihutan kõik ta omaksed Saksamaalt välja, kõik vürtemberglased ja baadenlased ja veimarlased... jah, ma kihutan nad välja. Valmistatagu aga Venemaal neile pelgupaik ette!”

Balašov langetas pea, kusjuures kogu ta olek näitas, et ta sooviks hüvasti jätta ja kuulab ainult sellepärast, et ta ei saa olla kuulamata, kui temaga räägitakse. Napoleon ei pannud seda tähele; ta ei kõnelnud Balašoviga mitte kui oma vaenlase saadikuga, vaid kui inimesega, kes on nüüd täiesti ustav temale ja peab rõõmustama oma endise isanda alandamise üle.

„Ja miks keiser Aleksander üldse vägede juhatamise enda peale võttis? Milleks seda? Sõda on minu amet, tema asi on aga valitseda ja mitte sõjaväge käsutada. Milleks võttis ta enda peale niisuguse vastutuse?”

Napoleon avas jälle tubakatoosi, käis toas mitu korda edasi-tagasi, tuli siis äkki ootamatult Balašovi juurde, kerge muie suunurgas, ja nagu teeks ta midagi, mis ei ole üksnes tähtis, vaid ka Balašovile meeldiv, tõstis kindlalt, kähku ja lihtsalt käe neljakümneaastase Vene kindrali pea juurde, võttis tal kõrvast kinni ja sakutas seda kergelt, naeratades vaid huultega.

Avoir l’oreille tirée par l’Empereur^[3.] peeti Prantsuse õukonnas väga suureks auks ja armuks.

„Eh bien, vous ne dites rien, admirateur et courtisan de l’Empereur Alexandre?”^[4.] lausus ta, nagu oleks naeruväärt olla tema juuresolekul kellegi teise kui tema, Napoleoni courtisan ning admirateur.

„Kas kindralile on hobused valmis?” küsis ta ja langetas vastuseks Balašovi kummardusele kergelt pea.

„Andke talle minu hobused, tal on pikk tee...”

Kiri, mille Balašov kaasa tõi, oli Napoleoni viimane kiri Aleksandrile. Kõik kõneluse üksikasjad räägiti Vene keisrile ära, ja sõda läks lahti.

1 pühaks Moskvaks [ ↵ ]

2 Nagu kõik teed viivad Rooma, nii viivad kõik teed ka Moskvasse. [ ↵ ]

3 Keisri käest kõrvast sakutada saada. [ ↵ ]

4 Noh, te ei ütle midagi, keiser Aleksandri austaja ja õukondlane? [ ↵ ]