Читать книгу Sõda ja rahu. III ja IV - Lev Tolstoi - Страница 13

Pärast seda kui vürst Andrei oli Moskvas Pierre’iga kokku saanud, sõitis ta Peterburi, asju ajama, nagu ta omastele ütles, õigupoolest aga selleks, et näha seal vürst Anatole Kuraginit, keda ta pidas vajalikuks näha. Peterburis, kus ta tema järele päris, Kuraginit enam ei olnud. Pierre oli oma naisevennale sõna saatnud, et vürst Andrei talle järele sõidab. Silmapilk oli Anatole Kuragin saanud sõjaministrilt teenistussemääramise ning sõitnud ära Moldova armeesse. Samal ajal nägi vürst Andrei Peterburis Kutuzovit, oma endist kindralit, kes temasse alati heatahtlikult oli suhtunud, ja Kutuzov tegi talle ettepaneku tulla koos temaga Moldova armeesse, kuhu vana kindral oli ülemjuhatajaks määratud. Vürst Andrei määrati peakorteri staabi koosseisu ja sõitis Türgimaale.

Vürst Andrei pidas ebasündsaks Kuraginile kirjutada ja teda duellile kutsuda. Ilma uue duelli-ajendita arvas vürst Andrei omapoolse väljakutse olevat kompromiteeriva krahvitar Rostovale ja sellepärast otsis ta isiklikku kokkusaamist Kuraginiga, et leida uut ajendit kahevõitluseks. Ent armees ei juhtunud ta samuti Kuraginit nägema, sest too oli varsti pärast seda, kui vürst Andrei Türgi armeesse saabus, Venemaale tagasi pöördunud. Uuel maal ja uutes tingimustes oli vürst Andreil kergem elada. Pärast mõrsja truudusemurdmist, mis mõjus talle seda valusamini, mida suurema hoolega ta selle mõju kõigi eest varjas, oli tal ränk elada nendessamades tingimustes, milles ta oli õnnelik olnud, ja vabadus ning iseseisvus, mida ta varem nii kalliks oli pidanud, olid talle veelgi rängemad. Vähe sellest, et ta ei mõlgutanud enam neid mõtteid, mis talle Austerlitzi lahinguväljal taevasse vaadates esmakordselt pähe olid tulnud, mida ta oli armastanud Pierre’iga arutada ning mis olid täitnud tema üksildust Bogutšarovos ja hiljem Šveitsis ning Roomas; ta koguni kartis meenutadagi neid mõtteid, mis olid talle avanud ääretud ja heledad vaatepiirid. Nüüd köitsid teda ainult kõige lähemad, praktilised huvid, mis ei olnud seotud endistega ja millest ta seda suurema õhinaga kinni haaras, mida sügavamale olid maetud endised. Nagu oleks too lõputu kaugenev taevavõlv, mis oli enne ta pea kohal olnud, muutunud äkki madalaks, kindlapiiriliseks, teda rõhuvaks võlviks, milles kõik oli selge, kuid milles ei olnud midagi igavest ja salapärast.

Kõigist kujuteldavaist tegevusaladest oli sõjaväeteenistus talle kõige lihtsam ja tuttavam. Kutuzovi staabi juures korrapidaja kindrali kohuseid täites töötas ta seal visalt ning usinasti ja pani Kutuzovit oma tööinnu ja korralikkusega imestama. Kui vürst Andrei Kuraginit Türgist eest ei leidnud, ei pidanud ta vajalikuks tema kannul jälle Venemaale kihutada; ent kõige selle juures teadis ta, et läheb aega mis läheb, aga ta ei saa, hoolimata sellest põlgusest, mida ta Kuragini vastu tundis, hoolimata kõigist tõendustest, millega ta end veenis, et tal ei maksa alanduda kokkupõrkeni tolle mehega, – ta teadis, et Kuraginit nähes ei saa ta jätta teda välja kutsumata, just nagu näljane inimene ei saa jätta toidu kallale sööstmata. Ja teadmine, et solvangu eest pole veel kätte makstud, et viha on välja valamata ja rõhub südant, mürgitas seda kunstlikku rahu, mille vürst Andrei endale hoolt nõudva, tegevusrohke ja pisut auahne ning kuulsusjanuse askeldamisega Türgis oli loonud.

1812. aastal, kui teade sõjast Napoleoniga jõudis Bukaresti (kus Kutuzov elas kaks kuud, veetes päevad ja ööd oma valahhitari juures), palus vürst Andrei Kutuzovilt enda üleviimist Läänearmeesse. Kutuzov, keda Bolkonski oli oma töökusega ära tüüdanud, kuna see mõjus tema jõudeolekus nagu etteheide, laskis ta hea meelega minema, saates ta ülesandega Barclay de Tolly juurde.

Enne kui sõita armeesse, mis mais asus Drissa laagris, keeras vürst Andrei sisse Lõssõje Gorõsse, mis jäi just tema tee äärde, kolme versta kaugusele Smolenski maanteest. Viimase kolme aasta sees oli vürst Andrei elus olnud nii palju murranguid, ta oli nii palju mõtisklenud, läbi elanud ja nii palju näinud (ta oli läbi sõitnud nii Lääne kui ka Ida), et Lõssõje Gorõsse saabumisel hämmastas teda kummaliselt ja ootamatult see, kuidas siin kulgeb elu täpselt niisamuti, pisemate üksikasjadeni just täpselt niisamuti nagu varem. Ta sõitis Lõssõje Gorõ puiesteele ja kiviväravast sisse just nagu nõiutud, uinuvasse lossi. Seesama soliidsus, seesama puhtus, seesama jäikus valitses siin majas, sama mööbel, samad seinad, samad helid, sama lõhn ja samad arglikud näod, ainult pisut vanemaks jäänud. Vürstitar Marja oli ikka seesama arglik, inetu, vananev neiu, kelle elu parimad aastad olid möödunud hirmu all ja alalistes hingepiinades, kasutult ja rõõmutult. Bourienne oli ikka seesama iga eluhetke rõõmuga kasutav ja enda suhtes kõige helgemaid lootusi hellitav endaga rahulolev edev tütarlaps. Ta oli nüüd ainult enesekindlam kui enne, nii paistis vürst Andreile. Šveitsist toodud kasvataja Dessalles kandis vene lõikega kuube, purssis teenijatega kanget vene keelt, kuid oli ikka seesama piiratult tark, haritud, vooruslik ja pedantne kasvataja. Vana vürst oli kehaliselt vaid niipalju muutunud, et ta suunurgast võis nüüd näha ühe hamba puudumist; vaimu poolest oli ta ikka endine, ainult veelgi tigedam ja umbusklikum kõige selle vastu, mis maailmas tegelikult toimub. Ainult Nikoluška oli suureks kasvanud ja muutunud: tal olid punased põsed, tumedad lokkis juuksed, ja kui ta naeris ning lõbus oli, kergitas ta enda teadmata oma ilusa suu ülahuult just niisamuti, nagu oli seda teinud õnnis väike vürstinna. Ainult tema üksi ei olnud siin nõiutud, uinuvas lossis kinni pidanud muutumatuse seadusest. Aga ehkki väliselt oli kõik jäänud vanaviisi, olid kõigi nende inimeste sisemised vahekorrad sestsaadik, kui vürst Andrei polnud neid näinud, hoopis muutunud. Perekonnaliikmed olid jagunenud kahte teineteisele võõrasse ja vaenulikku leeri, mis nüüd tema pärast oma tavalist eluviisi muutsid ja ainult tema siinviibimise tõttu omavahel suhtlesid. Ühte leeri kuulusid vana vürst, m-lle Bourienne ja arhitekt, teise vürstitar Marja, Dessalles, Nikoluška ja kõik lapsehoidjad ning ammed.

Sel ajal kui vürst Andrei oli Lõssõje Gorõs, lõunatas kogu pere koos, kuid kõikidel oli ebamugav ja tema tundis, et ta on külaline, kelle pärast seda erandit tehakse ning et ta kõiki oma siinolekuga tülitab. Esimese päeva lõunasöögi ajal oli vürst Andrei, kes seda paratamatult tajus, sõnakehv, ja ka vana vürst, kes ta ebaloomulikku seisukorda tähele pani, jäi süngelt vait ning läks kohe pärast lõunat oma tubadesse. Kui vürst Andrei õhtul tema juurde tuli ja püüdis teda virgutada sellega, et rääkis talle noore krahv Kamenski sõjakäigust, keeras vana vürst ootamatult jutu vürstitar Marjale, keda ta süüdistas usulistes liialdustes ja sallimatuses m-lle Bourienne’i vastu, kuna viimane pidi vana vürsti sõnade järgi olema ainus talle tõesti ustav hing.

Vana vürst kaebas, et kui ta on haige, siis ainult vürstitar Marja pärast; et vürstitar piinab ja ärritab teda meelega, et ta rikub väikese vürst Nikolai oma hellitamise ja rumalate juttudega ära. Vana vürst teadis väga hästi, et tema piinab oma tütart ja et tütre elu on väga ränk, aga ta teadis ka, et ta ei suuda tütart piinamata olla ja et tütar on selle ära teeninud. Miks siis vürst Andrei, kes seda näeb, mulle oma õe pärast midagi ei ütle, mõtles vana vürst. Kas ta arvab, et ma olen kurjategija või vana loll, et olen ilma põhjuseta tütrele selja keeranud ja prantslannast endale lähedase inimese teinud? Ta ei saa aru, ja sellepärast peab talle selgeks tegema, ta peab mu ära kuulama, mõtles vana vürst. Ja ta hakkas seletama põhjusi, miks ta tütre juhmi iseloomu taluda ei suuda.

„Kuna te minult seda küsite –” ütles vürst Andrei isale otsa vaatamata (esimest korda elus mõistis ta oma isa hukka), „ma ei tahtnud rääkida, aga kuna te mult küsite, siis ütlen teile otsekoheselt, mis ma kõigest sellest arvan. Kui teie ja Maša vahel on arusaamatusi ja lahkhelisid, siis mina ei saa küll kuidagi süüdistada teda – ma tean, kuidas ta teid armastab ja austab. Kuna te minult kord juba küsite,” jätkas vürst Andrei ärritatult, sest ta oli viimasel ajal alati valmis ärrituma, „siis võin ma ütelda üht: kui teil on arusaamatusi, siis on nende põhjuseks see tühine naisterahvas, kes ei peaks olema minu õe sõbratar.”

Vana vürst jäi esiti tardunud pilgul oma pojale otsa vahtima ja paljastas ebaloomulikus naeratuses oma hamba puudumise, mis oli vürst Andreile kangesti harjumatu.

„Mis sõbratar, pojakene? Kuidas? Või juba jõudsite läbi arutada! Mis?”

„Isa, ma ei tahtnud kohtumõistjaks olla,” ütles vürst Andrei sapiselt ja kalgilt, „aga teie ise soovisite, ja ma ütlesin ning ütlen alati, et vürstitar Marja ei ole süüdi, vaid süüdi olete… süüdi on see prantslanna...”

„Nii et sa mõistad süüdi... mõistad süüdi!” ütles vana vürst vaikselt ja – nagu vürst Andreile tundus – kohmetult, aga kargas siis äkitselt püsti ja karjus: „Välja, välja! Et su lõhnagi siin ei oleks!...”

*

Vürst Andrei tahtis kohe ära sõita, kuid jäi vürstitar Marja palvel veel üheks päevaks. Sel päeval ei näinud vürst Andrei isa, kes ei tulnud oma ruumidest välja ega lasknud kedagi enda juurde sisse peale m-lle Bourienne’i ja Tihhoni ning küsis mitu korda, kas poeg on minema sõitnud. Järgmisel päeval läks vürst Andrei enne lahkumist oma poja tubadesse. Jumekas, ema moodi lokkis juustega poiss istus talle põlvele. Vürst Andrei hakkas pojale jutustama muinasjuttu Sinihabemest, kuid jäi mõttesse ega jutustanud lõpuni. Ta ei mõtelnud praegu sellele kenale poisile, oma pojale, keda ta põlvel hoidis, vaid iseendale. Täis õudu, otsis ta, aga ei leidnud endas ei kahetsust selle üle, et oli oma isa vihale ajanud, ega kahjutunnet selle üle, et ta (esimest korda elus isaga tülis) isa juurest lahkub. Kõige tähtsam oli talle see, et ta otsis, aga ei leidnud endas seda kunagist hellust poja vastu, mida ta oli lootnud poissi kallistades ja põlvele võttes endas äratada.

„No jutusta siis ometi!” ütles poeg. Vürst Andrei ei vastanud, vaid pani ta põlvelt maha ja läks toast minema.

Niipea kui vürst Andrei oli kõrvale jätnud oma igapäevase tegevuse, eriti veel, kui ta oli jõudnud endistesse oludesse, milles ta oli elanud siis, kui oli olnud õnnelik, valdas elutüdimus teda endise jõuga ning ta püüdis neist mälestustest ruttu lahti saada ning ruttu mingi tegevuse leida.

„Kas sa sõidad tõesti minema, André,” küsis õde temalt.

„Jumal tänatud, et ma sõita võin,” ütles vürst Andrei, „mul on väga kahju, et sina seda ei või.”

„Miks sa niiviisi ütled!” lausus vürstitar Marja. „Miks sa niiviisi ütled, nüüd, kus sa lähed sellesse hirmsasse sõtta ja isa on nii vana. M-lle Bourienne rääkis, et ta oli sinu järele küsinud...” Niipea kui vürstitar oli seda lausunud, lõid ta huuled värisema ja ta silmist voolasid pisarad. Vürst Andrei pöördus ära ning kõndis toas edasi-tagasi.

„Oh jumal hoidku! Oh jumal!” ütles ta. „Ja kui mõtelda, mis ja kes... milline rämps võib olla teiste inimeste õnnetuse põhjuseks!” ütles ta vihaga, mis vürstitar Marjat ehmatas.

Vürstitar Marja mõistis, et nende inimeste all, keda ta rämpsuks nimetab, ei mõtle vürst Andrei mitte ainult m-lle Bourienne’i, kes oli tema õnnetuse põhjus, vaid ka meest, kes oli hävitanud tema enda õnne.

„André, ma palun, ma anun sinult ühte,” ütles ta venna küünarnukki puudutades ja talle hiilgavail silmil läbi pisarate otsa vaadates. „Ma mõistan sind,” (vürstitar Marja lõi silmad maha). „Ära mõtle, et hädade tekitajaiks on inimesed. Inimesed on Tema tööriist.” Ta tõstis silmad vürst Andrei peast pisut kõrgemale nii kindlal ja harjunud pilgul, nagu vaadatakse tuttavasse kohta, kus ripub portree. „Hädad on Tema ja mitte inimeste saadetud. Inimesed on Tema tööriist, nad pole süüdi. Kui sulle näib, et keegi on sinu ees süüdi, siis unusta see ning andesta. Meil pole õigust karistada. Ja sa mõistad andestamise õnne.”

„Kui ma oleksin naine, siis ma teeksin seda, Marie. See on naiste voorus. Aga mees ei tohi ega saa unustada ja andestada,” ütles ta, ja kuigi ta selle hetkeni polnud Kuragini peale mõtelnud, ärkas kogu väljavalamata viha äkki ta südames ellu. Kui juba vürstitar Marja manitseb mind andestama, siis järelikult oleksin ma juba ammu pidanud karistama, mõtles ta. Ja vürstitar Marjale rohkem vastamata mõtles ta nüüd juba sellele rõõmsale ja kurjale silmapilgule, mil ta näeb Kuraginit, kes (nagu ta teadis) viibib väeosas.

Vürstitar Marja palus venda veel ühe päeva oodata ja ütles, et ta teab, kui õnnetu oleks isa, kui Andrei ilma temaga leppimata ära sõidaks; kuid vürst Andrei vastas, et arvatavasti tuleb ta sõjaväest varsti jälle koju, et ta kirjutab isale tingimata ja et mida kauemaks ta praegu siia jääb, seda teravamaks see tüli läheks.

„Adieu, André! Rappelez-vous que les malheurs viennent de Dieu, et que les hommes ne sont jamais coupables,”^[1.] olid viimased sõnad, mis ta õelt kuulis, kui ta temaga jumalaga jättis.

See peab nii olema, mõtles vürst Andrei, kui ta Lõssõje Gorõ puiesteelt välja sõitis. Tema, see hale ja süütu olend, jääb vanadusnõtruses rauga närida. Rauk tunneb, et ta on ise süüdi, aga ei saa ennast muuta. Minu poeg kasvab ja tunneb rõõmu elust, milles ta ükskord on samasugune nagu kõik teisedki – kas petetu või petja. Mina sõidan praegu armeesse – milleks? – ma ei tea isegi, ja ma tahan näha meest, keda ma põlgan, et anda talle võimalus mind tappa ja minu üle irvitada! – Elutingimused olid ka enne needsamad, kuid enne olid nad kõik omavahel seoses, ent nüüd oli kõik laiali valgunud. Ainult mõttetud, ilma mingi seoseta nähtused ilmusid üksteise järel vürst Andrei kujutlusse.

1 Jumalaga, Andrei! Pea meeles, et hädad on Jumalast ja et inimesed ei ole iialgi süüdi. [ ↵ ]