Читать книгу Sõda ja rahu. III ja IV - Lev Tolstoi - Страница 8

Vene keiser oli aga juba üle kuu aja elanud Vilnos ning korraldanud vägede ülevaatusi ja manöövreid. Sõjaks, mida kõik ootasid ja mille vastu valmistumiseks keiser oligi Peterburist siia tulnud, ei olnud miski valmis. Ühtset tegevuskava ei olnud. Kõhklused selle üle, missugust kava kõigist neist, mida esitati, vastu võtta, olid pärast keisri kuuajalist peakorteris viibimist veelgi suurenenud. Kolmel armeel oli igal oma ülemjuhataja, kuid ühist, kõigi armeede juhatajat ei olnud ja seda tiitlit ei võtnud keiser ka endale.

Mida kauem keiser Vilnos elas, seda vähem valmistuti sõja vastu, sest oldi väsinud seda ootamast. Paistis nii, nagu oleksid kõik, kes keisrit ümbritsesid, püüdnud saavutada vaid seda, et sundida teda eelseisvat sõda meeldivas ajaviites unustama.

Juunis, pärast paljusid balle ja pidusid, mida olid andnud poola magnaadid, õukondlased ja keiser ise, tuli ühele poola kindraladjutandile mõte korraldada keisri auks tema kindraladjutantide poolt lõunasöök ja ball. Selle mõtte võtsid kõik rõõmuga vastu. Keiser andis nõusoleku. Kindraladjutandid kogusid korjanduslehega raha. Daam, kellest arvati, et ta on keisrile kõige meelepärasem, paluti balli perenaiseks. Krahv Bennigsen, Vilno kubermangu mõisnik, pakkus selleks peoks oma linnalähedast maamaja, ja 13. juunil pidid Zakretis, krahv Bennigseni maamajas, toimuma ball, lõunasöök, paadisõit ja ilutulestik.

Samal päeval, kui Napoleon andis käsu üle Neemeni minna ja kui tema eelväed pühkisid kasakad eest ning ületasid Vene piiri, veetis Aleksander õhtut Bennigseni maamajas ballil, mille kindraladjutandid olid korraldanud.

Oli lõbus ja hiilgav pidu; asjatundjad kinnitasid, et harva on ühes kohas korraga koos olnud nii palju kaunitare. Koos teiste keisri järel Peterburist Vilnosse tulnud vene daamidega oli ballil krahvinna Bezuhhova, kes oma ohtliku, nõndanimetatud vene iluga jättis varju rafineeritud poola daamid. Keiser pani teda tähele ja austas tantsulekutsega.

Boriss Drubetskoi viibis samuti sel ballil – en garçon (poissmehena), nagu ta ise ütles, sest ta oli oma naise Moskvasse jätnud, – ja ehkki ta ei olnud kindraladjutant, oli ta suure summaga osa võtnud korjandusest balli heaks. Boriss oli nüüd rikas mees, kes oli au poolest väga kaugele jõudnud ja kes ei otsinud enam eestkostet, vaid oli võrdne oma kõige kõrgemalgi astmel seisvate eakaaslastega.

Kell kaksteist öösi tantsiti veel. Hélène, kel polnud väärilist kavaleri, oli ise reserveerinud masurka Borissile. Nad olid kolmas paar. Boriss silmitses külmavereliselt Hélène’i hiilgavaid paljaid õlgu, mis puhkesid tumedast, kullaga kaunistatud gaaskleidist, rääkis vanadest tuttavatest, kuid ei lasknud samal ajal – iseendale ja teistele märkamatult – hetkekski silmist keisrit, kes viibis samas saalis. Keiser ei tantsinud; ta seisis uksel ja peatas kord ühte, kord teist nende lahkete sõnadega, mida üksnes tema oskas lausuda.

Masurka algul nägi Boriss, et kindraladjutant Balašov, üks keisrile kõige lähedasemaid isikuid, astus keisri juurde ja jäi kojaetiketi vastaselt tema ees seisma, kuna keiser kõneles ühe poola daamiga. Daamiga veel pisut rääkinud, vaatas keiser küsivalt Balašovi poole, ja mõistnud nähtavasti, et Balašov talitab niiviisi ainult sellepärast, et tal on selleks tungivad põhjused, noogutas ta daamile kergelt ning pöördus Balašovi poole. Vaevalt oli Balašov suu lahti teinud, kui keisri näole ilmus imestus. Ta võttis Balašovil käe alt kinni ja läks temaga läbi saali, kusjuures ta rajas endale ebateadlikult umbes kolme sülla laiuse tee kahele poole kõrvaletaandujate vahel. Boriss pani tähele Araktšejevi ärevat nägu, kui keiser koos Balašoviga läbi saali läks. Altkulmu keisri poole vaadates ja oma punast nina nohistades nihkus Araktšejev rahvasummast ette, otsekui ootaks ta, et keiser tema poole pöördub. (Boriss sai aru, et Araktšejev kadestab Balašovi ja pole rahul, et üks nähtavasti väga tähtis uudis jõuab keisri kõrvu kellegi teise kui tema suu läbi.)

Aga keiser ja Balašov läksid Araktšejevit märkamata uksest välja, valgustatud aeda. Araktšejev marssis, käsi mõõgapidemel, ise kurjalt kahele poole vahtides, umbes kahekümne sammu pealt neile järele.

Kui Boriss tantsis edasi masurka tuure, piinas teda lakkamatult mõte, mis uudise Balašov ometi oli toonud ja kuidas seda enne teisi teada saada.

Siis kui jõudis tuur, milles ta pidi daame valima, sosistas ta Hélène’ile, et tahab valida krahvinna Potocka, kes on arvatavasti palkonile läinud, ja jooksis, jalad parketil libisemas, välisukse kaudu aeda. Kui ta nägi Balašovi ja keisrit terrassile tulemas, jäi ta seisma. Keiser ja Balašov tulid ukse poole. Boriss surus end kiirustava näoga, nagu poleks ta jõudnud eest ära astuda, aupaklikult vastu uksepiita ja langetas pea.

Keisri viimased, isiklikult solvatud inimese ärrituses lausutud sõnad olid:

„Tungida Venemaale sisse ilma sõda kuulutamata! Ma lepin alles siis, kui minu maal pole enam ühtegi relvastatud vaenlast.”

Borissile näis, et keisrile meeldis neid sõnu lausuda: ta oli rahul viisiga, kuidas ta oma mõtet oli väljendanud, kuid ei olnud rahul sellega, et Boriss ta sõnu oli kuulnud.

„Et keegi teada ei saaks!” lisas keiser kulmu kortsutades. Boriss sai aru, et see käib tema kohta, ja ta sulges silmad ning kummardas kergelt. Keiser astus jälle saali ning viibis ballil veel umbes pool tundi.

Boriss oli esimesena teada saanud, et Prantsuse väed on tulnud üle Neemeni, ja tänu sellele oli tal juhus mõnelegi tähtsale isikule näidata, et nii mõnigi asi, mis seisab teiste eest salajas, on temale teada, ning sellega oli tal juhus nende isikute silmis kõrgemale tõusta.

Äkiline uudis, et prantslased on tulnud üle Neemeni, oli iseäranis ootamatu pärast kuu aega kestnud asjatut ootust, ja liiatigi veel ballil! Keiser oli teate saamise esimesel hetkel, meelepahas ja solvumuses, leidnud selle hiljem kuulsaks saanud ütluse, mis talle endale meeldis ja täielikult tema tundeid väljendas. Kui keiser oli ballilt koju jõudnud, laskis ta öösi kell kaks kutsuda sekretär Šiškovi enda juurde ning käskis koostada käsu sõjaväele ja reskripti feldmarssal vürst Saltõkovile, millesse ta käskis tingimata sisse panna sõnad, et ta ei lepi niikaua, kui Venemaa pinnal on veel kas või üksainus relvastatud prantslane.

Järgmisel päeval kirjutati Napoleonile niisugune kiri:

„Monsieur mon frère. J’ai appris hier que malgré la loyauté avec laquelle j’ai maintenu mes engagements envers Votre Majesté, ses troupes ont franchis les frontières de la Russie, et je reçois à l’instant de Pétersbourg une note par laquelle le comte Lauriston, pour cause de cette agression, annonce que Votre Majesté s’est considérée comme en état de guerre avec moi dès le moment où le prince Kourakine a fait la demande de ses passeports. Les motifs sur lesquels le duc de Bassano fondait son refus de les lui délivrer, n’auraient jamais pu me faire supposer que cette démarche servirait jamais de prétexte à l’agression. En effet cet ambassadeur n’y a jamais été autorisé comme il l’a déclaré lui-même, et aussitôt que j’en fus informé, je lui ai fait connaître combien je le désapprouvais en lui donnant l’ordre de rester à son poste. Si Votre Majesté n’est pas intentionnée de verser le sang de nos peuples pour un malentendu de ce genre et qu’elle consente à retirer ses troupes du territoire russe, je regarderai ce qui s’est passé comme non avenu, et un accommodement entre nous sera possible. Dans le cas contraire, Votre Majesté, je me verrai forcé de repousser une attaque que rien n’a provoquée de ma part. Il dépend encore de Votre Majesté d’éviter à l’humanité les calamités d’une nouvelle guerre.

Je suis, etc.

(signé) Alexandre.”^[1.]

1 Mu kõrgeauline vend! Eile jõudis minuni teade, et hoolimata sellest puhtsüdamlikkusest, millega ma olen kinni pidanud oma kohustustest Teie Keiserliku Majesteedi vastu, on teie väed tulnud üle Vene piiri, aga alles praegu sain ma Peterburist noodi, milles krahv Lauriston mulle selle sissetungi puhul teatab, et Teie Majesteet loeb end olevat minuga vaenujalal sellest hetkest peale, mil vürst Kurakin oma passe nõudis. Põhjused, millele Bassano hertsog rajas oma keeldumise neid talle välja anda, poleks mind eales sundinud eeldama, et see minu saadiku samm võiks saada kallaletungi ettekäändeks. Tegelikult ei olnud tal selleks minu volitust, mida ta ka ise kinnitas, ja niipea kui mulle sellest teatati, tegin ma vürst Kurakinile teatavaks oma rahulolematuse ja käskisin tal endiselt täita oma ülesandeid. Kui Teie Majesteet ei kavatse valada selle arusaamatuse pärast meie alamate verd ja kui te nõustute oma vägesid Vene valdustest välja viima, siis vaatan ma juhtunule, nagu poleks seda olnudki, ja kokkulepe meie vahel jääb võimalikuks. Vastasel korral olen ma sunnitud tagasi lööma kallaletungi, mida mina omalt poolt millegagi esile ei ole kutsunud. Teie Majesteet, veel on teil võimalik vabastada inimkond uue sõja viletsustest. Ma jään, jne. (alla kirjutanud) Aleksander. [ ↵ ]