Читать книгу Sõda ja rahu. III ja IV - Lev Tolstoi - Страница 14

Vürst Andrei jõudis armee peakorterisse juuni lõpul. Esimene armee – see, mille juures viibis keiser – asus kindlustatud laagris Drissa kaldal; teise armee väeosad taganesid ja püüdsid ühineda esimese armeega, millest prantslaste suured väed olid nad ära lõiganud – nagu räägiti. Sõjategevuse üldine käik ei rahuldanud Vene armees kedagi, aga keegi ei mõtelnud Vene kubermange ähvardavast sissetungist; kellelegi ei tulnud üldse pähe, et sõda võiks Poola kubermangudest kaugemale minna.

Vürst Andrei leidis Barclay de Tolly, kelle juurde ta oli määratud, Drissa äärest. Kuna laagri ümbruskonnas ei olnud ühtegi suuremat küla või alevikku, siis oli kogu see suur hulk kindraleid ja õukondlasi, kes armee juures viibisid, majutatud kümne versta piires ümberkaudu asuvate külade parematesse majadesse siin- ja sealpool jõge. Barclay de Tolly oli keisrist neli versta eemal. Ta võttis Bolkonski vastu ükskõikselt ning jahedalt ja ütles oma saksa aktsendiga, et kannab tema ametisse määramiseks temast keisrile ette, seni aga palub teda jääda oma staabi juurde. Anatole Kuraginit, keda vürst Andrei oli lootnud armeest eest leida, ei olnud siin: ta oli Peterburis, ja see teade oli Bolkonskile meeltmööda. Huvi käimasoleva suure sõja keskpunkti vastu oli köitnud vürst Andrei meeled ja talle valmistas rõõmu vabaneda mõneks ajaks ärritusest, mida temas põhjustas mõte Kuraginile. Esimese nelja päevaga, mil teda kuskile ei nõutud, tegi vürst Andrei ringsõidu kogu selles kindlustatud laagris ja püüdis oma teadmiste abil ning asjatundjatega rääkides luua endale sellest selget pilti. Ent küsimus, kas see laager on soodus või mitte, jäi vürst Andreil lahendamata. Ta oli oma sõjaliste kogemuste najal juba jõudnud veendumusele, et sõjategevuses ei tähenda vägagi sügavamõtteliselt läbimõeldud plaanid mitte kui midagi (nagu ta oli näinud Austerlitzis), et kõik oleneb sellest, kuidas vastatakse vaenlase ootamatutele ja ettenähtamatutele sammudele, et kõik oleneb sellest, kuidas ja kes kogu asja juhib. Selleks, et seda viimast küsimust endale selgeks teha, püüdis vürst Andrei oma seisundit ja tutvusi kasutades süveneda sõjaväe juhtimise laadisse ning sellega ametis olevate isikute ja parteide iseloomusse, misjärel lõi endale kogu asjast järgmise arusaamise.

Kui keiser alles Vilnos oli, jagunes kogu armee kolmeks. Esimest armeed juhatas Barclay de Tolly, teist Bagration ja kolmandat Tormassov. Keiser viibis esimese armee juures, kuid ei olnud ülemjuhataja. Käskkirjades ei olnud öeldud, et keiser vägesid juhatab, vaid et ta jääb armee juurde. Pealegi ei olnud keisri juures ülemjuhataja staapi, vaid oli keiserliku peakorteri staap. Selle juurde kuulusid keiserliku staabi ülem kindralkortermeister vürst Volkonski, kindralid, tiibadjutandid, diplomaatilised ametnikud ja suur hulk välismaalasi, kuid armee staapi ei olnud. Peale selle olid keisri juures ilma ametita endine sõjaminister Araktšejev, auastmelt vanim kindral krahv Bennigsen, troonipärija suurvürst Konstantin Pavlovitš, kantsler krahv Rumjantsev, endine Preisi minister Stein, Rootsi kindral Armfelt, sõjakäigu plaani peamine koostaja Pfuel, Sardiinia emigrant kindraladjutant Paulucci, Wolzogen ja palju teisi. Kuigi need mehed viibisid armee juures ilma sõjaväeliste ametiteta, oli neil oma positsiooni tõttu siiski mõju ja sageli ei teadnud korpuseülem või isegi ülemjuhataja, kellena Bennigsen või suurvürst või Araktšejev või vürst Volkonski ühte või teist asja küsib või soovitab, ega teadnud, kas üks või teine nõuande kujul antud käsk tuleb nendelt meestelt või keisrilt ja kas seda peab täitma või ei pea. Kuid nii paistsid asjad väljastpoolt, kuna tegelikult oli keisri ja kõikide nende meeste siinviibimise mõte õukonna seisukohast võttes (aga keisri juuresolekul saavad kõigist õukondlased) kõigile selge. See mõte oli järgmine: keiser ei võtnud endale ülemjuhataja nimetust, kuid käsutas kõiki armeesid: mehed, kes teda ümbritsesid, olid tema abilised. Araktšejev oli truu ja teokas korravalvur ning valitseja ihukaitsja, Bennigsen oli Vilno kubermangu mõisnik, kes näiliselt ajas siin kubermangus les honneurs^[1.], tegelikult oli aga hea kindral, kellelt võis küsida nõu ja kes oli alati varus Barclay asendamiseks. Suurvürst oli siin sellepärast, et niisugune oli tema tahtmine. Endine minister Stein oli siin sellepärast, et ta oli kasulik oma nõuannetega, ja sellepärast, et keiser Aleksander hindas kõrgelt tema isiklikke omadusi. Armfelt oli Napoleoni vihane vastane ning enesekindel kindral, mis Aleksandrile ikka mõju avaldas. Paulucci oli siin sellepärast, et ta oli julge ja söaka jutuga mees. Kindraladjutandid olid siin sellepärast, et nad olid igal pool, kus keisergi, ja lõpuks – mis peaasi – Pfuel oli siin sellepärast, et ta oli koostanud Napoleoni-vastase sõja plaani ja juhtis, olles pannud Aleksandri uskuma oma plaani otstarbekust, kogu seda sõda. Pfueli juurde kuulus Wolzogen, kes avaldas Pfueli mõtteid selgemal kujul kui Pfuel, järsk ja kõikepõlgavalt enesekindel kabinetiteoreetik ise.

Peale mainitud isikute, venelaste ja välismaalaste (eriti välismaalaste, kes esitasid julgusega, mis iseloomustab inimesi nende tegutsemisel võõras keskkonnas, iga päev uusi, ootamatuid mõtteid), oli siin veel hulk teisejärgulisi mehi, kes olid armee juures sellepärast, et nende printsipiaalid siin olid.

Selles suures kihavas, hiilgavas ja uhkes maailmas eristas vürst Andrei kõigi mõtete ja häälte seas järgmisi selgemaid suundade ja parteide alajaotusi.

Esimese partei moodustasid Pfuel ja tema pooldajad, sõjateoreetikud, kes uskusid, et on olemas sõjateadus ja et selles teaduses on omad muutumatud seadused: flankeeriva liikumise, ümberhaaramise ja muud seadused. Pfuel ja tema pooldajad nõudsid taandumist sisemaale, taandumist täpsete taandumisseaduste järgi, mida näiline sõjateooria ette kirjutas, ja nägid igas kõrvalekaldumises sellest teooriast ainult barbaarsust, harimatust ja kuritahtlust. Sellesse parteisse kuulusid Saksa printsid, Wolzogen, Wintzingerode ja teised, peamiselt sakslased.

Teine partei oli esimese vastand. Nagu alati oli ühe äärmuse puhul ka teise äärmuse esindajaid. Selle partei mehed olid need, kes juba Vilnos olid nõudnud pealetungi Poolasse ja vabadust igasugustest ette valmis tehtud plaanidest. Peale selle, et teise partei esindajad esindasid julgeid tegusid, esindasid nad ühtlasi oma rahvust ja olid seega vaidlustes veel eriti ühekülgsed. Need olid venelased: Bagration, tõusuteed alustanud Jermolov ja teised. Sel ajal levis laialt Jermolovi nali, kuidas ta paluvat, et keiser talle armu osutaks ja ta sakslaseks ülendaks. Selle partei mehed meenutasid Suvorovit ja ütlesid, et pole tarvis ei mõtelda ega nõelu kaardi sisse torkida, vaid tuleb võidelda, vaenlast lüüa, et teda ei tohi lasta Venemaa pinnale ja sõjaväel ei tohi lasta norutada.

Kolmandasse parteisse, mida keiser usaldas kõige rohkem, kuulusid mõlema suuna vahel sehkendavad õukondlikud tehingutegijad. Selle partei mehed, kes enamasti polnud sõjaväelased ja kelle hulka kuulus ka Araktšejev, mõtlesid ja rääkisid nii, nagu räägivad harilikult need, kellel veendumusi ei ole, kuid kes tahavad näida veendunud inimestena. Nad rääkisid, et kahtlemata nõuab sõda, eriti niisuguse geeniusega nagu Buonaparte (jälle nimetati teda Buonaparteks), väga sügavalt läbikaalutud mõtteid ja põhjalikku teaduse tundmist ning et selles asjas on Pfuel geniaalne, aga et ühtlasi ei saa jätta möönmata, et teoreetikud on sageli ühekülgsed ja et sellepärast ei tohi neid päriselt usaldada, peab kuulama ka seda, mida ütlevad Pfueli vastased, ja ka seda, mida ütlevad praktilised, sõjaasjades kogenud mehed, ning võtma sellest kõigest keskmise. Selle partei mehed nõudsid visalt, et Drissa laager tuleb säilitada vastavalt Pfueli plaanile ning teiste armeede liikumissuundi muuta. Ehk küll niisuguse tegutsemisega ei saanud kätte ei ühte ega teist eesmärki, näis selle partei meestele, et nii on kõige parem.

Neljanda suuna moodustas see, mille kõige tähtsam esindaja oli troonipärija suurvürst, kes ei suutnud unustada oma Austerlitzi pettumust, kus tema oli, kiiver peas ja kolett seljas, ratsutanud nagu ülevaatusele minnes kaardiväe ees ja kavatsenud prantslased uljalt puruks lüüa, aga ootamatult eesliinile sattunud ja sealt üldises segaduses vaevu minema pääsenud. Selle partei meeste peal oli näha niihästi siiruse tugevus kui ka nõrkus. Nad kartsid Napoleoni, nägid temas jõudu ja enestes nõrkust ning ütlesid selle otse välja. Nad ütlesid: „Kõigest sellest ei tule midagi muud kui häbi ja hukatus! Me jätsime Vilno, jätsime Vitebski ja jätame ka Drissa. Ainus mõistlik asi, mis meil üle jääb, on sõlmida rahu, ja nii ruttu kui võimalik, enne kui meid Peterburist välja aetakse!”

Seda armee kõrgemates ringkondades laialt levinud vaadet toetasid niihästi Peterburi seltskond kui ka kantsler Rumjantsev, kes riiklikel põhjustel samuti rahu poolt oli.

Viiendad pooldasid Barclay de Tollyt, mitte niipalju inimesena kui sõjaministrina ja ülemjuhatajana. Need mehed ütlesid: „Olgu ta, mis ta on,” (alati alustati nii) „aga ta on aus ja tubli mees ja temast paremat ei ole. Andke talle võim kätte, sest ilma ühtse juhtimiseta ei saa edukalt sõdida, – ja ta näitab, milleks ta võimeline on, nii nagu ta näitas Soomes. Et meie armee on korras ja tugev ja taandus Drissani ilma mingite kaotusteta, selle eest võlgneme tänu ainult Barclayle. Kui Barclay nüüd Bennigseniga asendatakse, on kõik otsas, sest Bennigsen näitas oma saamatust juba 1807. aastal,” ütlesid selle partei mehed.

Kuuendad, bennigsenlased, rääkisid seevastu, et siiski ei ole kedagi, kes oleks tublim ja kogenum kui Bennigsen, ja et keeruta või ära keeruta, lõpuks ei jää ometi kedagi peale tema. Ja selle partei mehed tegid selgeks, et kogu meie taganemine kuni Drissani on üks hirmus lüüasaamine ja katkematu eksimuste ahel. „Mida rohkem vigu nad teevad, seda parem: saavad vähemalt rutem aru, et niiviisi edasi ei lähe,” ütlesid nemad. „Ja üks mingisugune Barclay ei aita midagi, meil on tarvis niisugust meest nagu Bennigsen, kes näitas, mis ta on, juba 1807. aastal ja keda isegi Napoleon õigeks meheks pidas, ja niisugust meest, kelle võimu meelsasti tunnistataks, ja niisugune mees on ainult Bennigsen.”

Seitsmendad olid isikud, keda valitsejate, eriti noorte valitsejate läheduses alati võib leida ja keda keiser Aleksandri läheduses oli iseäranis palju – kindralid ja tiibadjutandid, kes ei olnud oma valitsejale kirglikult ustavad mitte kui keisrile, vaid jumaldasid teda siiralt ning omakasupüüdmatult kui inimest, nii nagu teda jumaldas Rostov 1805. aastal, ja kes ei näinud temas mitte ainult kõiki ta voorusi, vaid ka kõiki inimlikke omadusi. Need mehed olid küll vaimustuses keisri tagasihoidlikkusest, millega ta oli keeldunud vägede juhtimisest, laitsid aga selle üleliigse tagasihoidlikkuse siiski maha ja soovisid ainult üht ning nõudsid, et jumaldatud keiser loobuks sellest üleliigsest usaldamatusest enese vastu, teataks avalikult, et ta asub sõjaväe etteotsa, moodustaks enda juurde ülemjuhataja staabi ja juhiks – vajaduse korral kogenud teoreetikute ja praktikutega nõu pidades – ise oma sõjaväge, kelles juba see asjaolu sünnitaks suurt vaimustust.

Kaheksas, kõige suurem rühmitus, mis oma tohutu suure hulgaga suhtus teistesse nagu üheksakümmend üheksa suhtub ühesse, koosnes meestest, kes ei tahtnud ei rahu ega sõda, ei pealetungiliikumisi ega kaitselaagrit Drissa ääres ega kuskil mujal, ei Barclayd ega keisrit, ei Pfueli ega Bennigseni, vaid tahtsid ainult ühte ja kõige tähtsamat: kõige suuremat tulu ja lõbu iseendale. Selles keisri peakorteri juures kihavate, üksteisega ristuvate ning segunevate intriigide sogases vees võis edu saavutada paljudes asjades, mis muul ajal poleks mõeldavad olnud. Üks, kes ei tahtnud lihtsalt oma tulusat positsiooni kaotada, nõustus täna Pfueliga, homme tema vastasega, ülehomme aga kinnitas, et tal selles asjas mingit arvamust ei ole, ainult selleks, et vastutusest pääseda ja keisrile meeltmööda olla. Teine, kes tahtis kasu saada, tõmbas keisri tähelepanu endale sellega, et karjus valjusti sedasama, millele keiser oli eile vihjanud, vaidles ja tõstis häält nõupidamisel, tagus endale vastu rinda ja kutsus teisel arvamusel olijaid kahevõitlusele ning näitas sellega, et ta on valmis end üldisele kasule ohvriks tooma. Kolmas mangus endale kahe nõupidamise vahel, kui ta isiklikke vaenlasi ligidal ei olnud, lihtsalt ühekordset toetust oma ustava teenistuse eest, sest teadis, et keisril pole praegu mahti talle ära ütelda. Neljas sattus ühtelugu, töökoormast lookas, kogemata keisri silma alla. Viies tahtis jõuda ammu ihaldatud sihile – lõunasöögile keisri juures – ning tõestas tuliselt, kui õige või ekslik mõni uuesti esile kerkinud arvamus on, ja tõi selle kinnituseks enam või vähem mõjusaid ning õigeid tõendusi.

Kõik selle partei mehed ajasid taga rublasid, riste ja auastmeid ning jälgisid selles tagaajamises ainult keisri helduse tuulelipu suunda; niipea kui nad märkasid, et tuulelipp mingisse suunda pöördus, hakkas kogu see sõjaväe isamesilaste sülem puhuma samas suunas, nii et keisril seda raskem oli lippu teisale käänata. Ebamäärases olukorras, ähvardavas suures ohus, mis kõigele eriti äreva iseloomu andis, keset seda intriigide, enesearmastuse, kokkupõrgete ja mitmesuguste vaadete ning tunnete keerist, kaasa arvatud kõigi nende meeste erirahvuslik päritolu, tekitas see kaheksas, kõige suurem, isiklikust huvist aetud meeste partei ühises asjas kõige rohkem vassinguid ning segadust. Mis küsimus iganes üles kerkis, ikka lendas see lesesülem, jätnud oma sumina endise kõneaine kallal pooleli, juba uue teema peale ja summutas ning segas siirad vaidlevad hääled oma suminaga ära.

Kõigist neist parteidest oli selleks ajaks, mil vürst Andrei armee juurde saabus, korjunud veel üks – üheksas partei, kes oli hakanud häält tõstma. See oli vanade arukate, riigiasjus kogenud meeste partei, kes oskasid ilma ühtki nendest üksteisele vastukäivatest arvamustest pooldamata näha selgesti kõike, mis peakorteri staabi juures toimub, ja kaaluda vahendeid, mis sellest ebamäärasusest, kõhklustest, segadusest ja jõuetusest välja aitaksid. Selle partei mehed ütlesid ja mõtlesid, et kõik halb tuleb õieti keisri ja ta sõjaväelise õukonna viibimisest armee juures; et armeesse on üle toodud need ebamäärased konventsionaalsed ja püsimatult kõikuvad suhted, mis õukonda sobivad, kuid sõjaväes kahjulikud on; et keiser peab siiski valitsema, aga mitte sõjaväge juhtima; et ainus väljapääs sellest olukorrast on keisri ja ta õukonna lahkumine armee juurest; et keisri kohalolek üksi juba võtab ära viiskümmend tuhat meest, keda on vaja tema isikliku julgeoleku tagamiseks; et ka kõige halvem, kuid sõltumatu ülemjuhataja on parem kui kõige parem, aga keisri juuresolekust ja võimust sõltuv ülemjuhataja.

Just sel ajal, kui vürst Andrei tegevusetult Drissa laagris elas, kirjutas riigisekretär Šiškov, kes oli üks selle partei peamisi esindajaid, keisrile kirja, millele olid nõustunud alla kirjutama Balašov ja Araktšejev. Ta kasutas keisri enese antud luba kaaluda asjade üldist käiku ja tegi selles kirjas aupaklikult ning ettekäändel, et keisril on vaja äratada pealinna rahva seas sõjalist vaimustust, talle ettepaneku armee juurest lahkuda.

Keisri kohus äratada rahvas vaimustust ja kutsuda teda üles isamaad kaitsma, äratada just sedasama (niipalju kui keisri isiklik Moskvas viibimine seda äratas) rahva vaimustust, millest sai Venemaa võidu peapõhjus, esitati keisrile armee juurest lahkumise ettekäändeks ja keiser võttis selle vastu.

1 keisri vastuvõtmise asju [ ↵ ]