Читать книгу Sõda ja rahu. III ja IV - Lev Tolstoi - Страница 7

29. mail lahkus Napoleon Dresdenist, kus ta oli viibinud kolm nädalat, ümbritsetud õukonnast, mis koosnes printsidest, hertsogitest, kuningatest ja isegi ühest keisrist. Enne ärasõitu näitas Napoleon üles lahkust printsidele, kuningatele ja keisrile, kes selle ära olid teeninud, noomis kuningaid ja printse, kellega ta rahul ei olnud, kinkis Austria keisrinnale oma isiklikke, see tähendab teistelt kuningatelt äravõetud pärleid ja briljante, ja sülelnud õrnalt keisrinna Marie-Louise’i, nagu tema elulookirjutaja on ütelnud, jättis keisrinna maha kurvastama lahusoleku üle, mida ta – see Marie-Louise, keda peeti Napoleoni abikaasaks, ehkki Pariisi oli jäänud veel teine abikaasa –, nagu näis, ei suutnud taluda. Hoolimata sellest, et diplomaadid alles kindlalt uskusid rahu võimalikkust ning töötasid selle nimel usinasti, hoolimata sellest, et keiser Napoleon oli oma käega kirjutanud keiser Aleksandrile kirja, milles oli teda nimetanud Monsieur mon frère’iks^[1.] ja siiralt kinnitanud, et ta ei soovi sõda ning armastab ja austab Aleksandrit ikka ja alati, – sellest hoolimata asus ta teele sõjaväe juurde ja andis igas postijaamas uusi käske, mille eesmärk oli kiirendada sõjaväe liikumist läänest itta. Napoleon sõitis reisitõllaga, mille ette oli rakendatud kuus hobust, ise ümbritsetud paažidest, adjutantidest ja konvoist, mööda maanteed, mis viis Posenisse, Thorni, Danzigisse ja Königsbergi. Kõigis neis linnades võtsid tuhanded inimesed teda vastu värina ja vaimustusega.

Sõjavägi läks läänest itta ja vahetatav kuuehobuserakend viis Napoleoni samuti sinna. 10. juunil jõudis ta sõjaväele järele ja ööbis Wilkowyski metsas, ühe poola krahvi mõisas tema jaoks valmis seatud korteris.

Järgmisel päeval läks Napoleon sõjaväest mööda, jõudis oma kalessiga viimaks Neemeni äärde, tõmbas selga poola mundrikuue ja ratsutas kaldale, et jõeületuskohas maastikuvaatlusi teha.

Kui Napoleon nägi vastaskaldal kasakaid (les Cosaques) ja laiu steppe (les Steppes), mille keskel pidi olema Moscou le ville sainte^[2.], sealse riigi pealinn, ja see riik oli nagu sküütide maa, kus oli käinud Makedoonia Aleksander, andis ta kõigile ootamatult ja vastupidi nii strateegilistele kui ka diplomaatilistele kaalutlustele pealetungikäsu – ja järgmisel päeval hakkasid tema väed minema üle Neemeni.

12. juuni varahommikul astus ta välja telgist, mis oli üles löödud Neemeni järsule vasakule kaldale, ja jälgis läbi pikksilma oma vägede voolu, mis lähtus Wilkowyski metsast ja hargnes kolmele üle Neemeni veetud sillale. Väed teadsid, et keiser on siin, ning otsisid teda silmadega, ja kui nad nägid mäel telgi ees oma saatjaskonnast eraldunud, halli kuue ning kübaraga kogu, pildusid nad mütse õhku ja hõiskasid: „Vive l’Empereur!”^[3.] ning voolasid ja voolasid aina üksteise järel, lõputult, välja suurest, neid seni varjanud metsast, hargnesid ja läksid üle kolme silla teisele kaldale.

„On fera du chemin cette fois-ci. Oh! quand il s’en mêle lui-même ça chauffe... Nom de Dieu... Le voilà!... Vive l’Empereur! Les voilà donc les Steppes de l’Asie! Vilain pays tout de même. Au revoir, Beauché; je te réserve le plus beau palais de Moscou. Au revoir! Bonne chance... L’as-tu vu, l’Empereur? Vive l’Empereur!... preur! Si on me fait gouverneur aux Indes, Gérard, je te fais ministre du Cachemire, c’est arrêté. Vive l’Empereur! Vive! vive! vive! Les gredins de Cosaques, comme ils filent. Vive l’Empereur! Le voilà! Le vois tu? Je l’ai vu deux fois comme je te vois. Le petit caporal... Je l’ai vu donner la croix à l’un des vieux... Vive l’Empereur!...”^[4.] kõnelesid vanade ja noorte, üksteisest väga erineva iseloomu ja seltskondliku seisundiga meeste hääled. Kõigi nende nägudel oli üks ja seesama üleüldine rõõm ammu oodatud sõjakäigu alguse üle ning vaimustus ja ustavus, mida äratas seal mäel seisev halli kuuega mees.

13. juunil toodi Napoleonile väike puhast tõugu araabia hobune ja ta istus sadulasse ning ratsutas galoppi ühe sillani, mis viis üle Neemeni, kuna tema kõrvus lakkamatult mürisesid vaimustushüüded, mida ta talus nähtavasti ainult sellepärast, et oli võimatu meestel ära keelata talle nende hüüetega oma poolehoiu avaldamist; aga need hüüded, mis teda igal sammul saatsid, ängistasid teda ja viisid ta mõtted eemale sõjamuredest, mis olid teda haaranud sellest ajast peale, kui ta sõjaväe juurde oli jõudnud. Ta ratsutas ühest paatidel õõtsuvast sillast üle teisele kaldale, keeras kohe vasakule ja ratsutas nelja Kovno poole, kuna tema ees kappasid, hing õnnest kinni, vaimustus südames, ratsakaardiväe jäägrid, kes talle läbi vägede teed tegid. Laia Wilija jõe ääres peatus ta viimaks ühe poola ulaanirügemendi ees, mis seisis kaldal.

„Vivat!” hõiskasid poolakad niisama suures vaimustuses, ajades ridu segi ja tallates üksteist, et teda näha. Napoleon silmitses jõge, tuli sadulast maha ja istus kaldale ühe palgi peale. Sõnatu märguande järel toodi talle pikksilm, ta seadis selle ühe õnneliku paaži turjale, kes tema ette oli jooksnud, ja uuris teist kallast. Seejärel süvenes ta palkide vahele maha laotatud kaardi uurimisse. Pead tõstmata ütles ta midagi, ja kaks tema adjutanti ratsutasid poola ulaanide juurde.

„Mis? Mis ta ütles?” küsiti poola ulaanide ridadest, kui üks adjutant oli nende juurde jõudnud.

Käsk oli: leida koolmekoht ja minna üle jõe. Poola ulaanirügemendi ülem, ilus vana mees, küsis adjutandilt, ise näost punane, sõnad erutusest suus segi, kas ta tohiks ehk oma ulaanidega otse üle jõe ujuda mingit koolmekohta otsimata. Ja keelu ootel silmanähtavalt hirmu täis nagu poisike, kes palub luba hobuse selga istuda, palus ta, et tal lubataks keisri silma all üle jõe ujuda. Adjutant ütles, et arvatavasti ei pane keiser seda liigset püüdlikkust pahaks.

Niipea kui adjutant oli seda ütelnud, tõstis vana, suurte vurrudega ohvitser, õnnelik nägu peas, sära silmis, mõõga püsti, hüüdis: „Vivat!”, andis ulaanidele käskluse endale järgneda, kannustas hobust ja tuiskas jõe äärde. Ta lõi vihaselt hobust, kes tema all tõrkus, ja sumatas vette, kus võttis suuna sügavamale, kiiresse voolu. Sajad ulaanid kihutasid talle järele. Jõe keskel kiires voolus oli külm ning jube. Ulaanid klammerdusid üksteise külge, neid kukkus hobustelt, mõned hobused olid uppumas, uppumas olid ka mehed, aga teised püüdsid ujuda edasi vastaskaldale, kes sadulast, kes hobuse lakast kinni hoides. Nad püüdsid ujuda edasi, üle jõe, ja olid hoolimata sellest, et poole versta kaugusel siit oli üleminekukoht, uhked selle üle, et nad ujuvad ja upuvad siin jões selle mehe silma all, kes istub palgil ja isegi ei vaata, mida nad teevad. Kui adjutant oli tagasi tulnud ja julges sobival hetkel juhtida keisri tähelepanu poolakate ustavusele tema isiku vastu, tõusis väike halli kuuega mees püsti, kutsus Berthier’ enda juurde ja marssis koos temaga mööda kallast edasi-tagasi, jagas talle käsklusi ja saatis vahetevahel pahase pilgu uppuvatele ulaanidele, kes ta tähelepanu kõrvale kiskusid.

Talle ei olnud mingi uudis, et tema juuresolek igas maailma ääres Aafrikast Moskoovia steppideni mehi ühteviisi rabab ja ennastunustavasse meeletusse ajab. Ta käskis hobuse tuua ja ratsutas oma peatuskohta.

Umbkaudu nelikümmend ulaani uppus jõkke, hoolimata appi saadetud paatidest. Enamiku mehi surus vool siinpoolsele kaldale tagasi. Rügemendiülem ja mõned mehed ujusid üle jõe ja ronisid suurivaevu teisele kaldale. Ja niipea kui nad olid oma läbimärgade, veest nõretavate riietega sinna kaldale saanud, hüüdsid nad: „Vivat!” ja vaatasid vaimustuses sinnapoole, kus Napoleon oli seisnud ja kus teda enam ei olnud, ning pidasid endid sel hetkel õnnelikeks.

Õhtul tegi Napoleon kahe korralduse vahel – üks käis selle kohta, et võimalikult ruttu kohale toimetataks Venemaale viimiseks varutud vene vale-paberrahad, ja teine, et lastaks maha see saksilane, kelle kinnipeetud kirjast oli leitud teateid Prantsuse sõjaväge puudutavatest korraldustest, – kolmanda korralduse selle kohta, et ilma mingi vajaduseta jõkke tormanud poola rügemendiülem arvataks aukohorti (Lêgion d’honneur), mille ülem Napoleon ise oli.

Quos vult perdere – dementat.^[5.]

1 oma kõrgeauliseks vennaks [ ↵ ]

2 püha linn Moskva [ ↵ ]

3 Elagu keiser! [ ↵ ]

4 Nüüd saame marssida! Oi, kui tema ise asja kätte võtab, siis läheb mis mühiseb. Jumala eest... Seal ta on!... Elagu keiser. Seal siis ongi need Aasia stepid... Vilets maa ikka küll. Nägemiseni, Beauché, ma hoian sulle Moskva kõige uhkema lossi. Nägemiseni, õnn kaasa! Kas keisrit nägid? Elagu keiser!... Kui mind pannakse India kuberneriks, teen ma sinust Kashmiri ministri... Elagu keiser. Näe, keiser on seal! Kas näed teda? Ma olen teda kahel korral nii lähedalt näinud nagu sind praegu. Pisike kapral... Ma nägin, kuidas ta ühele vanamehele risti andis... Elagu keiser! [ ↵ ]

5 Keda (Jumal) tahab hukka saata, sellelt võtab ta mõistuse. (Lad k) [ ↵ ]