Читать книгу Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu - Loone Ots - Страница 12

Andekas poeet August Alle oli nooruses näguripäevi näinud. Vägivallatsejast isa katuse alt jõudis ta restorani uksehoidjaks, sealt aga täispöördega katoliiklikku seminari usuteadust õppima. Kirjanike ringkond tundis Allet kui vaimuka ütlemisega tülinorijat, kes vajaduse korral lasi käiku käed või jalutuskepi. Isiklik sarm tegi poeedist aga pailapse, kelle peale ei saanud kaua vihane olla.

Alle elu suur takistus oli alkohol. Kuigi treenitud keha kandis palju ja mees võis ka pärast piduööd värske välimuse ja selge peaga järjekordsele koosolekule minna, ei suutnud ta lõpetada Tartu ülikooli. Kuivõrd paljud tolle aja haritlased olid akadeemilise paberita, ei teinud selle puudumine Allelegi muret.

Alle üks loomujoon oli armastus heade rõivaste vastu. Ta oli alati korrektne: särk lumivalge, püksid pressitud, tärgeldatud taskurätt rinnal tiibu laotamas.

Kord toonud Alle oma rätsepale kalli Inglise ülikonnariide. Teise maailmasõja järgses Nõukogude Eestis oli säherdune kangas lausa imeasi. Isegi dändi Johannes Semperil polnud nii uhket vastu panna.

Nädala pärast läinud Alle proovi. Rätsep olnud imeliku näoga. Hakanud vabandust paluma ja keerutama. Alle ei saanud midagi aru peale selle, et kuub, püksid ja vest on veel välja lõikamata. Riiaka luuletaja kannatus katkes, ta kahmas nõelameistril kraest ja raputas. Nüüd tunnistas vaene mehike ausalt üles, et viis oivalise riide pandimajja, et natuke napsiraha saada.

„Öelnud siis kohe! Ma saan ju sellest aru…“ lasi Alle mehe kõri vabaks, võttis aadressi ja läks oma kallist kangast välja ostma.