Читать книгу Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu - Loone Ots - Страница 5

Aastal 2001 rõõmustas Eesti teatripublikut veel Vanalinnastuudio, nüüdse Vana Baskini teatri eelkäija. Üks teatri kandvaid jõude oli tuntud näitleja Jüri Aarma.

Aarma sõitis tol ajal Citroëniga, mille kohta sõna vana oli liiga hästi öeldud. Auto sarnanes kolmanda päeva roosiga, sest ähvardas vähimagi puudutuse korral õielehed maha pillata, see tähendab, laiali laguneda. Sõita see uunikum siiski suutis.

Kord peeti teatris pärast esietendust pisike pidu, mis pikapeale suureks kiskus. Aarma jättis auto teatri ette ja sõitis koju taksoga. Hommikul palus ta sõber Ivo Linnalt küüti. Mehed olid just Järvele jõudnud, kui Aarma telefon helises.

„Härra Aarma, ma räägin valvelauast. See Citroën seal maja ees on ju teie oma?“

Aarma jaatas.

„Praegu sõidab seal treiler ja viib kõik autod minema!“ teatas valvuridaam. „Öeldi, et kellegi Roobertsoni pärast.“

Aarma ehmatas koledasti. Tõenäosus, et auto kraanaga tõstes koost kukub, oli 100%.

„Palun tehke ükskõik mida, et nad mu autot veel viis minutit kohal hoiaks!“ palus ta helistajat.

„Hästi,“ nõustus valvuritädi.

Viie minuti pärast teatri ette jõudes nägi Aarma Citroëni omal kohal. Tuuleklaasil paistis suurte tähtedega kirjutatud sõnum:

„Roobertson!!! Ära seda autot puutu, see on Jüri Aarma oma! Ta tuleb viie minuti pärast!“

Ümberringi politseinike ahelat nähes meenus Aarmale, et sel päeval külastas Tallinna NATO peasekretär George Robertson, üks kõige paremini turvatud inimesi maailmas. Vanalinnastuudio asus kaitseministeeriumi hoone teises tiivas. Arusaadavalt teisaldati kõik kõrge külalise teele jääda võivad autod. Valvuritädi siiras palve oli aga mõjunud ja Aarma uunikum uhkeldas ainsa sõidukina Sakala tänava parkimistsoonis.