Читать книгу Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu - Loone Ots - Страница 13

1960. aastate algul oli ülikoolilinna vaba mõtte ja üldse Tartu vaimu kandja luuletaja Artur Alliksaar. Välkkiire mõtlemise ja tabava ütlemisega poeet oli kõigil alalhoidlikel, võimuga kohanenud tartlastel pidevalt pinnuks silmas.

Emajõe Ateenas oli veel säilinud vana aja kohvikukultuur. Hõredate seinte ja katkiste ahjudega majade kööktubades virelevad vaimuinimesed kogunesid meeleldi sooja kohvikusse, kus kohtas kõiki neid, keda ruumipuudusel polnud võimalik külla kutsuda.

Alliksaare teravmeelsused sulgesid tema ees nii kirjanike liidu ürituste kui ka ülikooli kohviku uksed. Kuulus Werneri, nuditud nimega Tartu kohvik lubas luuletaja siiski üle läve. Ka seal käitus Alliksaar halvasti. Nimelt põlgas ta koledasti ja kompromissitult andetuid ametlikke poeete – neid, keda avaldati ajalehtedes ja seati eeskujuks, sest nad kiitsid nii süsteemi tervikuna kui ka selle üksikuid õilmeid.

Alliksaar võttis kohvikusse kaasa ajakirja Looming või hoopis mõne päevalehe värske numbri, kus kõnealune luule kohustuslikult sees pidi olema. Tõusis siis oma muljetavaldavas pikkuses püsti, käed-jalad liiga lühikesest ülikonnast turritamas, ja hakkas hurraa-luuletusi ette lugema. Ta tegi seda nii naljakalt, et varsti väänles kohvikupublik (mahasurutud) naerukrampides. Hoogu läinud Alliksaar võttis ette järgmise tasandi: hakkas etlema poliitökonoomia või teadusliku kommunismi õpikut. Pealtnäha oli kõik nagu korras, kuid kiire pilk, köhatus või ühe sõna rõhutamine lõid uskumatu koomika efekti.

Werneris, vabandust, kohvik Tartus, istus ka punaainete õppejõude ja linnavalitsuse tegelasi. Mõnigi kord võttis keegi neist või mõni teine kommunistliku partei liige sõna ja käskis Alliksaarel vait jääda, klouni mängimine lõpetada.

„Oi, oi!“ kostis seepeale luuletaja. „Ma ei tunne teid nimepidi, aga ütlen puhtast ja siirast südamest, et te olete rahvavaenlane. Te saboteerite nõukogude inimeste kultuurset kasvatamist ja meie kuulsusrikka partei leninliku mõtte kinnistamist. Häbi teile!“

Ja luges edasi. Vastased vaikisid. Alliksaar oli nad taas kord üle mänginud.

Vahest oli see tõesti tartlane Artur, kelle järgi Arvo Valton kirjutas oma novelli „Üks tund võitleva ateistiga“?