Читать книгу Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu - Loone Ots - Страница 9

Amandus Heinrich Adamson sai hästi läbi kolme Vene tsaariga, suurvürstidest ja teistest „nende hiilgustest“ kõnelemata. Kunstide akadeemia president suurvürst Kirill Vladimirovitš tellis eestlasest kujurilt oma laste büstid, kui Adamson veel üliõpilane oli. Tsaar Aleksander II väisas korduvalt noore skulptori ateljeed. Aleksander III sai troonile asudes eestlastelt kingiks Köleri maali Adamsoni nikerdatud raamis.

Kui kujur pärast tsaarile veel puidust nikerdatud medaljoni kinkis – muidugi isevalitseja profiiliga –, sai sellestki imperaatorist Adamsoni ande ülistaja. Kolmanda Aleksandri järglane Nikolai II aga tervitas kunstnikku alati esimesena, põhjustades etiketirikkumisega õukondlaste seas palju pahameelt.

Romanovite dünastia pühitses 1913 võimuloleku kolme sajandi juubelit. Sel puhul tellis riik Adamsonilt tervelt 25 pronksfiguuriga monumendi. Võimu­sümboli teostajale lubati muuhulgas ennekuulmatu honorar ja kõrgema järgu aadliseisus.

Adamson töötas hiigelkompositsiooniga viis aastat, saades valmis pjedestaali ja 21 figuuri. Kogu ilu jaoks kulus raudteevagunite kaupa pronksi. Et sõjaajal võttis riigihangete arveldus aega, tasus kujur nii pronksi kui selle valu eest oma isikliku rahaga. Professori ja akadeemiku säästudest jätkus kauaks. Siis algas aga revolutsioon. Tsaaririigi võlad kustutati. Ootamatult oli suure perekonna leivateenija Adamson puupajas mees. Lisaks võttis nõukogude võim meistri loodud kaunid kujud ja valas ümber kahuriteks. Kerjuseks jäänud Adamsonil õnnestus müüa paar allesjäänud taiest ja naise-lastega Eestisse põgeneda. Endine tsaaride lemmik pidi kodumaal leppima üpris kasina eluga.

Romanovite grupi alusele püstitas uus võim Lenini kuju. Mõlemad on siiamaani alles.