Читать книгу Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu - Loone Ots - Страница 17

Gustav Suits polnud mitte ainult Noor-Eesti ühenduse ideoloog ja särav poeet. Iseseisvusajal sai temast eestikeelse ülikooli eesti ja üldise kirjandusloo professor. Õppejõuna oli ta range, kuid sõbralik. Eksameid võttis Suits vastu, kulutades ühele üliõpilasele ühe päeva. Päeva keskel viis professor tudengi enda kulul restorani lõunat sööma. Kas just sellepärast, aga Suits oli noorte hulgas väga populaarne.

Vahemaa professori ja üliõpilase vahel oli tollal tegelikult kosmiline. Seepärast oli hiiglasuur au, kui Suits ühel ilusal päeval oma üliõpilased koju külla kutsus. Teiste seas sai lahke kutse osaliseks ka filoloogiatudeng Paul Berg, hilisema nimega Ariste.

Üheskoos kulges akadeemiline noorus Suitsude Vallikraavi tänava majja. Proua Aino Thauvón-Suits oli katnud uhke kohvilaua. Et laua taga kõigile ruumi ei jätkunud, kõnniti rootslaste kombel püstijalu, koogitaldrikud käes. Ka majaemanda kohv pälvis kiitust ja seda tuli mitu korda juurde keeta.

Kohv teeb teadupärast erksaks. Jutt ja liigutused läksid elavamaks. Paul Berg ei pannud tähelegi, kui Werneri kohviku parima kondiitri suurte rüüsidega kreemikook taldrikult maha lendas ja oma ilu Suitsude kallile Pärsia vaibale laotas.

Pilgu aega olid kõik vait. Kreem õitses mustril kui valge roos. Kuidas minna lahke majaproua ja jumaldatud professori juurde ning teatada, et vastutasuks külalislahkusele rikkusid tudengid tema vaiba ära?

Hüva nõu oli kallis. Pärastine Paul Ariste ei mäletanud lugu rääkides, kes just heale mõttele tuli. Igal juhul keerati vaip otsapidi üles, aeti kook jalaga (veel oli kombeks külla minnes kingad jalga jätta) selle alla, pandi vaip kenasti kohale tagasi ja trambiti õnnetu kreemikuhi tasaseks. Taskurättide abil said ka suuremad kreemijäljed kuidagimoodi ära pühitud. Inimsilmade kõrguselt kaedes paistis vaip sama puhas kui enne.

Jumalaga jättes suudlesid üliõpilased ükshaaval viisakalt majaproua kätt. Millal Suitsude teenijanna vaiba alt koogi laiba avastas ja mida tema leivavanemad sellest arvasid, pole teada.