Читать книгу Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu - Loone Ots - Страница 20

1950. aastate algus oli eesti kultuurile julm aeg. Eesti NSV kommunistliku partei VIII pleenumi otsuste alusel kuulutati enamik tunnustatud kultuuritegelasi rahvavaenlasteks, mõisteti hukka ja pandi põlu alla. Nuhtlusega kaasnes avaldamis- või esinemiskeeld. Isegi õpikuist tuli „kodanlike natsionalistide“ tekstid lehthaaval välja rebida, kuni kiiruga uued tarkuseallikad koostati.

Paraku selgus kohe ka tõsiasi, et nõukogude vaimule vastavat loomingut pole kuskilt kuhjadena võtta ja olemasolevadki on kvaliteedilt madala-, aga sisult lahjavõitu. Kibekiiresti telliti uusi teoseid, kuid need ei köitnud publikut. Siis korraldati koosolek, uurimaks, kuidas kirjutada näiteks paremaid massilaule. Senistele oopustele heideti muuseas ette tekstide halba lauldavust.

Sõna võttis Lydia Auster, Moskva riikliku konservatooriumi haridusega heli­looja.

„Mina arvan, et parema tulemuse huvides tuleb komponistid luuletajatega paaritada,“ pakkus ta enda meelest toimiva lahenduse.

Saal jäi vait. Venemaa, õigemini Kasahstani eestlasena rääkis Auster emakeelt mõnevõrra konarlikult. Rahval läks aega, et jutu mõttest aru saada.

„Mina näiteks paaritan ennast hea meelega Juhan Smuuliga,“ lisas Auster.

Saalist kõlas kihistamist ja turtsatusi. Smuul viskus püsti ja hüüdis pateetiliselt:

„Ei! Palun, ei! Ma olen abielus!“

„Mis see siia puutub?“ küsis Auster süütult. Nüüd naeris saal juba avalikult.

„Mina keeldun,“ kinnitas Smuul ja võttis taas istet. Koosoleku juhataja köhatas ja läks päevakorraga edasi.

Küllap uuris helilooja sõna „paaritama“ tähenduse välja, sest rohkem ta soovitust jutuks ei võtnud.