Читать книгу Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu - Loone Ots - Страница 14

Poetess Betti Alver kannatas 1940. aastail stalinistlike repressioonide all nagu paljud teisedki. Enamik kirjanike liidust välja visatuid üritas uue võimu silmis taas vastuvõetavaks saada. Selle nimel kirjutati ennastsalgavalt truualamlikku loba, tõlgiti režiimi ülistavaid nõukogude autorite teoseid ja tümitati kaaskirjanikke.

Betti Alveri loomus silmakirjalikkust ei lubanud. Pärast abikaasa poeet Heiti Talviku arreteerimist elas Alver vaeselt ja püüdis vähem silma torgata. Marksismi-leninismi õhtuülikoolis käimisest ta siiski keelduda ei julgenud. Küsimus võis olla vabaduses või isegi elus. Kuid hoolimata paljudest päris meelitavatest ettepanekutest hakata kirjutama „päevakajaliselt“, ei avaldanud poetess ridagi. Pargi tänaval seadis ta ühe tuttava keldris sisse silmatorkamatu elamise ja tegi aeg-ajalt tõlketöid. Tühi rahakott ja külm tuba olid tema argipäev.

Kord lubas üks naine Alverile tasuta küttepuid tuua. Päev enne lubatud heategu külastas ta Alverit jälle ja palus, et endine arbuja kirjutaks tema töölisest mehele õhtukooli jaoks kirjandi. Alver lubas seda teha. Öösel hakkas süüme teda aga piinama. Kirjand olnuks esiteks pettus ja teiseks pidanuks ülistama seda võimu, mis oli võtnud Eestilt iseseisvuse, kultuurilt vabaduse ja Betti Alverilt abikaasa.

Hommikul kell kuus koputas poetess puudega varustaja uksele ja ütles lühidalt, et sai juba mujalt puid.

„Oh kui kerge oli mul pärast seda koju tulla…“ tõdes ta juhtumist aastakümneid hiljem Aili Pajule rääkides.