Читать книгу Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu - Loone Ots - Страница 6

Johannes Aavik armastanud kangesti iseenda isikuga edvistada. Kõik pidid nägema, kes on kuulus keelemees ja esteet Aavik. Tihti läinud uudissõnade isa oma nõuannete ja korrigeerimistega liiale. Kord hakanud ta bussis sõites konduktori kõnepruuki parandama. Matsakas mutt vaadanud härrale vihaselt otsa ja käratanud:

„Igasugu õpetajad on hakanud lõugu laiutama! Nagu mingi kuradi Aavik kohe!“

Ilukeele edendaja jäänud selle peale üsna vait. Tähelepanuvajadus jäi aga alles. Kord Tartu üliõpilastele külalisloengut pidades jätnud ta lause poolelt sõnalt katki ja hakanud end sügama. Kratsinud algul käsivart, siis rinda, puusa ja viimaks lausa püksisäärt. Ise vabandanud:

„Näh, oln ksklt (nii Aavik rääkis, kiirustades ja takerdudes) kirbu saand, nüüd jookseb siin mda pkse rngi ja kutistab!“

Võtnud siis jutujärje uuesti üles ja pidanud loengu rahulikult lõpuni. Hiljem arvanud tudengid omavahel, et küllap mõtles Aavik kirbu välja, kui järgmine põlvkond nooreestlaste uudiskeelest enam liigselt ei viitsinud vaimustuda.