Читать книгу Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu - Loone Ots - Страница 18

Aastal 1969 toimus Tallinnas esimene Eesti graafikabiennaal. Julgeolekule ei meeldinud asi kohe üldse, sest graafikas oli kergem partei määratletud suundadest kõrvale kalduda. Biennaali vaba vaimu ja uudsete vormilahendustega näitus tekitas sellise lainetuse, et järgmine, 1970. aastaks plaanitud biennaal keelati kõrgemal pool resoluutselt ära.

Kui graafikud Kuku klubisse läksid ja pärast paari konjakiklaasi oma kurba saatust hakkasid kaebama, ütles hiljuti sõbralikust Vietnami vabariigist naasnud noor, kuid äge Jüri Arrak:

„Ma ajan selle asja korda.“

Ta helistas valitsusjuht Johannes Käbinile. Muidugi ei lastud tollal veel tundmatut kunstijüngrit tähtsa mehega isiklikult kõnelema. Arrak ütles Käbini sekretärile, et peab Eesti NSV parteiliidrile üle andma Vietnami valitsusjuhtide tervitused. Lepiti kokku visiidi aeg. Kogu Arraku jutt oli muidugi räme bluff: Vietnamis ei teatud Eesti NSV-st midagi ja selle ülemnõukogu presiidiumi esimehest veel vähem.

Arrak läks määratud päeval kohale, kuid ei jõudnud välisuksest kaugemale. Kogemata või meelega oli sekretär visiidi ära unustanud. Kunstnik valmistus tühjade kätega koju minema.

Õnneks sõitis just sel hetkel treppi must limusiin, Käbin tagaistmel. Vapper Arrak sööstis surmapõlglikult autost väljuva punajuhi juurde ja pahvatas:

„Seltsimees Käbin! Minul on teile tervitused Vietnami kommunistlikult parteilt, aga nemad ei taha mind teie juurde lasta!“

Käbin kergitas kulme ja andis korralduse Arrak viibimata sisse lubada. Kabinetis ulatas kaval kunstnik tähtsale mehele vietnamlastelt isiklikult talle kingitud kunsti- ja loodusalbumid ning edastas kaunisõnaliselt ja pikalt ka kauge riigi võimurite tervitused. Sama hingetõmbega rääkis ta kunsti tähtsusest sotsialistlikule ülesehitustööle ning graafika erilisest positsioonist. Käbin kuulas ja küsis huviga. Nagu iseenesest juhtis Arrak jutu biennaalile.

„Muidugi on biennaali väga vaja!“ deklareeris Käbin, võttis telefonitoru ja pidas paar kõnet. Uksest sisenes sekretär, masinakirjalehed käes. Käbin kirjutas need alla ja Tallinna teine graafikabiennaal saigi tänu kaugetele Vietnami sõpradele teoks.