Читать книгу Kuulsad ja naljakad eestlased. 250 tõestisündinud lugu - Loone Ots - Страница 21

1850. aastate algul korraldas Venemaa keiserlik teaduste akadeemia ekspeditsiooni läbi Kaukaasia Kaspia mere äärde. Retke juhtis akadeemik Karl Ernst von Baer. 1856. aasta algul jõuti Vladikavkazi lähistele. Viimases postijaamas enne linna keelas kohalik sõjaväeülem edasi sõita, sest päike oli loojumas ja teel usuti varitsevat lesgi röövleid.

Baer tahtis kindlasti järgmisel päeva hommikul Vladikavkazis olla ja ütles, et jätkab reisi omal vastutusel. Ohvitser palus oodata, kuni järgmisel päeval korraldatakse sõdureist saatesalk. Vaidlus venis pimedani. Siis ütles vihane Baer:

„Härra ohvitser, kas teil on õigus saatjaist keeldunud reisijaid arreteerida?“

Aus ohvitser kinnitas, et seda õigust tal tõesti ei ole.

„Siis lähen teele ja teie mind takistada ei saa!“ kuulutas Baer ja lahkus.

Poole tunni pärast hakkas kaugusest koledat lärmi kostma. Tagasi vaadates nägi Baer tuhatnelja kihutavaid ratsanikke, kes vehkisid püssidega ja röökisid nagu metsalised.

Baer kahetses, et polnud hoolitseva sõjaväelase nõu kuulda võtnud. Nüüd seisis surm silme ees. Teadlane otsustas oma elu kallilt müüa, käskis vankri peatada ja võttis püstoli, teades hästi, et ülekaal on bandiitide poolel.

Esimesed tagaajajad jõudsid laskekaugusse. Kätt relvaga välja sirutades nägi Baer õnneks, et vaenlased kannavad Vene mundrit. Julge teadlase pärast muretsema hakanud ohvitser oli isikliku saatesalga hulle loodusuurijaid kaitsma saatnud.