Читать книгу Naatan Haamer - Margit Arndt-Kalju - Страница 10

Vanavanematega koosolemine on olnud üsna rikastav, sest tõesti mõlemas peres, nii ema- kui ka isapoolsete vanavanemate kodus, käis palju rahvast – kuigi Tarvastus kindlasti tunduvalt rohkem. Aga ka mu emapoolne vanaisa korraldas nõukogude ajal sellist keelatud asja nagu pühapäevakool, kuigi need olid sugulaste kokkutuleku või kellegi sünnipäeva nime all. Korjati kokku lapsed ja noored ning tõepoolest tehti midagi piiblikoolilaadset: räägiti piiblilugu, seletati natuke, palvetati ja lauldi, tehti laste usulise kasvatuse tööd. Vanaema ja vanaisa kodus käis inimesi, kes tulid just nendeks üritusteks kokku.

Kuid Tarvastus oli suvel kogu aeg keegi külas. See oli nonstop, vahetpidamata vooris inimesi uksest sisse-välja, ühed grupid läksid ja teised tulid. Mõned inimesed elasid terve suve seal ja neid nimetasid Taat ja Memm ka oma lasteks. Nad justkui olidki oma lapsed ja aitasid selle läbivoolava seltskonnaga hakkama saada – sest kõigile oli vaja süüa teha, laud katta, vastu võtta, magamisasemed leida: pööningul, telgis ja kus iganes, kõik läks mängu.

Need inimesed olid siis sageli noored: üliõpilased ja veel nooremad. Ma ei teagi, kuidas inimesed sinna jõudsid, tõenäoliselt oli igaühel oma lugu, kuidas nad kontakti said minu Taadi ja Memmega, aga kuidagi nad sattusid, ilmselt nad otsisid mingil hetkel kedagi, kes neid ühel või teisel kombel toetaks. Kuna mu vanaisal ja tegelikult ka vanaemal oli suurepärane oskus olla inimestele toetajaks ja elu innustajaks, siis nad oskasid jagada elutahet ja leida viisi toime tulla ka raskete asjadega. Loomulikult toimus see sügavalt läbi oma usu ja veendumuse, mis oli kasvanud isiklike valusate kaotus- ja loobumiskogemuste kaudu.