Читать книгу Naatan Haamer - Margit Arndt-Kalju - Страница 12

Minu isa läks metsa 12-aastase poisina ja tuli välja 20-aastasena: kuus ja pool aastat talu tagakambris kapi taga ja enamiku aega maa-alustes punkrites. Ta ei saanud siis minna metsas lihtsalt jalutama või kuskile õue peale kõndima või jooksma, vaid võis ainult eemalt kuskilt praost vaadata oma unistuse mänguplatse, aga ei tohtinud seal mängida. See on keeruline taust. Olen väga tänulik oma vanematele, et nad on jutustanud neid lugusid ja ma tean neid, sest see on aidanud mul väga palju aru saada nii iseendast kui ka neist. Ja aeg-ajalt on see aidanud vastu võtta ka otsuseid, mis võib-olla ei ole lapse jaoks kõige lihtsamad. Saan vanemaist aru, sest tean, millest nad on läbi tulnud.

Kõik see on mingitpidi kasvatanud nii mind kui ka minu vanemaid ja vanavanemaid – õpetanud elust kinni hoidma, pidama elu väärtuslikuks ja hoolitsema elusolemise jõu eest. Kaudselt on see mingis mõttes saanud ootusena ka minu missiooniks, olen võtnud rolli vastutada teiste inimeste toimetuleku eest – see on suur osa minu elust ja tööst, mida praegu teen nii hingehoidja kui ka pereterapeudina. Samas pereterapeudina mõtlen, kui suur väärtus on need lood, need teadmised oma vanematest, vanavanematest ja vanavanavanematest. Nii enda mõistmise kui ka elu valikute mõistmise osas, samuti ressursi koha pealt on tähtis, et ma tean, millised on olnud minu eelkäijad. Muidugi on olemas ka teine pool – see seab vahetevahel väga suure vastutuse.

Lapsed teevad Tarvastu aias tööd.

Mustvees. Ees: isa, Markus, Naatan, Siimon. Teises reas: Memm, Harri Rein, ema, Hillar Põld abikaasaga. Kolmandas reas: Vello Salum, Andres Põder, Madis Oviir.