Читать книгу Naatan Haamer - Margit Arndt-Kalju - Страница 9

Tarvastus olid kogu meie suguvõsa lapsed: täditütar, onupojad ja meie perest oli lõpuks neli last, mina olen neist kõige vanem. Olin üldse kogu sellest seltskonnast, seitsmest lapselapsest, kõige vanem. Aeg-ajalt olid seal ka isa kasuvenna lapsed, kes samuti olid minust natuke nooremad.

Olin selgelt kõige vanem, kõige suuremate kohustustega, n-ö vastutaja. Eks tõesti olen juba sealt harjutanud seda, et pilk peab väljakul kogu aeg peal olema, see tähendab, et sa pead kogu aeg teadma, kus keegi paikneb väljakul. Ülevaade kogu meeskonnast, tervest bandest, on mul alati olemas – see on tõesti hästi sisse harjutatud ja jälgin ka praegu alati väljakut tervikuna ning iga kohalolijat eraldi. See on andnud mulle päris hea kooli tänaseks päevaks kõige selle jaoks, mida praegu teen: nii töös hingehoidjana kui ka koolitajana. Arvan, et suudan nüüd gruppi päris hästi tajuda ja tänu sellele ka ohjata. Lapsepõlvest peale on sisse harjutatud süsteemne terviku vaade, et sa pead suutma alati ka paar sammu ette mõelda ja oskama kujutada, mis hakkab järgmisena juhtuma.

Muidugi vahetevahel oli see ka natuke valus ega olnud alati sugugi kuigi lihtne. Kui midagi läks valesti, siis vaadati ikka kõigepealt minu kui kõige vanema poole, kes peaks ju vastutama. Väga konkreetseid situatsioone ei tulegi ette, aga eks ikka keegi mänguhoos tegi end vahel katki. Siis tuli kohe lause: „Naatan, sa oleksid ikka võinud vaadata, et ta sinna ei roniks!“ Mitte paha pärast, aga tehti väikseid etteheiteid: „Sa oled ju vanem ja võiksid aru saada, et see on ohtlik.“ Või: „Ära tee nii väikestega selliseid ettevõtmisi, arvesta vanustega!

Eks ikka tahaks teha, aga ega väiksemad jää ju maha. Oma noorema venna Siimoniga kippusime me Markusega vahetevahel hädas olema. Siimon tahtis hirmsasti meiega igale poole kaasa tulla, kuid ta oli väike, kaheksa aastat minust noorem. Tema liikumiskiirus oli suhteliselt väike. Aga tal oli kolmerattaline jalgratas, mida ta väntas ülikiiresti. Me lootsime, et ta jääb maha ega jaksa järele tulla, kuid ta tohutult pingutas ja siis hakkab juba hale – kui vaatad, kuidas teine paneb endast viimast välja ning jalad käivad nii kiiresti, et neid ei olegi enam näha. Siimon jooksis ka päris kiiresti oma kasvu kohta, jalad siblisid tal ruttu. Lihtsalt ei jäänud midagi muud üle, tuli ta jälle kaasa võtta – kuidas sa ikka jätad ta maha. Siis juhtus ka aeg-ajalt, et võtsid ta kaasa sellistesse kohtadesse, kuhu ei oleks pidanud kaasa võtma.

Viliveres Sillasoo talus peeti suguvõsa kokkutuleku nime all kristlikke noortelaagreid.